Kui me peaksime välja surema, ja seda me varsti teeme, siis mitte sõjaka naabri, mõne rõveda tehase, immigrantide tulva või idioodist europoliitiku tõttu. Me leiame otsa paljulapseliste küünetehnikute tulvas. Pealetung on juba ammu alanud.
Arusaam, et inimesi on siin planeedil liiga palju ning et nad on ahned ahvid, on levimas üle maailma. Me sööme liiga palju, situme kuhu juhtub ja oleme ümbritsevate elusolendite vastu ükskõiksed. Kõike liiga palju.
Me vaatame neid, kes sellest veel aru ei ole saanud, dokumentaalfilmist ja võdistame õlgu. Kuna me ise oleme erilised. Eriti Eestis. Ilmselt oleme me ka natuke lunastajad. Väljavalitud, kes selle jama lõpuks õigesse suunda keeravad.
Kuidas muidu selgitada tõsiasja, et meil on kehtestatud sigimiskvantiteedi riiklik toetus, oma edukust mõõdame me SKT igavese kasvu abil ning samal ajal peab nõukogude aegne naine koolis õõnsa häälega lastele loengut säästvast kestlikkusest.
Või seda, et meie kohalike omavalitsuste kaheks peamiseks ülesandeks on saanud ehitustegevuse korraldamine ning paljulapseliste küünetehnikute laste kasvatamine ehitajateks. Igasugune mõistuspärasust taotlev strateegiline juhtimine on muutunud näiliseks ja tüütuks.
Vallavanema edukust tema töös näitab uus ujula, remonditud tänav, kiiresti menetletud ehitusluba, tasuta lasteaiakoht ja koolilõuna ning riigilt välja lunitud toetuste kasv. Midagi muud neilt ei oodata.
Valla enda objektid on juba eos head, neid ehitatakse laenu ja riigitoetusega ning neid ei ole vaja põhjalikult kaaluda. Ka kaubanduskeskust ja päikesepaneele pole vaja kaaluda. Tehastega on keerulisem, kuid kuidagi ikka saab, kui kohalik oled.
Maksimaalne asjaajamislik jõud (proportsionaalsust arvestades) läheb vanade majade renoveerimise ja kuuride ehitamise kontollimisele. Oma digiallkirja ettevõtmise mõistlikkusele peavad enne sellega alustamist andma mitmed tähtsad ametnikud.