Reisikiri Montenegrost ⟩ Taastades turismi - milleks? 1. osa

Kaido Veski
Copy

Ma ei tea reisikirjutamisest mitte midagi. Ma ei tea seda, mis on kombeks ega ka seda, mis on keelatud. Isegi seda, mis inimesi selle juures huvitab, ma ei tea. Võib-olla aiman. Ka reisimisest ei tea ma suurt midagi. Peaasi, et midagi ei juhtuks. 

Kogu see pool-hüsteeriline kõik hinnas dekoreeritud rannapuhkuste osa on minust mööda läinud. Mitte sellepärast, et ma poleks tahtnud. Omal ajal ei olnud lihtsalt mingitki võimalust, hiljem oli raha mujale vaja ja täna... täna vist enam ei taha. Ometi olen ma suurepäraseid ärakäimisi kogenud. Kuidagi poolkogemata mingitesse suurepärastesse seltskondadesse sattudes. Nii ka sel korral Montenegros. Veel hiljuti rahutu Balkani poolsaare keskmes, kus rahvas slaavlastele omaselt suure südamega ja heatahtlik ning mida üks mu sõber üsna tabavalt Nõukogude-Itaaliaks kutsub. Jagan mõned killud ka teiega.

Ausus on tülikas

Reisiks valmistumine tähendab koroonaajal lisaks pagasile iga piiriületuse põhjalikult läbi mõtlemist, enda reeglitega kurssi viimist ning paberite pakkimist. Testi ja deklareeri, kasuta testimisel sama dokumenti mida reisimisel ja hoia kindlasti silma peal deklaratsioonide säilivusajal.

Kuigi kõik asjad on justkui kättesaadavad ka digitaalselt, trüki need kindlasti ka välja. Siis ei juhtu midagi. Mis siis, et tundub jabur, arukas inimene üritab viia kõik võimalikud segadused miinimumini. Me oleme Euroopa Liidus ära hellitatud mugava ja ladusa reisimisega, mistõttu mõjub kõik see kuidagi võõra ja imelikuna. Aga see aitab. Aitab ametnike vastu, kes kõik püüdlikult tõlgendada tahavad.

Dokumendikontroll Riia lennujaamas
Dokumendikontroll Riia lennujaamas Foto: Kaido Veski/Ypsilon

Nii näiteks saame me kohe Tallinnas kerge ehmatuse osaliseks, kuna meie koroonatestid on tehtud Horvaatia jaoks liialt vara. Ometi on nõuetes kirjas midagi muud. Päästab reisijuhi veenev kinnitus, et liigume lennujaamast otse bussiga Montenegrosse, vahepeal välja tulemata. Ei me tulegi. Õnneks midagi ei juhtu.

Igavuse raiskamine

Riias veedame umbes 5 tundi transiittsoonis. Maskiga, mille võib eemaldada vaid süües ja juues. Õpime seetõttu kiiresti midagi joodavat pidevalt käepärast hoidma ning õpitud käitumismuster saadab meid terve sõidu.

Kuigi valdav enamus lennujaama kauplustest on kinni, komistan ma siiski proua otsa, kes mu kätele soola määrib, need ära peseb ja seejärel sisse kreemitab. Vahepeal pead vangutades pesuvett näidates. Tunnen end isegi natukene halvasti, kui keeldun kreemi ja soola "harukordselt soodsat kombot" kõigepealt 60, seejärel 50 ja lõpuks 35 euro eest ostmast, sest tundub, et erilist suurt äri nende tegevus praegusel ajal kindlasti ei kujuta. Ometi ajab mind see pealtükkiv lähenemisviis närviliseks. Seda enam, et kaotan protseduuri tõttu oma kaaslased silmist.

Midagi siiski ei juhtu - leian nad peale mõningast jalutamist kohvikust maskita olemist nautimas ja vestlemas. Ümbruses leidub hulgaliselt sellist rahvast, kes oma ooteaega erinevate seadmete ja tukkumise abil kiirendada püüavad. Muusika ja narratiivid, meele lahutamine – vaevuaimatav pideva müra foon. Mõtlesin ka ise enne väljasõitu, et milliseid filme alla laadida või milline raamat igavuse peletamiseks kaasa võtta. Ometi teadsin, et igav pole olnud mitte kunagi, kui seltskonnas on uusi inimesi. Loobusingi.

Mõtisklen rahva seas ringi vaadates hoopis selle üle, et me suhtume igavusse ikka tohutult ülekohtuselt. Seni, kuni me oleme piisavalt rumalad, et seda üldse tunda, tegeleme me aiva selle tapmisega ning hiljem me isegi ei tea, et me sellest puudust tunneme. Puudust luksusest sihitult ringi jõlkuda, poolsunnitult võõraste inimestega sisuliselt tuttavaks saada, tühja pilguga molutada ning selle kõige käigus mingisuguseid seni loodud struktuure ümber kujundada. Imetlen seetõttu meie reisi jooksul korduvalt ühte kaaslast, kes pidevalt eesti keeles suvaliste võõraste isiklikule territooriumile tungib ning sundimatult juttu teeb. Küll noomides neid avalikult suudlemise eest või küsides hingematva vaate pildistamise eest neilt raha.

Koroonat polnud olemas

Pöörame bussiga kitsalt sõiduteelt ühe Kotori lahe sadama juurde maha. Väikese kai ääres seisab kolm praami, mis sõltuvalt sihtkohast kümneid kilomeetreid käänulist ja aeglast sõitu kokku hoiavad. Ka laht ise on sopiline, moodustades otsapidi Aadria merre ulatuva rahuliku ja läbipaistva, ka matkajale huvitava kõrgete kallastega sisemere.

Meie kohalik giid sammub sirgelt piletikioski juurde ning tervitab ülevoolavalt seal askeldavaid mehi. Hiljem kuulen, et taudi tõttu pole neil olnud pea poolteist aastat võimalik asulate vahel ringi liikuda. Sama kordub ka mitmes järgmises paigas. Kotori sisenedes muutub tervitus lausa rõõmsaks kilkamiseks. Olles ise alles avanenud riigist, õnnestub meil omakorda näha siinset siseriiklikku avanemist.

Taban end mitmel korral mõttelt, et meid justkui ei oodatagi veel siia. Siin-seal lippavad ringi ranitsatega lapsed, kohalikud ajavad enesekindla hoolimatusega omi asju, suurem osa turistide teenindamiseks mõeldud asutusi kraamib alles tasahilju oma mööblit välja. Nojah, ka hooaeg pole veel alanud, kuid siiski.

Uurin siin-seal silma hakkavate sinises ja mustas raamides A5-suuruses plakatite kohta, mis kangesti surmakuulutusi meenutavad. Arvan enamuselt nendelt välja lugevat märksõna koroona ning kadunukese sünni- ja surmadaatumeid. Nii ongi. Giid kinnitab, et nõnda teavitatakse kogukonda lahkunust, raami värv näitab, kas tegemist on üksiku inimesega või jäid temast maha abikaasa ja järeltulijad. Mõistan jutust, et must raam olevat pereinimestel ja sinine vallalistel. Kuulutuste sisusse süvenedes ma selles aga kindel ei ole. Kohtan neid edaspidi veel ja veel. Nukrad kinnitused reaalsusest.

Surmakuulutused tänaval
Surmakuulutused tänaval Foto: Kaido Veski/Ypsilon

Ülesõidul üle praamireelingu vett jälgides kostub minuni reisikaaslaste vestlus. Kõrv muutub ärritav-teravaks keskealise proua väite peale, et koroonaviirust polegi tegelikult olemas. Järgneb tüüpiline madalalalaubaline pask sellest, kuidas ülekoormatud haiglates tehtud fotod on lavastatud ja tegemist on lihtsalt väljamõeldisega ravimifirmade nuumamiseks. Muutun ka ise kurjaks, mõeldes kõigile neile siirasrõõmsatele kohalikele teenindajatele, kes kurja maarjamaa mutti pilpa peal kannavad. See ei oska isegi õige koha peal vait olla.

Ometi pean ka ise tunnistama, et mingit ettevaatusele kutsuvat tunnet ei tekki reisi jooksul kordagi. Oleme juba harjunud olukorraga? Alateadlikult viiruse maha kandnud? Pean skeptikute rõõmuks siiski tunnistama, et usk viiruse olematuse kohta on hoolimata mõningatest bürokraatlikest sekeldustest küllaltki lihtne tekkima.

Paar päeva hiljem ühte kohalikku kaubanduskeskust külastades nõutakse meilt sisenemisel maski. Kummalisel kombel kontrollivad maskikandmist ka tee ääres seisvad politseinikud. Just sõidukijuhtidel. Mulle jääb pisut arusaamatuks, kas eelkõige ühistranspordis või kõigil. Satun pealt nägema kahte peatamist. Ühel juhul on tegemist sõiduautoga, teisel meie enda bussijuhiga, kes tõele au andes alles neljandal päeval maski pigem lõua all kandma hakkas. Meid peetakse kinni, olukord kestab umbes viis minutit. Pigem jääb mulje, et kohtuvad vanad sõbrad. Sõidame edasi peale seda, kui bussijuht üleüldise naeru saatel teatraalselt viis eurot politseiauto aknast sisse viskab.

Kaubanduskeskuses piisab puuduva maskiga reisikaaslasel näo ette riputatud kilekotist...

Jätkub.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles