Elektroonilised uksed avanevad minu ees kahte lehte ja sellega koos tulevik mu silme ees. Õhk on elevust täis – mida muud saaks tunda nüüd, kui kohalik pood avas just oma uksed peale aastast remondipausi ja vastu vaatavad kuus erinevat maitset Cheetoseid. Kõik esmatarbekaubad ja natuke veel on jälle kättesaadavad ja nüüd juba 21. sajandi kauplusest. Elu taas õitseb.
Justkui talveunest ärganud poeesine sumin tuletab meelde, kui olulist rolli võib selline mängida triviaalne asutus nagu väikepood kohalikus elus. Ma olen siin poes pea 15 aastat käinud. Kuna nelja kilomeetri raadiusesse jääb kolm Rimi, kaks Maximat, kaks Selverit ja üks Grossi toidupood, ei ole põhjust rääkida mingisugusest eksistentsiaalsest hakkamasaamise aspektist. Oluline on hoopis sotsiaalne kogukondlik funktsioon – kohalik väikepood meelitab kohale ümbruskaudseid inimesi ja sünnitab rändom kokkupuutepunkte nende vahel.
Teed tobi, sööd jäätist ja vaatad ümbritsevat, kuklas lootus mõnda juhututtavat näha. Enamasti poe ees, vahepeal külje peal estakaadi kõrval, ent mitte kunagi poe taga alamklassi kombel. Ma olen seda kauplust külastanud 15 aastat, head ajad on olnud. Oma parima sõbraga kõrvaltänavalt, kellel siinse poe külastamise kogemust kauemgi kui mul, seisame uhkusega poe ees. Mõtiskleme, arutame, meenutame. Läbiv sõna on „pärimus“.
Kui muidu võib olla raske konservatiive mõista, kuid kodupoe ees on seda lihtne teha. See on soov, et midagi ei muutuks, et kõik oleks harjumuspärane ja nii nagu on alati olnud. Ja kui piisavalt kaua nii on, siis see muutubki koduseks. Seega lööb valusalt tõsiasi, et vana silt ukse kohalt on välja vahetatud. Maha on ka võetud antiikne silt poe teiselt küljelt, see oli seal ajast kui sissepääs poodi oli sealtpoolt. Kohalik mitteametlik muinsuskaitseorgan tundis end solvatuna ning protesti oli tunda ka tuttavate pensionäride ning parmude jalgade lohistamises. Aga vähemalt on nad alles, pole koroona ega kuumalaine neid kätte saanud.