Põhja-Eesti rannikumadalikule jääb suuremas osas Kirde-Eesti tähtis tööstuslinn Sillamäe, sealse toksiliste ja radioaktiivsete jäätmete hoidlaga. 20 aastat tagasi nähti hoidlas veel potentsiaali riigi suurimaks keskkonnakatastroofiks, kuid seni on riigi pingutused vilja kandnud ning ümbritsevat vett ja õhku pöördumatu saastumise eest kaitsnud.
Hoidlasse on maetud ligi 12 miljonit tonni uraanitootmise jääke ja põlevkivituhka, mida on sinna ladustatud alates uraanitehase Kombinaat 7 käikulaskmisest möödunud sajandi keskpaigal. Kuna sel perioodil toodeti Sillamäel pea kogu Nõukogude Liidus kasutatud uraan, siis paiknevad hoidlas jäägid ka sellest uraanist, millest valmistati Nõukogude Liidu esimesed tuumapommid.
Ligi 50 hektari suurune hoidla paikneb Sillamäe sadama kõrval, tänaseks on taimestik hoidlale peale kasvanud ning hoidlast on saanud laugjas mägi, mis kerkib 36 meetrit üle merepinna. Google nimetab hoidlat Sillamäe turismimagnetiks, ent millele on jäetud kolm ühetärnilist arvustust.
Kosmose võidujooksu ajastul ehitati rekordilisel kiirusel avalikkuse jaoks suletud linn Sillamäe. Linna ehitus sai hoo sisse kohe, kui Moskva üleliidulise instituudi geoloogid kinnitasid uraanirikka settekivimi graptoliitargilliidi olemasolu Sillamäed läbivas Balti klindis. Sillamäe rannajoon oli tol ajal mineeritud ning paljandeid uurima tulnud geoloogid liikusid uurimisobjektil miinide vältimiseks giidiga. Uhiuutesse stalinistlikkesse hoonetesse asusid 1948. aastal elama Nõukogude Liidu salajase uraanitehase töötajad. Linna aadressile viidati koodnimetusega ning linna sisenedes tuli esitada eriluba. Seda muidugi juhul, kui olid linna olemasolust teadlik, sest kaartidel Sillamäed märgitud ei olnud.
Maagi tootmisjääke hakati paigutama Soome lahest valliga eraldatud rannikumadalikule. Aja jooksul suurendati jäätmebasseini korduvalt ning Päitenina rannaterrassist sai Sillamäe jäätmehoidla, mis koosnes põlevkivi tuhast, uraani ja ka lopariidi tootmisjääkidest ning kandis rahvasuus nimetust Sillamäe kurgaan ehk kõrge kalmuküngas. Keskkonda kaitses nende ohtlike jäätmete eest vaid hoidla savist põhi. Sellest tulenevalt tõusis teatud ilmastikutingimustes jäätmehoidlast kiirgava radooni tase, mis ohustas aastakümneid Sillamäe ja selle ümbruse elanikke.