Antibiootikumid sõnnikus - kui mahe on su väetis?

Lumi on praktiliselt läinud ja õhk rändlindude sagimisest paks. Asjalikumatel potipõlduritel on aknalauad täis rohelise kraamiga jogurtitopse ning hardcore-tüübid on puudega köetud kasvuhoonest juba esimesed kurgid Facebooki pildistanud. Kuigi väetamiseks kasutatav sõnnik tuleb hobikasvatajatele sageli koduloomadelt, ei pruugi mahesõnnik aga sugugi nii mahe olla. Teemale lendas peale toimetuse maakas Veski.

Ei saa salata – köögivilja kasvatamise protsess on mõningaste mööndustega üpriski nauditav. Kui valitud kogused on jõukohased ning suudad tagasilöökidele käega lüüa, on taimede kasvamist jälgida huvitav ja hingekosutav. Eriti koos lastega. Tihti tuuakse veelgi olulisema väärtusena välja toidu kvaliteet: ise toimetades tead täpselt, mida teed ja endale sisse sööd. Paraku võib siinkohal aga minna asi teadmatuse ja laialt levivate rohemüütide tõttu pisut lappesse. Kas ikka on nii, et farmist toodud loomasõnnik on automaatselt hea, mahe ja puhas ning poes müüdavad väetised halvad?

Ise toitu kasvatades tead täpselt, mida endale sisse sööd Foto: Kaido Veski

Toidu kvaliteedi ning looma- ja taimeksavatust puudutava üle teeb Eestis järelevalvet Põllumajandus- ja Toiduamet. Ei ole kaua möödas sellest, kui kogu meediaruumi täitsid listeeriabakter ja sama ameti ettekirjutused viisid M. V. Wooli keerulisse seisu. Tänu ametnike tööle võime olla enam-vähem kindlad, et toit on kvaliteetne ega sisalda mingisugust jama.

Ühendid, millel silma peal hoitakse, jagunevad kahte gruppi: keelatud ained (näiteks erinevad biostimulaatorid ja hormoonpreparaadid) ning veterinaarravimid ja keskkonna saasteained, millele on kehtestatud piirnormid. On üsna arusaadav, et selliseid me endale sisse süüa ei taha, kuna neil on elusorganismidele mingisugune mõju. Ravimid on selle eesmärgiga ju loodudki, et mõjutada elusorganisme. Selleks peavad nende omadused olema biostruktuuridega sarnased ning pikka aega stabiilsed. Muidu kaob ravitoime enne, kui töö on tehtud, ja seda me samuti ei taha. Just see muudab ravimid ohtlikeks saasteaineteks.

Ravimijäägid

Ravimijääkide probleemi uurimisega on tegeletud üle 30 aasta. Läänemere merekeskkonnakaitse komisjoni uuringu järgi satub neid Läänemerre igal aastal kuni 2200 tonni ning lähteallikaid ravimireostusele on lausa kolm – inimtarbimine, kanalisatsioonist alla lastud kasutamata ravimid ning kolmas ports tuleb looma- ja kalakasvatusest, mille ravimahud on kodumajapidamistega võrreldes oluliselt suuremad.

Soome Keskkonnainstituudi juhtimisel ellu viidud ja möödunud aasta septembris lõppenud CWPharma projekti käigus avastati Läänemere piirkonna vetest keskkonnale ohtlikus kontsentratsioonis 12 erineva ravimi jääki, nendest viis omakorda Eestist. Mõtlemapanev selle juures on teadmine, et kaasaegsed veepuhastusjaamad ei suuda reoveest ravimeid välja korjata. Nii jääb osa nendest jaamade kõrvale kogutavasse biomudasse või voolab n-ö puhastatud vee hulgas merre. Seda osa regulaarselt ei seirata.

Kui inimestest läbi käivate, kanalisatsiooni visatavate ning kalakasvatustest pärit ravimite vette jõudmise protsess paistab küllaltki arusaadav, siis keerulisem ja samas ka hoomamatum on lugu nendega, mis satuvad kõigepealt pinnasesse. Siin on suurimaks riskiks väetamine ravikuuri saanud loomade sõnnikuga või, üllatus-üllatus, reoveesettest tehtud komposti kasutamine.

Biomuda transport veepuhastusjaamas Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Lääne-Virumaal ratsatalu pidav Mare Kalme samas ei usu, et keegi kasutaks hobustel ravimeid rohkem kui vaja.

„Üldiselt on ikkagi tegemist mingisuguse ülepingest või vigastusest tekkiva tursega, millele on eelkõige puhkust vaja,“ sõnas ta. „Ravimid määrab hobusele loomaarst, mingisugust ise üledoseerimist väga ikka ei ole. Pigem kasutatakse ravimeid rohkem veisekasvatuses, kus põletikud tuleb kiiresti loomal maha saada.“ 

Kalme tõdeb, et põllule jõudva loomasõnniku koostist ei ole põhjust kellelgi regulaarselt uurida.

Mine võta kinni, oli selle põhjustajaks igavus või hirm pandeemiaga kaasneda võiva nälja ees, kuid tundus, et aianurka olid peenraid rajanud ka need, kes varem sellega ajapuudusel või viitsimatusest polnud tegelenud.

„Poole rohkem tunti sõnniku vastu huvi. Täiesti kindlalt,“ lausub Kalme, kui selle kohta küsin.

Mõju loodusele

Pinnasesse jõudnud ravimid võivad seal püsida kümneid aastaid ning kahjustada sealseid elavaid organisme. Katsed on näidanud, et reoveesettes tuvastatud ravimid võivad väetisena kasutades liikuda ka toidutaimedesse, eelkõige nende juurtesse ja sedapidi taime edasi. Kuigi taimede hävitamiseks ei ole kontsentratsioonid piisavalt suured, võib nende jääkide levik toiduahelas teatud looma- ja linnuliike, sõltuvalt nende tundlikkusest, ka surmata.

Kuigi aina enam viidatakse beebipillides ja antidepressantides sisalduvate toimeainete jahmatavale mõjule, nagu näiteks mõlema soo tunnustega kalad, on ka antibiootikumidest tulenevad ohud piisavalt tervist kahjustavad. Sest ometigi – kes tahaks süüa hobustele ja veistele mõeldud antibiootikume? Peamine antibiootikumide tarbimisega kaasnev oht on mikroorganismide kasvav vastupanuvõime neile. Ehk järgmine kord kopsupõletikku põdedes ei pruugi perearsti kirjutatud antibiootikumid piisavalt hästi toimida.

Millega siis väetada?

Kõike eelpool toodut arvesse võttes on kõige kindlam kasutada kaubanduses müüdavaid kompostväetiseid. Need on testitud ning pakile on üldiselt märgitud lisaks koostisele ka kasutusviis. Ka enda ja oma pere poolt tekitatavate biolagundatavate jäätmete komposteerimine ja kasutamine on hea valik, kuid pisut keerulisem.

Sõnniku kasutamiseks tuleb aga maha istuda ja rahulikult järele mõelda. Kas ma tean, mida selle „väljutajal“ enne sisse on söödetud? Kaua on sõnnik eelnevalt laagerdunud ning milliseid komponente on kasutatud looma allapanuks? Okaspuu saepurus sisalduvad ained näiteks pidurdavad komposteerumist. Võib küll tunduda, et sõnnik on sõnnik ning selle kasutamine meile erilist ohtu ei kujuta, kuid see on umbes samasugune hügieeniloto nagu poest toodud puuviljade mitte pesemine. Samas – usaldusväärse ja teadliku kasvataja käest tasub maasikapeenrasse väetist tuua küll. Veepuhastusjaamade biomuda tohib kasutada vaid haljastuses.

Sest...

... nimetagem oma hobisid mahedaks või milliseks tahes – igasugune looduslikust tavaolukorrast märkimisväärselt hälbiv loodusesse sittumine on looduse jaoks tõsine probleem. Kui sa tahad sõnniku sees oma toitu kasvatada, siis see on iseenesest okei, kui sa oskad riske hinnata. Arvesta aga sellega, et loodus söödab inimese tekitatud sita sulle varem või hiljem tagasi sisse. Lühiajaliselt ei pruugigi see olla eriline probleem, kuid meie ümber hiilivad nähtused, mida me täna isegi karta ei oska. Nii nagu ei oska Läänemeres elavad kalad hiilivast kahesoolisusest suurt midagi arvata. Sellest aga juba järgmises loos.