SUBKULTUUR ⟩ BMW E39 ja omanikud

Baierimaa esiklapse BMW fenomenaalsus on tegelikult täiesti põhjendatud, vähemalt paberil. Dünaamiline olemus, valdavalt jõulised mootorid, luksusbrändi imago ning tagavedu peaksid teoorias teenima iga põlise autopede huve. Sheer Driving Pleasure ning lugupidamine sõidukunstist on sinivalge propelleri läbivaks jooneks.

Aga seda vaid, vähemasti osaliselt – teoorias! Sest kui läänemaailma bemarimehed veedavad oma aega Nürburgringi rajaaegu lihvides või Itaalia mägiteedel nõelasilmu läbides, siis meiecundimehed on üles kutsunud unikaalse kultuurifenomeni. Bemmivendlus, kui seda nüüd nii defineerida, on lahutamatu ning defineeriv osa meie autoskeenest.

Diiselmootoriga Kodiaqiga Selveri ja kodu vahelt vurav normie neid silmaotsastki ei salli. “Bemmiossid, bemmivennad, huligaanid!” käratab ta, laikides samal ajal sõidu pealt Instagramis sõbranna uusi beebipilte, ajades sõidustiiliga ühtaegselt lühisesse nii oma juhiabid ning kaasliiklejad.

Nimi-ning-omadussõna bemmivend pole tegelikult üldse nii mustvalge kui üldsus arvab. “Kuradi kasutatud bemmi-vennad, üks sitt kõik,” nagu käratas kunagi üks mu Tartu-Tallinna rideshare autojuht, ei vasta tõele. Restaureeritud E28’ga suveõhtul kruiisiv Telliskivilane pole päris see sama, mis Miyagi saatel Laagna Teel 180 km/h lendav kolmnull-diisel E60 omanik.

Skaala on üüratu. Vastavalt mudelile, ajastule või tuuningsuunale on BMW omanikke võimalik väga mitmekesiselt grupeerida. Paraku on paljude IsaKhalilovite pingutused margientusiasmi mahatrampimiseks vilja kandnud ja BMW on sööbinud üldsuse mällu negatiivse varjundiga. Ja nüüd ma pisut lahkangi seda ühte bemmivendluse subkultuuri, mille ja kelle panus säärase varjundi loomiseks on olnud suur.

E39 Foto: Y-739

Saage tuttavaks – vana viiene!

Isegi kui autod sind ühest või teisest otsast ei koti, oled sa E39-laadseid tooteid alateadlikult tänavapildis tähele pannud. Enamasti hallidena, kerge roostepaketiga, natuke läriseva väljalaske ning tuhmunud klaaside tagant säravate inglisilmidega. Boonuspunktid, kui sedasorti teedeemonile on veel Estonian Night Racing, Diesel Power! või mõni muu austusavaldus kiirusejumalannale kirjutatud. Levinud on ka Gas, Grass või Ass tagaaknal. Kuid olgem ausad, kui sa sellise kleepsu juba paned, siis ei saa mitte ühtegi sellest kolmest.

Loomulikult räägime me BMW 5. seeria neljandast põlvkonnast, millele rahvasuus viidatakse seeriamudeli E39 tähise järgi. Aastatel 1995–2003 toodetud auto pole nüüd veel niiväga vana, aga päris retrokaks ka ei kvalifitseeru. Arvel on neid veel omajagu, müügis portaalide ja feissbuuki-gruppide peale parimal juhul sadakond. Hinnaskaala jääb kolme soti ning kolme tonni vahele, kui M5 välja arvata.

Kui tunned end ära värskelt üle värvitud, madaldatud, korrasoleva ning kõige tüünema Japan Racing veljega E39 omanikuna, siis ma tervitan sind. Viisakas auto, mis näitab jällegi, et häid erandeid eksisteerib. Aga räägime nüüd üldsusest.

Veel üks E39 Foto: Y-739

Milline on üldse üks harilik E39?

Keskmine E39 on täielik kärakas. Sellel on olnud omanikuvahetusi rohkem kui Jüri Ratase kantseleil külaskäike taarapunkti, selle tuhmunud värv paneb iga endast lugupidava instadetaileri silmi pööritama ning selle lohkutõmbunud nahkistmed meenutavad minireljeefi Haanja kõrgustikust. Universaalide tagaistmel on kindlasti nii mõnigi noor vägilane eostatud.

Läbisõit on alati keritud – 230 000 kilomeetrit läbinud E39 võisid sa näha 20 aastat tagasi aga mitte täna. Justkui preemiana kõrge kilometraaži eest on paljud omanikud kollektiivselt, ent mitte kokkulepitult, oma autot ehtinud nagu jõulupuud. Seepärast leiame ka kõige nõrgema mootoriga E39 pealt sportlike M-jubinaid, nagu näiteks M-rool, M-stange ja M-konditsioneer.

Bemmi liigutab kõige tõenäolisemalt kolmeliitrine või kahepoolene diiselmootor, mida idanaabrid hellitavalt dizelnaja zalupaks kutsuvad. Eestlased armastavad palavalt ka TDS-tähisega diiselmootoreid, kuhu vastavalt iidsetele õpetustele iga hommik lisajõu nimel "pumpa juurde keeratakse" ning siis ummikus keemaläinud mootorit nauditakse.

Karakterirohked masuudipressid pakuvad oma klõbinaga tõsist konkurentsi õmblusmasinate tehasele, ent liiguvad edasi siiski üsna asiselt. Siiski, Piibe maantee kiirenduse starti mahajäetav monoliitne tahmapilv pole just asi, mille üle uhkust tunda. Bensukaid on ka ka, aga neid ei jaksa keegi tavaliselt tankida, mispärast ostavad jõukamad härrad need omale doonoriteks ja topivad mootorid oma kolmestesse driftikatesse. 

Lugeja video 

Sõiduomadustelt on E39 tegelikult mugav ning asjalik. Iseasi kas sa leiad mõne isendi, kes tõesti mugavalt ja dünaamliselt kulgeda suudab, sest nüüdseks on lõviosa autosid kokku pandud B-, C- ning kogu tähestikuskaala astme varuosadest.

Nõndasamad miljonist erinevast maailmavaatest ja finantsseisust kokkulaotud bemarid saavad kenasti tunda ka tuunijate kätt. Paljud E39’d on võõbatud ähvardavalt mustaks, lastud Makitatuuninguga madalaks ning kombineeritult M-jubinatega, kvalifitseeruvad nad inglitulede säras Tšetšeeni räpivideo kaanestaariks. Erandiks on tõepoolest haruldasemad ja nüüdseks ka suhteliselt kallid M5 mudelid, mis on oma väärikuse suutnud õnneks säilitada.

Aga kes sellega sõidavad?

E39 subkultuur moodustab neljapäevastest kogunemistest mahlase osa, talveperioodil suisa valdava enamiku. Enamasti on omanikud mehed ja naised vanuses 18 kuni 30, demograafiliselt jagunevad nad kenasti eestlaste ning slaavi rahvuste esindajate vahel pooleks. Enimlevinud on nad Tallinnast väljas.

Sageli veerevad nad parklasse aeglaselt, üks käsi roolil, teine hoiab käes e-sigaretti. Katuseluuk on õrnalt lahti, sealt kindlaksmääratud intervallidega väljuv vape-cloud annab kõikidele teistele mõista, et paavst pole ainus autoriteet keda valge tossu abil valitakse. Pagasiruumi paigaldatud supaka kõmina vahelt on kuulda kas mõnd elektroonilist tantsupala, kaheldava väärtusega räppmuusikat või numbrimärgi klõbinat.

Iga E39 omaniku jaoks on parklahäng osa iganädalasest rituaalist. Olgu selleks neljapäevak või hoopis teisipäevaõhtune tiks, alati kogunetakse mõttekaaslastega kas mõnes suuremas parklas või kohaliku Olerexi ees. Paari tunni jooksul toksitakse rehvi, tulistatakse maha mõned klimbid ning jälgitakse pingsalt, et möödasõitev eravärvides Superb kindlustuse puudumise tõttu parklasse tõrelema ei keeraks. Teiseks levinud hobiks on ka autoga mündipesulasse sõitmine ning seal kaldnurga alt instastoori jaoks pildi tegemine.

Sõidustiili osas on see subkultuur üllataval kombel – suhteliselt rahulikuks jäänud. Kui mõned aastad tagasi võis kesklinnas sotiga mööduv ja öösel põiki üle ristmiku laskev E39 olla tavaline, siis nüüdseks on see tiitel liikunud edasi uuemate, E60 ja F10 viieste omanike kanda.

Ükski viieseomanik ei oma autot liialt kaua. Mõnes jaoks on see regiooni eripärast tingutuna (maakohad!) justkui ajutine staatusesümbol, mõne jaoks nooruse uljus, mõne jaoks vaid Espoo ning kodu vahelt sõitmiseks vajalik töövahend. Sageli tulevad hoolduskulud ning remontimine päris rahalisi võimalusi arvestades neile üllatusena.

Igaljuhul pannakse see müüki raske südamega. Paljuski leiame pooliku projekti staatuses E39’id. Sõidab kenasti, aga pisivigadega. Mis sellest, et jahutusvedelikku pisut lekib. Müügipiltidena kasutatakse Sikupilli Prisma allkorrusel tehtud imekaadreid või samu mündipesula pilte.

Tänaseks on E39 kõige vähem teemas Tallinnas, ent mujal maailmas (loe: Eestis) pole nende hoog raugemas. Soovitan istuda näiteks õhtul maha Rakvere või Viljandi kesklinnas ning lugeda, mitu porist lärisevat E39 mööda kulgeb. Näppudel lugemine läheb üsna kiirelt keeruliseks