Mardustõlvik: õudusvideomängust tuntud päriselu zombi-seen

Troopikametsas askeldab sipelgas. Ta on veidralt palavikuline. Lõuad käivad ikka, nagu näriks närviliselt nätsu. Veel näeb ta välja nagu sipelgas, kuid teda juhib seen. Varsti saab ka sipelgast seen, kui teda ülevõtnu on putuka seene kasvamiseks parimasse asukohta juhtinud.

Selle seene nimi on Ophiocordyceps ehk mardustõlvik, mis on parasiitseen. Tema paljunemisviis seisnebki kavalas plaanis lennata spooridena mööda metsa ringi ning endale sobiva liigi esindaja leidmisel tema keha üle võtta. Seen paigutab seeneraku sipelga kehasse, kus rakk järgemööda putukat seestpoolt sööma hakkab ning sellest tekkinud ruumi võrra ise paljuneb. Sipelgas ise ei saagi sellest aru, tema askeldab ikka edasi – kogub toitu ja materjali, et seda pessa viia – kuni seen tema sees on ta üle võtnud. Ühel hetkel saab sipelgast zombi. Teda juhib täielikult seen.

Seen juhib sipelga kõrgemale. Sunnib teda näiteks puu otsa ronima. Seenele sobivasse kohta, tavaliselt taime lehe alumisele poolele jõudnuna sooritab sipelgas “surmahaarde” ehk ta hammustab end lehe külge kinni ning sureb. Seeneke tema sees eritab veel liimisarnast ollust, mis laiba veel tugemini taime külge kinnitab. Seene vars purskub sipelga peast välja ja hakkab elama iseseisvat elu. Nõnda toimides võib targalt leviv mardutõlvik hävitada terveid kolooniaid sipelgaid.

Kuidas mardustõlvik sipelga üle võtab. Foto: Lenapcrd – CC BY-SA 4.0

Mardustõlvik ei ohusta ainult sipelgaid, vaid ka teisi putukaid, näiteks mõningaid ritsikaid. Küll aga on sipelgad ühed ainsad, kes seene ülevõtul zombistuvad ning puu otas ronivad. Teised putukad heidavad reeglina end niisama kuskile alustaimestiku vahele. Varasemalt arvati ka seda, et iga sipelgaliigi jaoks on oma eritüüpi mardustõlvik. Nüüdseks on teada, et enim uuritud selle seene tüüp Ophiocordyceps unilateralis sensu lato võib zombistada vähemalt kaheksat eriliiki sipelgaid.

Aga mis siis, kui mardustõlvik muteerub ka inimesi ohustama oma parasiitlusega?

Videomängu “The Last of Us” autorid võtsid selle mõttemõlgutuse mängu aluseks ning lõid maailma, kus zombi-seen viirusena inimestelt inimestele levib. Nende nägemuses on sel juhul tegu klassikalise zombi-apokalüpsisega – kannibalism and all that jazz. Mängu fännid on Redditis teoretiseerinud, et zombi-seen-inimeste eesmärk kannibalismi puhul pole mitte inimisu rahuldamiseks, vaid seenerakkude edasi kandmiseks. Ühegi teise liigi puhul mardustõlvik sellisena ei levi, aga loojutustuse eesmärkidel on selle dramaatilisuse lisamine arusaadav. Ei tea, kui huvitav oleks zombi-seen-apokalüpsis, kui nakatunud oma elu samamoodi jätkaks, kuniks end puu külge hammustanult seenteks kasvavad.

Mängu eeldus, et mardustõlviku mõni alaliik võiks hakata inimesi ohustama, aga tegelikult nii ulmeline polegi. Seenhaigused on inimestega väga tuttavad – seenhaiguste tagajärjel sureb igal aastal umbes 1,7 miljonit inimest. Eriti ohustavad need näiteks immuunpuudulikkusega inimesi. Samuti sisaldab mardustõlvik ühendeid, mis on sarnased tungalterale ehk seenele, millel on samuti võime võtta üle selle keha kontroll, millesse ta satub. Hirmutavalt on tungaltera seda võimet ka inimeste peal näidanud.

Mängu "The Last of Us" üks zombie-tüüp nimetusega Bloater. Tema on juba peaaegu täielikult seenestunud. Foto: The Last of Us Wiki

Tungalteraga on inimesed kokku puutunud eelkõige seenega nakatunud rukki söömise käigus. Tungaltera mürgitus ehk ergotism võib inimeses tekitada hallutsinatsioone, hullumeelset käitumist, tõmblemist. On pakutud, et seenega nakatunud rukki söömine ja sellest arenenud ergotism põhjustas 1690ndatel toimunud Salemi nõiajahi hullumeelsuse. Ergotism viis 1950ndatel ühe 12-aastase prantsuse tüdruku oma ema kööginoaga ründama. Küll aga ei lõppe tungaltera mürgitus seenejuure peast välja purskumisega, selleks on tungalteral muud viisid nakatunut võika ja agoonilise surmani viia. (Kätkeb sõrmede ja varvaste keha küljest ära kukkumist. Isiklikult ei soovitaks.)

Inimeste kasuks selles looduslikus võitluses mängib multikultuurilisus – kogu selle geneetilise mitmekesisusega kohanemine on ühe väikse seene jaoks lihtsalt liiga keeruline. Kui just keegi seda tahtlikult sisse ei võta...Oh wait, võetakse küll. Küll mitte otseselt mardustõlvikut, aga Cordycepsi ehk kedristõlvikut, mida pikalt zombi-seenega ühte perekonda arvati.

Kedristõlvikut on kasutatud ja seni kasutatakse näiteks Hiinas organi siirdamise käigus. Samuti on hakanud kedristõlvik levima stressi alandava supertoidu sildi all. Nagu öeldud, kedristõlvikul ei ole samasuguseid võimeid, nagu on mardustõlvikul, ja inimkasutuseks mõeldud seen on tõenäoliselt õigesti töödeldud ja kõike muud head, aga kui juba teadlased ei olnud pikalt kindlad, et need on erinevad seened, siis kes ütleb, et kedristõlviku korjaja seda kogemata zombi-seenega sassi ei aja. Olemegi varemgi kokku puutunud nakatumistega, mis on saanud alguse millegi söömisest, mida võib-olla poleks pidanud sööma. Vähe tõenäoline, et keegi piisavalt pika aja jooksul seda seent sellises koguses suudaks süüa, et see end tema kehas mugavalt sisse suudaks seada ja muteeruma hakata. Kuid ka väike võimalus on siiski võimalus.