Ma ei tea reisikirjutamisest mitte midagi. Ma ei tea seda, mis on kombeks ega ka seda, mis on keelatud. Isegi seda, mis inimesi selle juures huvitab, ma ei tea. Võib-olla aiman. Ka reisimisest ei tea ma suurt midagi. Peaasi, et midagi ei juhtuks.
Kogu see pool-hüsteeriline kõik hinnas dekoreeritud rannapuhkuste osa on minust mööda läinud. Mitte sellepärast, et ma poleks tahtnud. Omal ajal ei olnud lihtsalt mingitki võimalust, hiljem oli raha mujale vaja ja täna... täna vist enam ei taha. Ometi olen ma suurepäraseid ärakäimisi kogenud. Kuidagi poolkogemata mingitesse suurepärastesse seltskondadesse sattudes. Nii ka sel korral Montenegros. Veel hiljuti rahutu Balkani poolsaare keskmes, kus rahvas slaavlastele omaselt suure südamega ja heatahtlik ning mida üks mu sõber üsna tabavalt Nõukogude-Itaaliaks kutsub. Jagan mõned killud ka teiega.
Ausus on tülikas
Reisiks valmistumine tähendab koroonaajal lisaks pagasile iga piiriületuse põhjalikult läbi mõtlemist, enda reeglitega kurssi viimist ning paberite pakkimist. Testi ja deklareeri, kasuta testimisel sama dokumenti mida reisimisel ja hoia kindlasti silma peal deklaratsioonide säilivusajal.
Kuigi kõik asjad on justkui kättesaadavad ka digitaalselt, trüki need kindlasti ka välja. Siis ei juhtu midagi. Mis siis, et tundub jabur, arukas inimene üritab viia kõik võimalikud segadused miinimumini. Me oleme Euroopa Liidus ära hellitatud mugava ja ladusa reisimisega, mistõttu mõjub kõik see kuidagi võõra ja imelikuna. Aga see aitab. Aitab ametnike vastu, kes kõik püüdlikult tõlgendada tahavad.
Nii näiteks saame me kohe Tallinnas kerge ehmatuse osaliseks, kuna meie koroonatestid on tehtud Horvaatia jaoks liialt vara. Ometi on nõuetes kirjas midagi muud. Päästab reisijuhi veenev kinnitus, et liigume lennujaamast otse bussiga Montenegrosse, vahepeal välja tulemata. Ei me tulegi. Õnneks midagi ei juhtu.
