Usk liigutab

Üle Zeta jõe ja Bjelopavlići oru paistma hakkav lumivalge Ostrogi klooster avaldab algusest peale muljet. Pealinnast Podgoricast 50km kaugusele, sisuliselt püstisesse kaljuseina rajatud valge klooster paistab eredalt silma juba kaugelt jättes pikalt petlikult muljet, et hakkame kohale jõudma. Tegelikkus on midagi muud. Jõuame käänuliste mägiteedega juba harjuda, kui ühel hetkel teatab giid, et peame sõidukit vahetama.

Suundume oma konditsioneeritud õhuga bussist täpselt kaks korda väiksemasse piinatud moega palavasse isendisse. Kuna istekohti kõigile ei jätku, saame vahekäiku ka ühe tabureti. Edasine on elevust tekitav. Pidurite ja siduri kärsakas vaheldumisi kahelt poolt aknast paistva järsakuga. Ühe sõiduki laiune teerada on tihedalt paljasjalgseid palverändureid täis. Kuigi tegemist on vaid napi kolme kilomeetriga, võtab see arusaadavalt omajagu aega. Seda mõnusam tundub üles jõudes tegelikkuses vaid õige pisut leevendust pakkuv seisev leitsak ja rõõm, et midagi ei juhtunud.

Kloostri õu on täis inimesi, kes sagivad ringi, söövad ja joovad või magavad kus ja kuidas juhtub. Vähemalt pealtnäha. Taban end mõttelt, et tegemist on justkui teatud sorti protestiliikumisega, kus koroonareeglid ei kehti. Jumala abiga haigus ehk ei levigi?

Kogume oma pundi kokku ja liigume vaikselt rahvasummas edasi. Maske praktiliselt pole, vahetult enne ülemist kloostrit palub väraval seisev noormees ka neil, kellel on, selle ära võtta.

Jõuame kõige pühamasse paika – kloostri rajanud püha Vassili hauakambrisse. Ma arvan, et nii võib seda madalat, tahmunud seintega ruumi nimetada. Giidi jutust tuleb välja, et too isik tuli ühel päeval siia üles ja rajas koopasse kloostri. Sellest kõik see siis... 17. sajandi kontekstis iseenesest muljetavaldav ettevõtmine. Huvitav, mis on saanud munkadest, kes ebaõnnestusid? Kas selliseid kah on olnud? Kas tõesti ainult need, kes õnnestuvad, saavad pühakuteks? Ilmselt Jumal nende eest siiski kuidagi hoolitseb...

Korraga lastakse kambrisse kümmekond tihedalt üksteise kõrval seisvat inimest. Nurgas, kirstu kõrval seisab munk, kes loeb palveid ja vestleb külastajatega. Turistid, nagu ka mina, vahivad pärani suude ja silmadega, kohalikest kommetest midagi teadmata ja midagi häbenemata uudishimulikult ringi.

Need, kes tulnud religioossel sisemisel sunnil, löövad ette risti, suudlevad munga kätt ja seejärel ka kirstu ja sellest paistvaid esemeid. Palvetatakse. Tunnen, et minu töllerdamine siin on ebaviisakas ja lahkun kiiresti. Jõuan enne mungale, kes inglise keeles meie päritolu kohta küsib, vastata ja midagi vabanduse sarnast pomiseda.

Jälle need magavad inimesed. Huvitav, miks nad ära ei lähe? Ma mõtlen, et kui sa oled Vassili juures ära käinud (sinna pääsemine ei olnud juba üleval olles sugugi keeruline ja ei eeldanud järjekorras seismist), oma palved lausunud ja sõnumi edasi andnud, et miks sa siia päikese kätte end magama sätid? Või arvab see seltskond, et hea oleks ka homme korra ennast meelde tuletada?

Palverändurid ja turistid. Kuigi pealtnäha täiesti erinevatel eesmärkidel, siiski üsna sarnased. Küsimus on lihtsalt selles, kes mida kummardab. Kes mille nimel pandeemiagi kontekstis riskib. Huvitav, et religioon, selle asemel, et anda meile vabadus pidada endaga dialoogi, kipub pakkuma meile müüre ja konte, mida tuhandete kaupa suudelda ja milleni pääsemine füüsilisi kannatusi põhjustab. Ja mida mina siin teen? Kas ma reisin siis mõtestatumalt?

Must järv, pruutpaar ja poisike

Mägedesse sõitmine on alati elamus omaette. Nii ka sel korral. Tund-poolteist ning kõrbekuivast murust on saanud aprillikuine vaksapikkune naat. Siin-seal on näha lundki. Hoonetele on tekkinud viilkatused ja metsad näevad välja oluliselt kodusemad.

Durmitori mäel asuv Must järv köidab nii kohalikke kui turiste. Kuigi ausalt – mulle tundub ümbruskond (kui mägesid mitte arvestada) lihtsalt ilus. Mitte niiväga eriline. Tatsame taltunud moel ringi ja loobime kaldalt vette mõned lutsukivid. Tellime kohalikust restoranist. Kes kohvi, kes muud. Jalutan mööda kaldarada edasi ning jõuan üpris ürgse olemisega metsa. Põlised kuused, vaikne ja väärikas mets. Jälle need hingematvad vaated, millega turiste meelitatakse. Silman puude vahel valgust ja omapärast sebimist. Lähemale jõudes avastan pruutpaari, keda kolm meest aukartust äratava hulga tehnikaga pildistada püüab. Pruut on hingemattev. Peigmees vist kah. Tundub isegi, et tegemist pole päris pruutpaariga, sest soengud ja rõivad ja atribuutika ja kõik muu mõjub justkui ajakirja tarbeks pildistamisel.

Jätan nad sinnapaika ning süvenen tagasi restorani juurde viiva silla all toimetavatesse kaladesse. Ühel hetkel võtab keegi mult käest ning hakkab elavalt lobisema. Tardun ootamatusest. Mulle märkamatult kõrvale hiilinud Downi sündroomiga poiss räägib midagi elavalt kohalikus keeles ning osutab samadele kaladele, mida veel hetk tagasi isegi jälgisin. Ma ei oska midagi öelda. Saan samas kohe aru, et see polegi oluline ja vastan talle eesti keeles. Nagu vastaksin oma lastele. Mida keerulist nad siis ikka küsiksid... Eemalt jälgivad mind heatahtlikult poisi ema, vanaisa ja vanaema (arvatavalt). Vestleme pisut poisiga, ta laseb ühel hetkel mu käe lahti ja läheb oma teed. Minagi.

Teisel pool silda peatun ja vaatan tagasi. Neist möödub parasjagu pruutpaaripildilaager oma sületäie kraamiga. Poiss nokib ühe käega nina ja lehvitab mulle.

Dubrovniku liinitöö

Dubrovniku vanalinn. Unesco maailmapärandisse kuuluv turismihitt, mille ajalugu ulatub 7. sajandisse. 30 kraadi kanti küündivad temperatuurid. Läheneme linnale Montenegro poolt mööda merele avatud mäekülge. Meie vasakul käel sinetab Aadria meri kõigi oma turismifirmade reklaamlehtedel kujutatud olulisemate vaadetega. Lahutasin kogu meie sõidu muuhulgas ka Marinetrafficu abil meelt ning püüdsin nähtud jahte tuvastada. Senised pikimad olid 120-140m kanti jäävad Scheherazade ja Pelorus. Täna möödume 162 m pikkusest Eclipse’st. Paistab, et ka Abramovitš on otsustanud siinkandis aega veeta. Või siis vedeleb ta paat lihtsalt siinkandis ankrus. 

Rahvast on minu hinnangul isegi liiga palju, kuid varem siin käinud kaaslased naeravad mu välja – tippajal polevat siin ruumi isegi nii palju, et suurema seltskonnaga ühele tänavanurgale koguneda. Kõlab jaburalt – grupid liikuvat siis justkui tootmisliinil. Päike paistab lagipähe ning juba praegu on tunne, et rahvast on liiga palju ja liiga lähedal. Linn on muidugi kaunis. Viimse kui detailini, kuigi läbi elanud ka katastroofi mõõtmetega maavärina. Kutsub pildistama. Käin varjust varju ja lihtsalt vahin. "Troonide Mängu" olevat siin filmitud, meenub suveniiriputkades särke silmitsedes.

Parasjagu on lõppemas õppeaasta ning vanalinna tänavatel käivad laste ja noorte spordivõistlused. Tundubki, et meiesuguseid klassikalisi turiste on kohalike toimetajate hulgas vähem. Meid tunneb alati ära pildistamise järgi. Kõik pildistatakse üles. Huvitav, kui paljud turistid külastatud objekte oma silmaga üldse näevad? Paljud neist kodus oma fotosid hiljem üldse uuesti vaatavad? Või süvenenult läbi mõtlevad? Taibates, et nii võiks külastatud paiga kohta paljutki ka hiljem õppida? Et tegemist on samasuguse osaga üle kordamisest ja õppimisest nagu koolis konspekteerimine ja kodus üle kordamine...

Sööme lõunaks suurepäraseid karpe ning maitseme ka austreid, mis nagu ikka elevust põhjustavad. Teen seda teist korda elus ja pean tõdema, et sel korral naudin seda juba oluliselt rohkem. Korraga tabab meid hoovihm ning pea kohal olevate varjualuste vahelt hakkab vihma läbi lahisema. Kergitame end täpselt nii palju, kui personalil ringi sebimiseks ja katusealuste korrigeerimiseks vaja ja vähemalt ma ise tunnen, et vingumiseks pole mitte mingisugust põhjust. Kuigi mulle tundub, et kodumaal vinguksin ma küll. Või mingis muus olukorras. Siin lihtsalt ei viitsi. Pole minu asi vinguda. Hea on olla ja ka sisemine tempo on kuidagi rahulikumaks muutunud viimaste päevadega.

Mõtlen sellele, et ilmselt on juba nädala pärast siin rahvast kordades rohkem. Kohalik giid teatab, et homme peaks saabuma esimene kruiisilaev. Sajad ja sajad võõramaalased, kes Dubrovniku filmidekoratsioone meenutavatest tänavatest läbi sõelutakse. Nõnda, et igast ühest mõni kübemeke kulda ka kohalike näppude vahele jääb. Tunnen, et selle üle tahaks vinguda. Mis selle kõige pagana point on. Miks me kõiki neid vaatamisväärsusi hoolimata keerulistest aegadest oma silmaga nägema peame? Seda enam, kui me süveneda ei jõua ja enamuse ajast ka omi silmi ei kasuta?

Tagasiteel

Ühel hetkel on aeg näppude vahelt libisenud ning avastame end taas Dubrovniku lennujaamas. Siin on veel vaiksem, kui Riias. Veniv check-in ja tax-free pood oma tavapärase kraamiga. Kusagilt kostub peale meie veel eestlasi. Panen tähele, et olen terve reisi kippunud kogetut läbi koroonaprisma vaatlema. Kas nii hakkabki olema? Või kui kaua see nii on? See ju rikub paljugi, mille üle oleks võinud hoopis muudmoodi mõelda. Võib-olla ma ei tulegi enam kunagi Montenegrosse ning siis jäävad mulle mu mälestused, mis on looritatud selle tüütu jamaga. Samas giidid räägivad samuti päris sageli maavärinatest või keskaegsest katkust, et kuidas see või teine siinkandis omal ajal laastas.

Tagasilennul üritan välja mõelda, kuidas sellest kõigest kirjutada võiks. See paistab üsna lootusetu ettevõtmine, kuna tundub, et ükski reis ei kujuta endast mingit terviklugu. Võib-olla ma ka eksin. Huvitav, millest mu reisikaaslased praegu mõtlevad? Enne värelevkurnavasse lennukiunne vajumist jõuan veel mõelda, et õnnestunud reis võiks su läbi küpsetada nagu kvaliteetse lihatüki. Palju sõltub muidugi toorainest, kuid isegi kui välimine osa on kiiresti kuuma päikese käes krõbedaks lastud, peaks sisemine küpsemine ahjust välja võttes jätkuma. Seest tuima ja pealt üleliia pruuni käntsakaga pole midagi teha. Isegi, kui sa sellele kena garneeringu kõrvale korraldad.