Ma olen kogu elu liiklussaadet teha tahtnud. Inimestel ongi imelikud tahtmised, kes soovib lilli kasvatada, kellele meeldib jalutamine, fotograafia või midagi muud. Mina tahan liiklussaadet teha.
Aga eks neid liiklussaateid ole nähtud ka. Üks mikrofoniga onu tolkneb politsenikel sabas ja räägib tähtsa näoga kuidas peab. Kui on mingi olukord ette näidata, siis on onu näol kõik kirjas - etteheide, manitsus, kahetsus. Veel suudab onu nägu olla korralekutsuv, targutav, parastav. Nõme loll onu! Onu jääb minu saates ära. Te ei näe isegi minu nägu, ega loe kusagilt välja mu nime. Mitmel põhjusel ja üks neist on minu soov mitte muutuda lolliks onuks.
Kellele liiklussaadet teha? Siiani on tehtud tavainimestele nende korralekutsumiseks. Minu meelest oskab enamus tavainimestest ilma manitsematagi liigelda küll ja neile pole absoluutselt mingit liiklussaadet vaja. Lollidele onudele ja politseinikele seevastu pole kunagi ühegi liiklussaadet tehtud, seega hakkangi oma liiklussaadet neile tegema. Lollide onude ja politseinike vahele ma võrdusmärki ei pane, lolli onu kasutegur on null ja lolli onu ei ravi millegagi. Liikluspolitseil on mõte ja tarvidus täiesti olemas.
Lollide onude ja liikluspolitseinike meelest on liiklus liikumine punktist A punkti B kehtivaid norme ja eeskirju järgides. Tavalise inimese jaoks on liiklus eelkõige suhtlus. Tänavate ja maanteede võrgustik on otsekui üks tohutu suhtlemisportaal, kus peamiseks reegliks on: ela ise ja lase teisel ka elada.
Ametnike meelest on tänaval kahte sorti liiklejaid, parajasti eeskirju rikkuvad ja parajasti mitte rikkuvad liiklejad. Tegelikult on tänavatel liiklemas toimiv liiklejate kogukond oma eripalgelisuses. Siit ka igipõline konflikt - Liiklusjärelevalvekeskus kontrollib inimeste liiklemist liikluseeskirjade järgi, liiklejate kogukond liikleb aga kogukonnareeglite järgi.