Krüpto-Kirill on Ypsiloni väljamõeldud tegelane. Tema käsutuses on toimetuse liikmete reaalne raha, mida paigutatakse erinevatesse krüptovaluutadesse. Ypsilon ei oma ebarealistlikke ootuseid oma investeeringu tagasi saamiseks.
Once upon a time in Maardu
Teretulemast, kallis lugeja, kaasa tegema sõitu krüptovaluutade ameerika mägedel. Meie teekond saab alguse ilusal hallil varakevadisel päeval Maardust, koroonapandeemiast puretud Ida-Euroopa väikelinnast. Väikelinn, mis ei unusta oma kangelasi, aga on unustatud sellest ajast saati kui Vene transiit unustas Eesti. Tädi Galja korteris Keemikute tänaval istub Kirill, ettevõtlik inimene.
Tõsi, viimased ärid ei ole õnne Kirilli õuele toonud. Soodsate brändirõivaste outleti pani maksu- ja tolliamet kinni ning konfiskeeris kauba. Tööjõuvahendusteenus läks koguni nii õnnetult, et meistrimeeste Norrasse lähetamise asemel jäi ta neile hoopis võlgu. Üks asi viis teiseni ja peagi koputas Kirilli uksele korduvalt väljapressimiste eest karistatud Gunnar, öeldes, et on tööliste võla ära ostnud. Aus Eesti Mees, nagu kõik tavatsesid Gunnari kohta öelda lisades, et ausus pole kunagi olnud tema tugevaim külg.
Dramaatilised sündmused algasid koputustega Kirilli uksel, millele järgnesid koputused Gunnari kasteetidega Kirilli ribidel. Kirill nutika tüübina sai kiirelt aru, et siin pole mõtet pikalt vastu vaielda, sest vastasel juhul oleksid Kirilli roided ta kopsudes lõpetanud. Nii nagu külmkapis olev piim, mida Kirill tahtis Gunnari kohvile pakkuda, oli kaotanud kehtivuse ka argument “Kas sa tead, kes mu sõbrad on?”. Gunnar teadis hästi, et Kirilli kõige kandilisemad sõbrad on kõik, kas kinni istumas, kirstus või talle selja pööranud.