Olen isana juba üle aasta oma tütrele närvidele käinud ning tema TikToki tuules selgeks õpitud lühitantsusid viipekeele tõlkimatuks erivormiks kutsunud. Iseenesest pole neil häda mitte midagi – hoogsad, vaimukad ja panevad lapsel silmad särama. Ometi tunnen ma ka ise, et olen selle kui nähtuse suhtes stereotüüpselt ülekohtune, üleolevgi. Sest isegi parima tahtmise juures ei suuda ma unustada oma esimesi samme Rate.ee-s ning neid kontimurdvaid pingutusi, mida täieõiguslikuks kogukonnaliikmeks olemiseks sobivate digifotode tegemine 2003. aastal endast kujutas.
Täna arvan ma millegipärast, et võin isana endale lubada saagimist ning hetkel lendavate nähtuste põhjendamatut kritiseerimist. Isegi siis, kui ma nendest mitte midagi ei tea. Ilmselt on just vanus see, millega koos kaob vastupandamatu iha uute asjadega tutvust teha. Või vähemalt see tunne, et igale poole nina toppimata võib millestki olulisest ilma jääda. Vähemalt enamikul. Tõenäoliselt üks paljudest toimetulekumehhanismidest – mitte kulutada liigselt liigsöömisega hangitud energiat analüüsimiseks ja võimalike ebamugavate tagajärgedega diilimiseks.
Niisiis. Kui mina isana TikToki jõuan, pole mitte tunnid ainult alanud, vaid lastel esimesed õppeaastad juba läbitud. Sõpru mul siin ees ei ole. Vähemalt mitte mulle teadaolevalt. Lapsed peaksid ometi kusagil siinsetes hämarates võpsikutes ringi hulkuma, kuid üles otsida ma neid ei oska ega püüagi. Selle asemel tundub oluliselt parem mõte vidina enda AI-l mulle sisu soovitada ning n-ö lasta voolul ennast kanda.
Ja kaasa vool mind haarab! See keskkond on tõeline tähelepanuröövel. Juba esimesel õhtul avastan, et telefoni on raske käest panna. Ühele klipile järgneb teine, süsteem pakub neid mingi oma loogika järgi ja tundub, et see justkui katsetab – klipid on diametraalselt erinevatel teemadel ja eri sisuga allikatelt. Ja enamus nendest ongi huvitavad!
Vist... Sest see ei tähenda, et nendes absoluutselt mingisugustki vajalikku sisu oleks. Kuna need on piisavalt lühikesed, tekib justkui ah-olgu-peale-üks-veel efekt, peale mida avastad end juba järgmisele ja siis juba viiendale ja kümnendale viibanuna. Justkui mängiks Tetrist või CandyCrushi. Kuni ma lõpuks telefoni pooleldi jõuga kinni panen ja voodisse suundun.