Ebapopulaarne arvamus ⟩ Küünetehnikud uusmaakate väljasuremises süüdi ei ole

Ma tegin oma eelmises loos küünetehnikutele liiga – päris kõik ikkagi nende pärast välja ei sure. Mingi ports tegelasi leiab oma otsa raudselt ka teisel pool Kuusalu Alexelat, püüdes ilusate instafotodega maal ellujäämiseks hädavajalikke sotsiaalseid suhteid kompenseerida.

Kujutlegem olukorda – linna saabub tudeng. Loll ja imelik. Eluvõõras. Asub ühikasse või mingile muule pinnale ja hakkab blogi pidama. Või kusagil mujal säutsuma või tiktokkima, milline imeline linn on ikkagi Tallinn ja kui palju uut ja avastamisväärset siit leida võib. Näiteks elavad Viru Keskuse all bussid, et tänavatel võib ka öösiti inimesi kohata ja öösiti kostub nii sageli Tallinna salapärasest taevast reisilennukite tiivakahinat.

Muudkui toodab ja seletab. Järgmisel hetkel hakkab õpetama. Ostab odava mikri ja hakkab podcast’i pidama.

Räägib, et üle tee käiakse rohelise tulega, et kaubanduskeskustes on tasuta wifi või et kõige soodsamalt saab tupsu just selle piirkonna barõõgadelt. Umbes vabariigi aastapäeva paiku on uuslinlasel põhja korralikult alt ära löönud – mõelda, ta on esimese semestri üle elanud ja ainult kaks korda auto alla jäänud! On aeg mõelda pinna ostmisele ning seda autentse linnakeskkonna argumendiga kodukandi Rünnodele välja hakata rentima. Veelgi enam – tuleb välja anda raamat! "Meie. Põlised linnaloomad" või "Minu (päris) Tallinn". Või siis mõlemad.

Täpselt sama jabur paistab pilt ka ümberpööratult.

Põliskodu rajamise (sic!) õpetusblogi. Mina ja mu intelligentsed kitsed maailma plastiuputusest päästmas. Väestatud permapeenraga moodsate pedagoogiliste probleemide vastu jne. Üks jaburam konstruktsioon ajab teist taga.

Puhas huumoriklassika, kui selle käigus ei kannataks loomad, normaalne elukeskkond ja lapsed. Ja just selles järjekorras! See on suvevaheaja järel noore kassi suvitusrajooni kraavi visanud tõu kaasaegne versioon, kes ei hakka kunagi aru saamagi, et maal elamine on eelkõige ajaga loodud siirad sotsiaalsed suhted, mitte timmitud hääldusega päheõpitud klišeed. Ainult nende suhete toel, mitte kauplusauto ja õigesse ilmakaarde rajatud kuue permakurgitaime abil jääd sa maal ellu.

Sama haige, kui kvantitatiivne sigimistoetus, on ka kampaaniate korraldamine maale kolimiseks. Üldiselt käib see nii, et kohalikud omavalitsused tellivad oma parimatest küladest ilusad droonifotod, panevad brošüüri kirja kõik teenused, mille andmine on neile seadusega kohustuseks pandud, ning hakkavad linnas end viimasel ajal rahutuna tundvate (endiste maakate) nimel konkureerima. Viimasel ajal on aina keerulisem aru saada, kas seda teevad õelad maakad sooviga enda mustade küünealuste haardesse intelligentset elu meelitada või linnainimesed kinnisvaraga kauplemiseks. Aga mis siis saab, kui keegi järgmisel kevadel ilusal ajal paremad fotod või pakkumise teeb? Kampaaniakorras juurdumine my-ass...

Sa jääd paigale ainult siis, kui sul on kellegi nimel ja kellegagi koos jääda. Kui sa oled ise hakanud oma juuri normaalselt alla ajama, mitte ei kisu Karlssoni kombel oma virsikukivi regulaarselt välja, et edenemisest väikevennale raporteerida. Tugev vallavalitsus on cool ja kõva boonus, kuid normaalne naabrimees on siiski see, kes sind vajadusel lumehangest välja kisub, sulle hea hinna eest saematerjali ja killustikku sebib ning kellele tuleb selle eest ilma köhimata vajadusel veebileht ehitada või kasvõi peretüli ajal katet teha. Sa jääd ellu tugevate kontaktide ja sidemete najal.

Tunnistan ausalt, et mulle maal väga meeldib. Mitte alati, kuid neid momente esineb. Kuigi seltskond kipub viimasel ajal aina sitemaks kiskuma, on ilm vähemalt stabiilselt sitt. Ainus, millele siinses kliimas loota saab.