Täna teatas Elron, et 26. juulist peavad jalgrattaga reisijad hakkama ostma ratta lisapiletit. Ideena näib see hea, kuna tõesti, suveperioodil muutuvad rongide C-alad läbimatuteks takistusradadeks, kus ratta otsa komistamise järel kukud lapsevankri otsa ja püsti tõustes astud mõne süütu koerakese saba peale. Süvenedes aga on näha, et Elron on korraldamas lauslollust, mis tekitab ainult probleeme juurde.
Elroni master plan on järgnev: tuled rattaga rongi peale, maksad oma piletile 50 protsenti juurde ning kõik jätkub täpselt samamoodi. Sest rattapileteid ei saa ette osta. Rattaga rongi sisenedes ei ole mingit garantiid, et sa oma ratta ka nõuetekohaselt üles riputada saad, sest koerad ja lapsevankrid on ikka samasse tsooni suunatud, mingid töllud istuvad ikka rattakohtade all olevatel istekohtadel ja sina seisad ikka oma ratta ja veidi õhema rahakotiga vetsu ees ning kannatad piletimüüjate ja kaasreisijate hävitavate pilkude all. Rattapilet ei lahenda ühtki probleemi, vaid muudab rongi ratta kaasa võtmise elitaristlikuks tegevuseks.
Elroni arvates suunab rattapilet inimesi “keskkonnasäästlikumalt käituma”, kui “need, kellel ei ole vaja ratast tingimata rongi võtta, jätavad selle edaspidi rongijaama, ning need, kes teisiti tõesti ei saa, saavad edaspidi mugavama teenuse, sest nende ratta jaoks on ruumi rohkem,” nagu ütles Elroni müügi- ja arendusjuht Ronnie Kongo.
Olles õppinud – küll vähesel määral, aga siiski – nii loogikat kui argumenteerimist, julgen öelda, et siinkohal puudub igasugune loogika. Kuid siiski, proovime seda leida, eeldades, et viga on sõnastuses. Elroni kõneisik võis mõelda hoopis valemit: vähem jalgrattaid = rohkem ruumi reisijatele = rohkem inimesi rongides = vähem inimesi autodes = keskkond päästetud!
Reaalsuses aga muudab praegune rattapileti plaan rongiga sõitmise paljude jaoks just ebamugavamaks, mistõttu võib see hakata hoopis vastupidiselt tööle, muutes paljude jaoks autoga reisimise lihtsamaks, mugavamaks ja ehk ka odavamaks.