E, 6.02.2023
Elu ja surma küsimus Londonis
Üks mõjukamaid drill-gänge Harlem Spartans. Bis pussitati surnuks aastal 2019, Blanco viibib kinnimajas, Loskist on saanud peavoolu täht Foto: Youtube
Elu ja surma küsimus Londonis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Kui Goethe aastal 1774 romaani „Noore Wertheri kannatused“ avaldas, olevat sellele järgnenud enesetappude laine. Peategelasega oli nii lihtne samastuda, et noormehed üle Euroopa hakkasid endale väidetavalt tema eeskujul otsi peale tegema. Suitsiidide laine võis ajaloolaste sõnul olla ka liialdatud, ent raamat keelati ära Leipzigis, Taanis ja Itaalias. Midagi sarnast sündis viis aastat tagasi Ühendkuningriigis, kus Tema Majesteedi alamad asusid muusikanähtuse UK drill mõjul üksteisele suurtes kogustes nuga andma. 

Nagu ametivennad 18. sajandil, reageerisid võimud nüüdki ärakeelamisega. Ja põhjusega. Kui aastal 2015 toimus Ühendkuningriigis 27 000 noarünnakut, siis kolm aastat hiljem oli number hüpanud 44 000 peale. Kasv oli nii plahvatuslik, et siin ei piisa enam sotsiaal-demograafilistest selgitustest — tegemist on kultuurinähtusega. Samal seisukohal oli Londoni politseipealik Cressida Dick, kui ta suvel kolm aastat tagasi andis korralduse kümned drillivideod Youtube’ist maha võtta. „Drilli seostatakse lüürikaga, mis esitab vägivalda glamuursena,“ ütles Dick, „pussitamisi kirjeldatakse suure detailsuse, rõõmu ja erutusega.“

Ta ei liialdanud. Jälgisin tollal drilli fenomeni õuduse ja imetlusega. Õudusega, sest laibakuhjad olid mitte üksnes reaalsed, vaid reaalajas jälgitavad. Keegi postitas uue loo video, milles lubas vastase kasti panna. Järgmine nädal olid vastase matused. Seejärel läks maa alla algse video teinud räppari kirst ja ilmus uus lugu, kus keegi asja uhkusega omaks võttis. Enne politseid jõudsid temani vastasgängi liikmed ja mulda sängitati järjekordne sark. Nii nädalast nädalasse. Räpparitest, keda toona kuulasin, pole mitmed elus ega  vabaduses*.

Kuid imetluseseguseks muutis drilli jälgimise asjaolu, et see muusika ja need räpparid olid kõige eelneva juures kirjeldamatult cool’id. See polnud nagu Mehhiko narkosõda, mis  oma julmuse, ebainimlikkuse ja verisuse juures on ühtlasi üksluine ja vaimuvaene. Drilliräpparid nõretasid sprezzatura’st — ebamaisest ükskõiksusest, mida ülistasid renessansi aja poeedid. Teeme niisiis enne hinnagute andmist — ja hinnanguid anda tuleb — katse UK drilli kui kultuurinähtust mõista. 


Fizzler „Welcome to the Party“ (2019). Fizzler on praegu laineid lööv andekas noor kutt. Loo instrumentaali tegi Londoni produtsent 808melo ning tuntuks sai see New Yorki räppari Pop Smoke esituses. Erinevalt mitmetest ametivendadest pole Fizzler päriselus noakangelane.

Tõenäoliselt algavad UK drilli juured kuskilt varajasest 13. sajandist, mil avaldati esimesed lood gangsteritest, kes kedagi ei karda, elavad üksnes iseenda koodeksi järgi, jahivad kuldesemeid, murravad südameid ning tutvustavad oponentidele kõhklematult külmrelva. Teemade sarnasus Lanceloti ja Kuningas Arthuri kasjakkidega on nii suur, et ma ei liigitaks UK drilli tänapäeva rüütliromaaniks, vaid lihtsalt rüütliromaaniks. Põhjused, miks drill Ühendkuningriigis nõnda kiiresti populaarsust kogus, on samad, miks rüütliromaanide tõttu tütarlastel pulss üles läks ja poistel käed mõõkade järele haarasid.

Cool nimelt on oma olemuselt enesekindlus, rahulik iseendaks jäämine, sõltumata sellest, mis ümberringi toimub. August Landmesser ehk kutt, kes kuulsal fotol ainsana natsitervitust ei viska, oli üsna cool. Diogenes, kes elas tünnis ja keda jätsid külmaks nii ilusad naised kui Aleksander Suur, oli vaieldamatult cool. Ning võime mürki võtta, et ükski parajasti sotsiaalkampaaniate lemmikuks olev suunamudija ei saa kunagi olema ligilähedaselt nii cool kui inimene, kes on igal hommikul uksest välja minnes valmis surema ja tapma. Drillräpparid paistsid surma keskel ülielusatena.

Oma pitser vajutati muuhulgas tänavamoodi. Drillerid seisid juba enne koroonakriisi maski-dilemma ees. Kuna suurem osa lugudest koosnes juba aset leidnud või alles planeeritavate esimese astme kuritegude kirjeldustest, tuli nägusid varjata. Kui kõik aga samasuguseid suusamaske kannavad, läheb artistiidentiteetide säilitamine keeruliseks. Rakendama tuli hakata loovust. Üks olulisemaid figuure UK drilli kujunemises, LD (aka Scribz), võttis kasutusele vanakreeka sõdalast meenutava hõbedase maski. Kuskilt ilmusid välja anime-tegelaste maskid.

Appi tõttasid ka brändid. Maailma suurim moemaja Nike võttis 2018. aastal müügilt maha oma balaclava, kuna süüdistused gängikultuuri propageerimises kasvasid üle pea. Tõsi, peagi saabusid neil veidi tagasihoidlikumad maskid snood’ide kujul müügile tagasi. Samal hooajal tuli Gucci välja oma 310 dollarit maksnud suusamaskiga. Kui Covid-epideemia poleks maskide kandmist normaliseerinud, oleksid drillräpparid seda väiksemas mahus ise teinud.


Reekz MB ja LD „No Face“ (2016). Varsti pärast loo valmimist saadeti Reekz 16 aastaks Tema Majesteedi Vanglateenistuse hoole alla. Politsei seostas mehe relvastatud röövidega, sealhulgas kehavigastustega lõppenuga. Hõbedast maski kandev LD läks kinnimajja narkoäri eest. Siinkirjutajal õnnestus teda enne käeraudade klõpsatamist (ja koroonakriisi) live’is näha. Antud lugu esindab UK drilli esimest lainet, mis oli minimalistlikum, aeglasem ja vägivaldsema lüürikaga kui tänane. 

Kuid cool cool’iks, see ei kaalu üles mõttetult lõppenud noori elusid. Rüütliromantikale järgneb sireenide saabudes märksa traagilisem realism, milles on hävinenud perekonnad ning aastakümneid kannatusi ja valu. Sageli olid mõrvad ka rõvedalt argpükslikud — mitmekesi aeti rollerite, jalgrataste või autodega taga  jalgsi põgenevat ohvrit. Ellujäämisvõimalus lähenes nullile, kuna tõenäosus noarünnakut üle elada on reeglina väiksem kui tulirelva puhul. Külmrelvaga arterit tabada on lihtne, püstolist liikuvale sihtmärgile pihta saada märksa keerulisem.

Pärast üht eriti võigast rünnakut, milles hukkus juhuslik kõrvalseisja, otsustasin UK drilli enam mitte toetada. See tähendas lugude ostmata jätmist, Youtube’is reklaamiklikkide tegemise lõpetamist ning sotsiaalmeedias ja mujal mitte kaasa rääkimist. Jätkasin üksnes instrumentaalide ostmist ja paari rahumeelsema artistiga. Ma ei olnud ainus, kellel kopa ette viskas. Näiteks ka üks andekamaid räppareid SL arvas, et asi on läinud liiga kaugele. Ent peamine põhjus, miks mul selle otsusega paar aastat aega läks, ei seisnenud lihtlabases esteetilises cool’is. Sel juhul olnuks dilemma lihtne. Kui Saatan annab sulle Bentley kahe hooraga tagaistmel, kuid võtab inimlikkuse ning Jumal vana Fiati koos Kukerpillide kasseti ja hingerahuga, valiks kõhklematult viimase. Drilli suurim väärtus seisnes hoopis selles, et räppmuss, eriti selle ohtlikum ots, on minu arvates see koht, kus luule päriselt elus on.

Olete te lugenud Instapoetry’t? Ma olen, see on pask. Kui Fizzler kasutab kujundeid nagu “been on the field from young, something like starting eleven” on selles rohkem poeesiat kui Rupi Kauril tuhande aasta jooksul. Räpparid pühivad peavoolu luuletajatega põrandat nii metafooride, meetrika kui keeleloome osas. Mu isiklik lemmik uudissõna on “bando”, mis tähistab narko müügiks sobivat mahajäetud maja (abandoned house). Ning vaadates viisi, kuidas Puškin otsa sai, kaldun uskuma, et aastal 2017 olnuks ta pigem drill-räppar kui Twitteri poeet. Üleüldse on kultuur ohtlik, lausa elu ja surma küsimus. Seal kipub, nagu ka näiteks äris, kehtima seaduspära, et suured saavutused tulevad suurte riskide tagajärjel. Eesti kultuuri viimaste kümnendite kõvima saavutuse – „Disco Elysiumi“ – tegid suuresti samad kutid, kes Sirbi skandaali ja „Untitled 12“. 


 
Pop Smoke ja Lil Tjay “War” (2019), UK drill USA räpparite esituses. Tänaseks meie seast lahkunud Pop Smoke hakkas kasutama briti produtsentide, eeskätt 808melo, aga ka CZR ja Yamaica biite ning importis žanri tagasi kodumaale. Seetõttu tuntakse UK drilli saundi Ameerikas ka Brooklyn drilli nime all. Pop Smoke'i elutee lõppes aasta tagasi veebruaris relvastatud röövi tagajärjel.

Kuhu UK drill tänaseks on jõudnud? Sellele iseloomulikuks saanud meloodiline ülevõimendatud bassiliin on kolinud raadiosõbralikumatesse žanritesse — drilli esteetikat kuuleb ka pop- ja R&B lugudes. Teist otsa pidi produtseerivad drilli ka hipster-artistid, nagu Ikonika. Loomulikult on õitsele löönud ka sarnased scene’d üle maailma — uksest ja aknast pressib sisse prantsuse, saksa, hollandi, brasiilia, hispaania UK drilli. 

Esimese laine UK drilli põhitegelased on laias laastus kas surnud, vangis või muusikaga rikastunud. Parimaks näiteks on üks algusaastate olulisemaid gänge Harlem Spartans. Räppar Bis, Kanada popstaari Drake’i lemmikuid, pussitati kaks aastat tagasi surnuks. Tema võitluskaaslane Blanco istub kinni. Gängi tuntuim liige Loski aga ronib mööda edetabeleid, tehes drilli kõrvalt (kohati päris head) popmuusikat ja afrobeat’i.

Tema mainstream-edu jääb siiski alla Headie One omale, kes pärineb Tottenhamis valitsenud OFB (TMD) grupeeringust. Inglismaal müüb hästi ka Digga D uus plaat. Mäletan, kui politsei lasi tema gängi 1011 videod vägivallaähvarduste tõttu Youtube’ist maha võtta, ning neid selle asemel Pornhub’is levitama hakati. Umbes sel ajal peeti kinni auto 1011 liikmetega, kellelt konfiskeeriti kuhi matšeetesid ja pesapallikurikaid. Tüübid väitsid, et on teel muusikavideot üles võtma, mitte vastaseid hakkima. Täna kõlaks see usutavalt, 2017 mitte nii väga.  

* Briti meediast leiab ka argumente, et vägivallalaines pole süüdi drill, vaid valitsus ja üleüldse tänane ühiskonnakorraldus. Minu arvates ei ole need ajakirjanikud kas drilli kuulanud või on intellektuaalselt ebaausad. Valitsus ei pussitanud surnuks räppareid Bis, Showkey ja Incognito — seda tegid rivaalitsevate gängide liikmed. Need seisukohad on ühtlasi nahavärvi ja varalise seisu alusel diskrimineerivad, kuna võtavad vaesematelt värvilistelt londonlastelt vaba tahte ja omistavad selle üksnes rikastele valgetele seadusandjatele. Kui drilleritel pole vaba tahet üksteisele nuga mitte anda, siis ei saa ka poliitikutel olla vaba tahet paremaid reegleid kehtestada. 



 

Märksõnad
Tagasi üles