Eliitlinnaosast perifeeriaks – Pirita on iga aastaga trööstitum

Tere tulemast ekskursioonile, mis kulgeb mööda Pirita kaunist rannikut. Meie teekonna peale jäävad mitmed kinnisvaraarendused, mis on takerdunud bürokraatiasse, skeemidesse või jäänud hoopiski teostamata elanike vastuseisu tõttu.

Kunagi Tallinna kõige väljapeetumaks linnaosaks peetud Piritast on saamas magala: kuigi rahvaarv kasvab ning aastaid on süvenenud lasteaia- ja koolikohtade puudus, on kinnisvaraarendused stagnatsioonis. Vanad hooned amortiseeruvad, uute asemel haigutavad augud.

Potentsiaali edukateks kinnisvaraprojektideks on – Tallinna linna kontekstis on tegemist elamu-ja puhkealaga, ent lisaks on Pirita peamine transiitkoridor, mis ühendab Tallinna südalinna ja Viimsit, kus elab ligi 20 000 inimest. Samuti on Pirita viimaste aastakümnete jooksul kiirelt kasvanud. Kui 2003. aastal elas Pirital 9384 inimest, siis 2019. aasta lõpuks oli elanike arv juba kahekordistunud. Ent sellele vaatamata on Pirita jätkuvalt Tallinna kõige hõredama asustusega linnaosa.

Pirita linnaosakogu liikme Lea Nilsoni kalkulatsioonide kohaselt on piirkonnas puudu umbes 530 lasteaiakohta ja umbes 750 koolikohta. Nilsoni sõnul on Pirita linnaosas lasteaiakohad täis ning järjekorras 1208 last, mis on Pirita väikest elanikkonda arvestades jahmatavalt suur number. See on tema hinnangul üks peamine põhjus, miks 40 protsenti õpilastest käivad koolis mõnes teises linnaosas ning miks on Pirita tee hommikuti autodest umbes.

"Tallinna Linnavalitsus teatas, et kuna nende poolt näitavad uuringud, et Pirita elanikkond hakkab langema mõne aasta pärast, puudub vajadus uute koolimajade järele. Tänane olukord näitab aga vastupidist ning Piritale tuleb üha enam noori peresid ja laste sündide arv ei näita selle vähenemist," ütles Nilson.

Ajalooliselt on Pirita asustus kujunenud Pirita kloostri varemete ja kalmistu naabrusse, pärinedes juba 15. sajandist. Esimesed suvilad kerkisid Piritale, täpsemini Kosele ja Maarjamäele aastatel 1875–1877.  Kuni 20. sajandini ei kuulunud Pirita Tallinna linna koosseisu, mistõttu ei ole seda kujutatud vanematel Tallinna kaartidel, aastatel 1916–1940 ulatus Tallinna linna piir vaid Pirita jõe suudmeni. Suurem aedlinna ehitamine algas 20. sajandi esimestel aastakümnetel, mil plaaniti isegi trammiliini rajamist.

Kõige rohkem on aga Pirita arengut mõjutanud Moskva olümpiamängud, mille ajendil ehitati Pirita tee koos promenaadiga, teletorn ja kogu olümpiapurjespordikeskus, Pirita kloostrivaremete kontserdiplats ning Pirita rannahoone.

Pirita on Esimese Eesti linnaosa. Looduskaunis elukeskkond kaitse all oleva metsa ning jõeoruga, rahulik tempo ning ilmselt pealinna parimad võimalused jalgrattaga ning jalgsi liikumiseks asetavad Pirita koos Nõmmega elanike rahulolu poolest Tallinna piirkondade tippu. Samuti teenivad piritalased kesklinna elanike järel Tallinna kõrgeimat brutopalka, jäädes küll alla naabritele Viimsist. Seda sürreaalsem on näha eliitlinnaosa muutumist magalaks, kus kohalik avalik ruum lämbub.

Oma ringkäiku alustame Pirita tee ja olümpiapurjespordikeskuse vaheliselt alalt, mida optimistid nimetavad rohealaks, kuid realistid võsastunud parklaks. Kusjuures, see pea 2,8 hektari suurune krunt pandi hiljuti müüki 9 miljoni eest. Samalt krundilt leiame ka rehvitöökoja Kummispets, mis reklaamib ennast oma kodulehel kui Tallinna parima vaatega rehvitöökoda.

Võsastunud parkla Pirita tee ääres. Taamal paistab Pirita TOPi hotell ja väidetavalt Tallinna parima vaatega rehvitöökoda. Foto: Margus Hanno Murakas

Tere tulemast ekskursioonile, mis kulgeb mööda Pirita kaunist rannikut. Meie teekonna peale jäävad mitmed kinnisvaraarendused, mis on takerdunud bürokraatiasse, skeemidesse või jäänud hoopiski teostamata elanike vastuseisu tõttu. Foto: Illustratsioon: Andre Taal

Pirita TOPi hotell

1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinnas peetud purjeregatiks ehitatud legendaarne hotell kannab nüüd nime Pirita Marina Hotel & Spa. 2018. aastal ostis hotelli Tallinkilt ära Purje Vara OÜ, mis kuulub ettevõttele Rolan Investments OÜ. Selle omanik on vene vilepuhujast miljardär ja endine Putini liitlane Sergei Kolesnikov, kes väidetavalt resideerub Eestis. Hotelli käitab BRE Hotels, mis omanikuvahetuse ajal plaanis põhjalikku uuenduskuuri, kuid tegemata see jäigi.

Sotsfuturistliku arhitektuuriga hotellis paiknevad 265 numbrituba neljal korrusel, konverentsikeskus 200 inimesele, 360 istekohaga restoran ja 25 meetrine bassein koos spaakompleksiga. Hoones tegutseb ka Olympic Casino esimene Eestis avatud kasiino, mis tegutseb hotellis 1993. aastast. Kusjuures, kasiinokett sai nime olümpiapurjespordikeskuse järgi.

Väidetavalt otsitakse hotellile uut omanikku. Hoone eest küsitakse 27 miljonit, mida turuosalised peavad liiga krõbedaks hinnaks.

Merest sai maa, et siia saaksid kerkida uhke veepark ja korterelamud. Foto: Margus Hanno Murakas

Plaanid TOPi hotelli ja mere vahelisealaga olid suurejoonelised. Ette nähti uhket veekeskust koos veepiiril asuvate mereveebasseinidega, samuti kortermaju ja promenaadi, mis pikendaks Pirita tee kergliiklustee Pirita jõeni, sealt mööda jõge ülesvoolu sillani ning edasi ranna ja metsani. Selle jaoks vähendas linn isegi mereäärset ehituskeeluala ning 2017. aastal kasvatati mere arvelt ligi hektari võrra maad juurde.

Olümpiapurjespordikeskus ja Pirita promenaad

Olümpiapurjespordikeskuse näol on tegemist pea kõige olulisemate hoonete kompleksiga Pirital, 2009. aastal kinnitatud linnaosa üldplaneeringu kohaselt pidi saama sellest piirkonna peamine tõmbekeskus. Meediast läbi käinud info kohaselt plaaniti lisaks promenaadile kogu olümpiapurjespordikeskuse hoonekompleksi rekonstrueerimist ja lisaks korterelamutele ka ärihoonete rajamist, et kujundada väga mitmekülgne Pirita keskus.

Ambitsioonikast projektist võtsid osa nii Brave Capitali kontserni kuulunud Pirita Holding OÜ, Soome fond Nuorisosäätiö ja TOP-i omanik AS Tallinna Olümpiapurjespordikeskus, mis kuulub läbi erinevate ettevõtete Urmas Uustalile, Raivo Randile, Aivar Tuulbergile ja Marcel Vichmannile.

Tallinna Olümpiapurjespordikeskus ehk Pirita TOP Foto: Margus Hanno Murakas

Nüüd, kui möödunud ligi neli aastat esialgsetest teadetest meedias ja galeriidest mere täitmisest, ei ole hooneid kerkinud ega olemasolevaid rekonstrueeritud, kuigi arendaja Brave Capital tahtis kopa maasse lüüa juba 2018. aasta kevadel. Viimase info kohaselt ootab Tallinna Olümpiapurjespordikeskus linnalt kasutuslube, Brave Capital rajas 27 korterit lubatud 200st ning müüs arenduse Poola fondile edasi.

Pirita kloostri varemed

Viimased 15 aastat on Tallinna linn toetanud Pirita kloostri varemetes toimuva Birgita Festivali ajaks ajutise katuse ja akende paigaldamist. Niisiis tegi Pirita linnaosakogu 2019. aasta kevadel muinsuskaitseametile ettepaneku rajada Pirita kloostrile statsionaarne katus ja aknad, mis võimaldaksid kloostri varemeid mitmekülgsemalt kasutada ning ühtlasi ka varemeid paremini säilitada. Tegemist on maailmas üldlevinud praktikaga.

Muinsuskaitseamet võttis seisukoha, et katuse rajamine ei ole võimalik, kuna tegu on kaitse all olevate varemetega ning arendus läheks vastuollu kontseptuaalsete, emotsionaalsete ja põhimõtteliste küsimustega. Selle eest paigaldati märtsi lõpus kloostri varemetesse uus elektrooniline sissepääsusüsteem, mis vahetas välja varasemalt mehitatud müügipunkti. Tundub, et siinkohal ei olnud muinsuskaitseametil vastuväiteid.

Pirita kloostri varemed. Kontseptuaalselt on tegemist mälestiste ja varemetega, mistõttu on välistatud katuse ja akente ehitamine. Foto: Margus Hanno Murakas

Supluse pst 1 ehk Pirita rannahoone

Ikooniline Pirita rannahoone, nagu me seda täna teame, valmis 1979. aastal purjeregati tarbeks. 2000. aastate alguses asuti seda renoveerima ja laiendama. Dokumentide kohaselt pidi rannahoone juurdeehitusega rajatama ainult teeninduspinnad ja külaliskorterid, kuid reaalselt valmis 2004. aastal tavaline kortermaja, olgugi et registris on krunt siiani ärimaana registreeritud. Müügis olevate kauni merevaatega luksuskorterite ruutmeetri hinnad kõiguvad 3000 ja 4000 euro vahel. Läbi erinevate ettevõtete olid arendajad Robert Mirzo, kes kuni 2016. aastani kandis perekonnanime Mirzojev, ning transiidiärimehed Sandu Huban ja Anatoli Lipinski.

Pirita rannahoone. Hoone juurdeehitus hõlmas küll JOKK-skeemi, ent on üks väheseid kinnisvaraarenguid Pirita ranna piirkonnas sellel sajandil. Foto: Margus Hanno Murakas

Merivälja tee 1a

Pirita rannahoone kahe omaaegse arendaja Mirzo ja Hubani ettevõte Pirita GO OÜ on rajamas krundile kolmekordset büroohoonet Pirita randa, kõigest paarisaja meetri kaugusele rannahoonest jõe suudme poole. Magusa asukohaga krunt omandati juba 2000. aastal ning 2016. aastal andis linnaosavalitsus pärast pikka vaidlust detailplaneeringule rohelise tule.

Projekt ärritas kohalikke, kuna ehituse käigus võeti maha mitukümmend puud ning arvestades arendaja käitumist rannahoone juurdeehituse puhul, kardetakse, et ka sellest saab tavaline kortermaja.

Merivälja tee 1a. Kohalikud kardavad, et büroohoone asemel ehitatakse hoopis kortermaja. Foto: Margus Hanno Murakas

Merivälja tee 33

Ranna ääres, täpselt üle tee plaanitavast Maximast, alustati 2020. aasta augusti alguses Merivälja tee 33 büroohoone ehitamist. Kerkima pidi erahaigla koos äripindadega. Kuna varasemalt oli krunt kasutusel parklana, leppisid linnaosavalitsus ja arendaja Merivälja Realestate OÜ detailplaneeringus muuhulgas kokku, et büroohoonele rajatakse maa-alune autoparkla, mida saaksid kasutada ka suvised rannakülastajad.

Autojuhtidest rannanautlejate unistus on aga veel kaugel tulevikus, sest alates 1. oktoobrist on ehitus seisnud, kuna selle käigus jäeti ära keldri rajamine.

Merivälja tee 33 ehitusplats, kus ehitus on seisnud ligi aasta aega. Foto: Margus Hanno Murakas

Maxima pood Merivälja teel

Praeguseks hetkeks vast enim meedia tähelepanu saanud Pirita ehitus, mis on kujunenud omaette meemiks. Naerdakse, et rikkad Pirita elanikud ei soovi enda rajooni niinimetatud vaeste poodi. Viimase küsitluse kohaselt on kohalike hulgas kaks kolmandikku poevastaseid ning üks kolmandik pooldajaid. Kohalikke keskusevastaseid esindavad samas naabruskonnas elavad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Randu Riiberg.

Postimehes kirjutati möödunud aasta 10. detsembril, kuidas Pirita Maxima vaidlus võtab imelikke pöördeid. Nimelt esitas altkäemaksu eest karistatud kohalik elanik Toivo Susi avalikul arutelul linnavalitsusele Maximat toetava kuueleheküljelise kirja, mis oli kirjutatud justkui Pirita elanike poolt ning koosnes põhjalikest juriidilistest argumentidest. Niinimetatud elanike toetuskirja metaandmed näitasid, et kiri valmis advokaadibüroo TGS Baltic arvutis, mille klient on pikalt olnud Maxima.

Siia krundile soovib Maxima kaubanduskeskust rajada. Kohalikud on vastu, kuna nende hinnangul rikuks see keskkonnamiljööd ning sooviksid näha selle asemel näiteks mõnda hotelli. Üle tee paistab seisev Merivälja tee 33 ehitusplats. Foto: Margus Hanno Murakas

Ranna tee 1 ehk Merivälja jahisadam

Mööda Pirita randa edasi liikudes ning möödudes nii nudistide kui koerte rannast, jõuame Merivälja muulini. 2015. aastal alustas Fausto Capital Merivälja muulile 120-kohalise jahisadama ning kolmekorruslise sadamahoone rajamist koos restorani ja hotelliruumidega. Vaatamata sellele, et jahisadam tõstaks ümbruskonna kinnistute väärtust, otsustasid kolm aastat hiljem Merivälja kohalikud, et nad on jahisadama rajamise vastu. Linnaosavalitsus on teinud Fausto Capitalile ettepaneku lõpetada detailplaneering.

Merivälja muul, kuhu taheti rajada jahisadam koos hotelli ja restoraniga, ent kohalikud olid vastu. Foto: Margus Hanno Murakas

Nüüd on muinsuskaitseamet väljendanud Merivälja muuli ja samal kinnistul paikneva bussiootepaviljoni osas huvi tunnistada mõlemad objektid riiklikeks kultuurimälestisteks. See tooks kaasa ka rekonstrueerimise.

2021 - muul laguneb ning hinnatud bussipaviljon on täis soditud. Foto: Margus Hanno Murakas