Linnahalli ees vooklesid viimastel nädalatel üüratud järjekorrad, et näha sinakat garderoobi ja kontserthalli näituse "kaduvik" raames, kuid tõeline kultuurimälestis peitub hoopis Linnahalli taga. Kunagine Lucky Luke, viimase nime järgi Club Poseidon – räämas, lagunenud ja ühe korra põlema pandud, et varjata topeltmõrva. Aga Lucky Luke'ist kasvas välja Õllesummer; see oli esimene koht Eestis, kus serveeriti tex-mex-toitu ja tehti EVTV-sse otseülekandeid.
Paljusid unustusehõlma vajunud öölokaale meenutatakse täna kas heldimuse või jäledusega. Üks kahtlemata menukamaid ööelukohti Tallinnas 1990ndatel oli Tallinna Linnahallis tegutsenud Lucky Luke. Ametlikult kandis restoran-ööklubi nime Lucky Luke’s Saloon and Gambling, kuid inimestele jäi see kõige paremini meelde mugandnime «Lakaluuk» järgi.
Lucky Luke oli päeval salooni tüüpi restoran, mis ühtlasi pakkus esimesena Eestis tex-mex-toitu. Öösel aga sai lokaalist ööklubi, kus õhtu alguses mängisid tihtipeale bändid ja hiljem DJ-d, kes poole ööni rahvast hullutasid. Pidu oli iga päev. Lucky Luke oli esimene koht Eestis, mis tähistas Halloweeni ja Püha Patricku päeva; eraldiseisva brändiga menuüritusteks said Härjasöömispidu, Õllepäevad ja Linnupidu. Lucky Luke’i Õllepäevadest kasvas hiljem omakorda välja Õllesummer.
Lucky Luke'i algus
Linnahalli merepoolses küljes, kus varem oli Merekohvik, võtsid tulevase Lucky Luke’i ruumid rendile Soome ärimehed. Varsti sai juhatajaks Ene Muna, kes Merekohvikus tööd korraldas. Taasiseseisvunud Eestis muudeti Merekohvik ümber Lucky Luke’iks; hiilgeaegadel oli selle programmijuht Lauri Viikna.
Viikna sattus Lucky Luke’i tänu asjaolule, et ta oli liige bändis Wallavanem, mida kutsuti salooni regulaarselt esinema. Pidevad esinemised, head suhted Ene Munaga ning kasulikud näpunäited ja soovitused olid põhjuseks, miks Viiknast Lucky Luke’i programmijuht sai.