Liiklussaade ⟩ Episood 4. Joobes juhtimise aritmeetika

Tere, head vaatajad, sedakorda lugejad, mina olen pärastjaanine Kallekas ja uue liiklussaate „Tosool“ neljas saade on alanud. Sedakorda kohtume kirjapildis, kuna ma puhkan Eestist veidi eemal ja mul ei ole füüsiliselt võimalik kaameraga tsikli otsa ronida.

Jaanid läksid muidu kenasti: tervis on korras, jaaniõhtul tina ei pannud ja kogu rõhk läks omavalmistatud šašlõki ja erinevate marinaadide peale, millest võiks pikalt rääkida, aga see ei ole kokasaade, nii et las need asjad olla.

Enne jaani võtsid politseiametnikud minu küsimuses selle Ypsiloni tüübiga ühendust, kes mu saateid siia Ypsilon.ee üles riputab, neil oli omavahel arutelu – politseiametnikel oli mulle paar arusaadavat ja mõistlikku ettepanekut ja kuna nad ei kiununud, vaid olid mõistlikud ja argumenteeritud, on ka minu poolt neil suusõnalistel kokkulepetel käsi all.

Aga teemasse ja täna teemat jätkub. Jaanipäeval puhus 81 liiklejat promillid välja. Sellele järgneval päeval oli neid midagi peale 50 ja täna arutlemegi joobes juhtimise üle.

Aga läheneme teemale seekord joobes juhi seisukohalt, püüame teda mõista ja püüame aidata joobes roolikeeramist harrastaval juhil iseennast mõista. Ehk, et kuna see karistamise meetod ei taha piisavalt tõhusalt toimida, proovime seekord natuke teisiti.

Me kõik oleme kuulnud alkoholist kui tarkade inimeste joogist. See ei pea paika. Teaduskirjanduse järgi on kahte sorti alkoholitarbijaid: ühed, kes tarvitavad seda mõõdukalt toidu juurde, tähtpäevadel, seltskonnas lõõgastuseks, ja siis teised, kes suure tõenäosusega kompenseerivad sellega enda ajukeemia puudujääke.

Alkohol tõstab muuhulgas dopamiini taset. Inimene, kellel on bioloogiliselt madal dopamiinitase, on apaatsem, tunneb vähem rõõmu, väsib kiiremini ja on vähem sotsiaalne. Sellistele võimaldab alkohol korraks endid oma kapslitest välja saada ja endid mõnda aega inimestena tunda. Koos ülejäänud kõrvalmõjudega muidugi, mis alkoholiga tahes-tahtmata kaasnevad. Neile on alkohol nagu ravimiks õnnetuks olemise vastu.

Aga miks mõistusega inimene, õnnetu või siis mitte, joogiselt rooli läheb? See on ilmselgelt ohtlik, vahelejäämise või õnnetuse puhul ka kulukas, see on vastu igasugust ühiskondlikku arvamust.

Ma usun, et see vähemalt algab nii: inimene istub lõhnadega rooli juhul, kui ta on enda jaoks kõik võimalikud ohud, nii liiklusõnnetused kui ka mentidele vahelejäämise, välistanud.

Võtame näitlikult. Ma saan juhiload, aasta pärast on juhtimine enam-vähem käpas, elan kõrvalises kohas, Rapla või Põltsamaa taga põldude vahel, grillime naabrimehega reede õhtuti, õhtu peale teeme paar-kolm lahjat õlut, koju tulen pärast autoga, 300 meetrit mööda külavaheteed, siin pole liiklust, siin pole menti nähtud ja ei nähtagi, midagi ei saa juhtuda. Ja midagi ei juhtugi. Mõnikord harva käime tanklast õlut juurde toomas, see on 500 meetri kaugusel, auto jätame pisut eemale, suure tee peale ei keera, mitte midagi ei juhtu.

Midagi ei juhtugi. Peale selle, et ma kinnistan endasse ühe hiljem palju peavalu tekitada võiva käitumismustri.

Aasta-paar hiljem. Midagi polegi juhtunud. Ma olen endiselt veits uje ja rabe kutt, veits õnnetu on kogu see olemise värk niikuinii, mõistlikku tööd pole, mingeid mõistlikke naisi ma ka ei rebi. See selleks, praegu on jaaniõhtu, joogid on sees ja pidurid maas, dopamiini pritsib kõrvadest, tüdrukutega tuleb jutt täitsa välja, ma olen vaimukas, mida muud nad naeravad, ma olen teine inimene, ma olen seltskonna hing! Nüüd ma asun ennast iseendale tõestama.

Aga siis on korraga jooke juurde vaja, kainet rooli pole kusagilt võtta ja ma olen omadele olemas. Mu joove on korralik keskmine, aga alkohol on ühtlasi ohutunnet vähendanud, peas tiksuvale mustrile tundub jälle paras aeg korrutada, et midagi ei juhtu. Teen selle otsa ära. No ja ei juhtunudki.

Niipea ei juhtugi, see ja järgmine kord ja veel mõned korrad ei juhtu ja see pealtnäha tühine käitumismuster ajus aina tugevneb. Aga kuna ma enam ei lõpeta, saan millalgi endale siiski sireenid selga. Siis on see halb "õnn". Laenan vanematelt raha ja maksan ära. Paari aasta pärast saan veel väikse hommikuse litaka jääknähtude eest. Inimesel üldse ei vea.

Kümme aastat hiljem. Viimasel ajal on loll komme tekkinud mälus peaga rooli hüpata, no ma sõidan ära küll, midagi ei juhtu aga no mentidele uuesti vahele jääda ka ei tahaks. Mul võeti vahepeal kuueks kuuks load ära, käisin taksoga tööl. Ei mul pole alkoga muidu üldse mingit probleemi, reedel ikka lasen, laupäeval-pühapäeval parandan veidi ja esmaspäeva hommikul olen tavaliselt kaine ja tööl. Aga reedel läheb teinekord ikka pilt tasku.

See on seesama tasapisi grillimistega sisseharjutatud muster. Midagi ei juhtu, kõik ohud on välistatud. Joove vähendab ohutunnet, muster kinnitab nagu kaja tagant, et midagi ei juhtu, isegi nüüd, kui marsruudid on pikemad ja joobed korralikud, on joobes aju jaoks ikka kõik ohud välistatud. Kaine peaga ei usu ma seda mittejuhtumist enam mitte kuidagi. Nii palju jama on selle pärast juhtunud. Aga joobes ei kontrolli ma enam midagi.

15-20 aastat hiljem. Hommikul lähevad arestimajas silmad lahti, mulle öeldakse, et ma olen öösel liiklusõnnetuse põhjustanud ja kolm inimest ära tapnud. Mina? See ei olnud mina, ma ei mäleta midagi... Mina pole mõrtsukas. Mul on pere, mul on kaks väikest last, ma käin oma laste lasteaia isadepäeva pidudel ja nad joonistavad mulle seal rasvakriidiga südameid.

Alkoholijoobes juhtimine on sotsiaalne probleem, karistustel ja trahvidel on suuresti ainult preventiivne mõju. Osa inimesi jätab tänu sellele jah ehk naabri juurde grillima minnes auto koju ja võib-olla selle vastiku mustri endas välja kujundamata, seega on trahvid iseenesest omal kohal. Aga väljakujunenud roolijoodiku puhul need karistused ainult süvendavad sotsiaalset väljavedamatust.

Alkohol mõjutab niisamuti pere- ja töösuhteid, sotsiaalset suhtluskeskkonda ja koos joobes rooliistumise probleemi ning selle tagajärgedega võib ühe inimese elu ikka päris kole ja trööstitu olla. Et laduda talle järjest suuremaid karistusi ja suruda see endale ja teistele inimestele ohtlik inimene veelgi suuremasse õudusse? Sedapidi toodetakse meeleheitlikke allaandnud inimesi juurde, selliseid, kel endi meelest enam midagi kaotada ei ole. Ja nendel ei ole enam tõepoolest mingit vahet, mida nad roolis või mujal korda saadavad.

Nii, ma vandusin enne korgi maha keeramist selge peaga, et autovõtmeid ei puutu. Siis viisin end ebaadekvaatsesse seisu (see ei ole koduseinte vahel kuidagi keelatud), istusin mälus peaga autosse ning halbade asjade kokkulangemisel tapsin kolm inimest. Vastutuse pean võtma adekvaatsesse seisundisse toibununa mina üksinda – kes ei mäleta õnnetusest midagi. Jah, kuigi üheselt loogiline see pole.

Okei, jätame selle viimase õuduse ära. Ütleme, et ma ei ole veel kedagi tapnud, mul on probleem, aga ma ei usu, et minuga nii läheb... See Saaremaal kolm inimest tapnud poiss ka ei uskunud. Aga siiski, ma olen nüüd nagu iseenese poolt programmeeritud tehisebaintellekt ja mõtleme, kuidas me mu sellest jamast välja saaksime.

Alkoravi? Märkimisväärselt tõhusal moel pole seda olemas. Suurendame karistusi? Alkojamale veel suuremat survet ja depressiooni lisades lisame mulle niiviisi alkot juurde ja ainult süvendame probleemi. Te karistate mind, kes ma selge peaga eeskirjadest kinni pean, selle eest, mida ma sooritan siis, kui ma mina ise ei ole. Te panete mind vastutama otsekui kellegi kolmanda tegude eest.

Mis variandid lauale jäid? Seal ongi tegelikult algusest peale ainult üks variant olnudki. Mind tuleb autost eemale saada. Oleks ammu tulnud. Ja mitte mu karistamiseks, vaid selleks, et mind mu enese eest kaitsta.

Kui ma oleks pärast esimest joobes vahelejäämist saanud mitte karistuse, vaid osaluse sotsiaalprogrammis, kus mulle oleks selgitatud, et ma pole tross, vaid mõningases dopamiinipuuduses tavaline beeta-isane, kes kasutab alkoholi veidi teistel põhjustel kui tavainimesed, kui mind oleks kurssi viidud mu alateadvuses tiksuva käitumismustriga, millest mul aimugi polnud, kui ma oleks saanud pisut psühholoogilist abi ja nõustamist, üldist teadmist, mis minuga toimub, oleks ma võib-olla endaga midagi ette võtta suutnud.

Ja kui ma poleks suutnud ja teisel vahelejäämisel tulnuks mul oma load päriseks ära anda tagasisaamise võimalusteta, mitte karistuseks, vaid mu enda kaitseks, suutnuks ma sellega leppida. Nojah, üsna nõme on lubasid ära anda, aga kui tänu sellele elus räme hunnik jamasid ära jääb, võib see siiski rohkem kui mõttekaks osutuda.

Joobes roolimine on reaalne katk ja teema vajaks avatud ühiskondlikku diskussiooni, aga niipalju mul nüüd ka jõudu ei ole, et seda iseseisvalt tekitada. Aga Ypsilon.ee keskkond on selleteemalistele aruteludele igati avatud ja kui siin saaks lugeda politseiametnike igapäevakogemuste põhjal tehtud ettepanekuid ja miks mitte ka mõne sotsiaalteadlase mõtteid, võiks asjad kuhugipoole liikuda. Nii et, kel häid mõtteid, ärge hoidke endid tagasi.

Selline jutt siis. Aga Kallekal läheb nüüd puhkus edasi, rendin siin nüüd endale ühe kaherattalise, lasen pea mõtetest tühjaks ja vaatan seda lõunamaad lähemalt. Ja näeme õige pea uue teemaga, siis juba tavalises formaadis.