E, 30.01.2023
Kohalik kirjutab ⟩ Afganistani äärealade ööd pulbitsevad terrorist ja õudustest
Päike loojumas Kandahari piirkonnas Foto: Ahmed-Waleed Kakar
Farhan Hotak
, vabakutseline korrespondent
Afganistani äärealade ööd pulbitsevad terrorist ja õudustest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Nüüd kui ebakindlus levib mööda Afganistani, sõda on eskaleerumas ja kümned tuhanded pagevad selle eest, on aeg heita sügavam pilk Afganistani maapiirkondadele.

On palju erinevaid arusaamu õudustest, mida Afganistani inimesed argipäevaselt kogevad. Alustada tuleks Afganistani maapiirkondades elavate inimestega, kes moodustavad enamiku elanikkonnast. Eelkõige põevad paljud lapsed ja noored traumade ja vaimsete probleemide käes, mille on põhjustanud igapäevane tunnistajaks olemine intensiivsele sõjategevusele.

Afganistani tulevik on olnud aastakümneid riski all – noored on töötud ja teadmatuses, kas nad ärkavad turvaliselt või jäävad järgmisel hetkel ellu. Nad on ka rahaliselt ebakindlas situatsioonis, mõned otsustavad parema elu lootuses ebaseaduslikult välismaale rännata ja sealt oma perekonda toetada.

Need on vaid murdosa hirmudest. Väljaspool Afganistani suurlinnu toimuvat ei märka pea mitte keegi – isegi need, kes elavad neis linnades ja rääkimata üldiselt informeerimata Afganistani diasporaast.

Haridus on Afganistani maapiirkondades raskesti omandatav. Paljud lubatud arenguprojektidest ei viidud lõpule korruptsiooni tõttu ja paljusid teisi isegi ei alustatud. Oma koduprovintsis Zabulis, Afganistani lõunaosas, ei ole ma veel mitte ühegi töö alustamist, mis vääriks artiklis mainimist. Lühidalt öeldes on majanduslikud võimalused väljaspool toimetulekupiiri praktiliselt olematud ja puuduvad võimalused materiaalseks arenguks. See jätab vaid mõned alternatiivid, millest üks on väljaränne.

Tuleb relv kätte haarata

Teised variandid on liitumine Talibaniga, isehakanud omakaitseväega või arbakidega, kellest viimased on aidanud kaasa suure osa Afganistani noorte hävitamisele. Arbakid on kohapeal kurikuulsad oma korruptsiooni, julmuse ja kohalike elanike suhtes ning vägivaldse iseloomu poolest. Oma olemuselt on nad omakaitseväelased, kellele on lubatud kõike teha, nii kaua kuni nad võitlevad Talibani vastu. Külades on nad sisuliselt politsei rollis ja nende üle puudub järelevalve. Arbakid on ka tuntud narkootikumide tarbimise ja tarnimise poolest, millega nad eristuvad Talibanist. Kui Taliban ja valitsuse ametnikud on mõlemad seotud narkokaubandusega, hoiduvad enamik Talibani liikmeid ise tarvitamast.

Isehakanud omakaitseväelastel on mitu väljundit – osad neist hakkavad maanteeröövliteks, osad ihukaitsjateks, osad lihtsalt kriminaalideks ja osad Talibani või valitsusvägede agentideks. Keegi ei saa Afganistanis aru, kes on kes – see teebki maapiirkonnad eriti hirmuäratavaks.

Afganistani ööd

Ööd Afganistanis on pikad, pimedad ja murettekitavad. Päike loojub ja külaelanikud naasevad koju päevatoimetustelt. Poed pannakse kinni, talunikud tulevad põllult tagasi ja kõik lähevad hirmunult koju. Elu väljaspool koduseinu lakkab olemast, täpselt nagu päikese valgus. Kauguses möllavad lahingud, kostuvad relvalasud ja tankid ning lahinguväljalt on tunda suitsuhaisu, sest Taliban ja Afganistani armee vahelised lahingud kolivad ühe enam elurajoonidesse, et võidelda riigi tuleviku üle.

Talibani piirkondades on elanike jaoks tavaline, et neil pole kodus kunagi elektrit olnud. Lisaks kardavad nad öösel oma kodu valgustamiseks päikeseenergiat või taskulampe kasutada. Nad on ettevaatlikud, sest teavad, et paljude afgaanide elu lõppesid enneaegselt, kui oma kodu valgustades lasid pea kohal lendavad Ameerika pommitajad nende majad õhku. Käitusime nii ka siis, kui külastasin oma vanavanemaid. Me vältisime isegi mobiiltelefoni välgu kasutamist. Nii me istusime pimedas, sõime, jõime teed ja vestlesime. Selline on sõja mõju. Selle kombitsad jõuavad meie elu kõikidesse aspektidesse.

Maapiirkondades elavatel afgaanidel ei ole päriselt inimõigusi. Nad ei saa tihti päevasel ajal käia oma talumaal, sest kardavad, et nad võivad sattuda risttule kätte. Muul ajal levivad kuulujutud Talibani isevalmistatud lõhkekehadest, mis on paigaldatud peatee äärde ja suunatud Afganistani vägede konvoidele, kuid mis tihti tapavad ka tsiviilisikuid. Toidu ja raha sissetulek on talunike jaoks ebaselge. Emad ootavad ärevusega, kas nende pojad jõuavad ühes tükis koju, sõna otseses mõttes.

Samuti pole ohutu sõita mööda maanteel naaberlinna. Kuigi öösiti on vähem lahinguid, on see aeg, kui teeäärsed lahingud muutuvad raevukamaks, sest Taliban tulistab mägedest ja armee seab end laagrisse oma kontrollpunktidesse. Kumbki pool ei usalda tsiviilisikuid, sest nad ei tea, kes kummale poole kuulub. Meditsiinilise hädaolukorra korral peavad inimesed ootama hommikuni, et haige inimene haiglasse viia. Öösel väljas käimine tähendab veelgi suuremat ohtu.

Isegi kui õnnestub peateele jõuda, pole saadaval mitte ühtegi sõidukit. Seevastu mootorrattad on linnades üldiselt keelatud, sest need on kurikuulsaks saanud sellega, et Taliban kasutab neid drive-by­ rünnakuteks või mõrvadeks. Lisaks Talibanile ja armeele on ka veel kohalikud bandiidid, kes rüüstavad ning varastavad teel liikuvaid sõidukeid tappes kõhkluseta neid, kes sõiduki üle andmisel ei ole „koostööaldis“. Nagu see juba ei oleks piisav – hundid rändavad ringi, mis muudab talvekuudel karjatamise äärmiselt ohtlikuks.

Olgu päev või öö – maapiirkondades elavad afgaanid pimeduses. Tulevik jääb nende jaoks sama süngeks kui nende lähiminevik. Väljaspool provintsi- ja ringkonnakeskuste turvatsoone puuduvad seadused maa kohta. Maa ei kuulu kellelegi ja see on saadaval igale tahtjale, kus Afganistani maapiirkonnad on ühe või teise poole meelevallas. See on reaalsus väljaspool suuremaid linnu. Kui päike loojub, võib iga inimene maa enda omaks kuulutada.

Afganistani puudutavas kajastuses ei ole need juhtumid sageli piisavalt huvitavad, et ületada uudiskünnis. Ülemaailmse meedia jaoks pole ema pisarad, isa ärevus ja valu, sandistatud lapse pettumus ja hirmunud pered piisavalt uudisväärtuslikud. Nendest lihtsalt ei hoolita.

Sellegipoolest ei asu Afganistani maapiirkondade inimesed kurtma oma valikute puudumise tõttu. Nad jätkavad oma elu väheste võimalustega ja elavad nii, kui asjaolud, rühmitused, poliitikud ja komandörid nende ümber lubavad.

Afganistan pole täiuslik, kuid selle andis meile Jumal, kes on kõike planeerinud, andnud meile kirge ja sisendanud meisse armastust oma kodumaa vastu. Tema on kaunistanud Afganistani, andes selle rahvale vastupidavust ja lootust. Afgaanide elu ei lõpe meie surmaga. Need lõpevad, kui me kaotame usu.

Märksõnad
Tagasi üles