EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Vana hobune tahab kaeru

"Mu Instagram ei ole Tinder," kirjutas lauljatar Merilin Mälk mõned päevad tagasi. "Ma ei lähe küll kuskile kitule, aga abielus lastega mehed – palun minge mängige oma lastega või planeerige väike kohting oma kallimale. Ma olen 20 ja sina 50. Ärge rõvetsege!"

Seda on palju kuulda olnud – nooremad tütarlapsed vanemaealiste "härrasmeeste" huviorbiidis, härrad, kellel karjäärid tehtud, pered ammuilma loodud, lapsed soetatud ja oma elu alustamas, mehed, kelle väliskoorik, juuksevärv ja maneerid on juba ammu ajale jalga jäänud ja kes mõjuvad kaasaegses digiühiskonnas ja keeles Mulgi kuue ja kübaraga laulupeolistena, ajavad ligi oma tütarde eakaaslastele ja noorematele.

Vanusega tuleb tarkus ja elukogemus, niimoodi on seda serveeritud. Nii on see varemalt olnud ja mingis osas see ka niimoodi jääb. Tegusalt elanud 50aastane mees on oma ala professionaal: ta on oma asja ajanud piisavalt kaua ja ta on selles oma tipus. Ta on produktiivne. Ta on kindlustatud. Tema sõna maksab ja tööalaselt on ta võimeline lahendama keerulisemaidki küsimusi. Ja selles eas mees teab aja väärtust: kui 20-sele on aeg hoomamatu suurus, siis 50-sel on juba igapäevaselt mõõdulint peos. Jah, inimesed elavad täna kauem, 80 venitad ikka välja, kui eluviisidega end liialt ei lõhu, aga see tegus aeg, see saab mõõdulindilt tükk aega varem otsa. See on 50-sel juba silmaga paista ja 55-sel käeulatuses. Ja nüüd on selle inimese alatiseks saatjaks hirm. Surmahirm. Ja see pole varnast võetud.

Aga kuhu see elu siis kadus? Karjääri ja perre. 30 aastat karjääri ja pereelu tundub nüüd nagu suur kadunud tükk elust, ja nüüd on inimesel kuni surmani veidike aega, millega pole tegusal inimesel nagu midagi mõistlikku peale hakata. Veel karjääri teha? Milleks? Veel pereelu elada? Milleks?

Siis kisubki vana meest ajas tagasi, kus ta oli enne karjääri ja enne peret. Noorus on ilus aeg. Sinna ilusasse aega tagasi. Ja vana mees leiab Instagramis Merilin Mälki konto ja saadab talle siivutuid kutseid. Sest midagi pole teha – noorus on ilus aeg.

Aga vana mees ei saa enam täpselt aru, mis noorus on. Arvutiprotsessorite kiirus kahekordistub kahe aastaga, seda nimetatakse Moore'i seaduseks, aga inimaju käitub ajas kõigepealt kasvavalt ja siis parandamatult kahanemise suunas. Noorus ei ole trimmis keha ja kepp kõigis võimalikes asendites, noorus on põlemine, noorus on usk, et kõik on võimalik, noorus on kohanemisvõime, noorus on energia. Aga vana mees ei saa sellest aru. Ta ei saa ka sellest aru, et ta aru ei saa. Tema sees süttib ka midagi, kui ta enda tütrest nooremat naist seksuaalobjektina kujutab. Vanadus on ka põlemine. Jah, ainult, et krematooriumis.

Asjad muutuvad vana mehe jaoks kiiresti. Jaa, ta võib hea olla, ta võib olla hea selles, mida ta eluaeg teinud on ja mida ta valdab. Aga uute asjadega ta enam kaasas käia ei suuda. Näeb veebis noort trimmis instagrammerit, vanal mehel läheb kõvaks ja väike tonks on küll asi, mida ta valdab, ta on seda piisavalt kaua ja palju teinud. Eriti veel nooruses. Ainult, et vanur ei tee vahet, et noorus ei ole trimmis keha ja kepp, vaid võime täie skaala ulatuses valida, muutuda, ümber orienteeruda. Noorus on jõud, vanadus on kepp. Ilgemast ilgem kepp. Ja sul, vana mees, pole mitte midagi valida, omad valikud oled sa kunagi ammu nooruses ära teinud ja nüüd praegu, antud ajahetkel oled sa enda kunagiste valikute tulemus. Ja kuni sa nende raames püsid, võid olla päris okei vana.

See pagana poolseniilsete vanurite poolne noorte ahistame sotsiaalmeedias on nii massiliseks läinud, et enam ei kutsu hing üldse igale papile linnaliinibussis istet pakkuma.

Seisa püsti, pervert!