ÕIGEL POOL HULLUMEELSUST ⟩ Eksentriline Walesi mehaanikust viiuldaja Ida-Virumaal

Kohtume Garethiga Viru-Nigula spordisaali fuajees pärast teisipäevast sulgpallitrenni. Kui ta Eestis on, osaleb ta võimalusel alati. Täna on ta tulnud koos Permist pärit abikaasa ja kolme tütrega, kes üle kümne aasta esimest korda siin. Meie pigem vanadele tuttavatele omase lobisemise katkestabki just waleslase naispere, kelle meelehärmiks on soe vesi poole pesu pealt otsa saanud. Parasjagu samuti trennist lahkuma asunud rahvamaja juhataja pakub välja, et tüdrukud saavad üle tänava asuvas rahvamajas soovi korral oma pead lõpuni pesta.

Tutvusin Garethiga täiesti juhuslikult kaks aastat tagasi Aseri rahvamaja ees. Mina olin tulnud peolt õue suitsetama, tema sõitis jalgrattaga mööda ning tuli toimuva kohta lähemalt uurima. Hallid juuksed, üles kääritud varrukatega pusa, kilt, valgete sokkide otsa seotud elegantsed rihmikud ning kaunikõlaline inglise keel moodustasid kombinatsiooni, mis Kirde-Eesti väikeasulas just sagedased pole. Vestlesime tol korral põgusalt ning vahetasime lõpuks ka numbreid.

Ometi läks nii, et uuesti kohtume alles nüüd, üle 2 aasta hiljem, mil erinevatest juhuslikest kogukonnas levinud infokildudest ning sotsiaalmeedias jagatud materjalist kuhjus kokku siiras huvi tolle eksentrikuna mõjuva härrasmehe loo vastu. Kes ta selline on, keda kohalikud justkui kõik teavad, kuid kellega valdav enamus neist suhelda ei oska ja mida ta ülepeakaela siin teeb?

Küsimusele, kas ta on nõus, et ma temast loo teen, ma otsest vastust ei saagi. Selle asemel valab mu rõõmsameelne ja äärmiselt hea suhtlejana mõjuv vestluskaaslane mu üle terve rea üksteisest katkematult hargnevate ja kaasahaaravate lugudega ning märkamatult möödub tund. Ülejäänud pere veedab samal ajal rahvamaja juhatajaga (vene keeles) lobisedes ja teed juues aega ning katkestab meid lõpuks kerge murenoodiga toonitud teatega, et toidupood pandi hetk tagasi tänaseks kinni.

Koroona tõttu pisut segase olukorra ja vast alanud kooliaasta tõttu plaanivad nad mõne päeva pärast Eestist lahkuda. Kaks päeva hiljem pööran ma Aseri hüljatud ujula juurest kõrvaltänavale ning leian tänu Briti numbrimärgiga Jaguar XJ40-le õige trepikoja eksimatult.

"Ma pean sind ette hoiatama, et meil on siin little bit messy," teatab Gareth pisut murelikult, kui trepist üles tema juurde tõuseme. Tõepoolest. Esimene talle kuuluvast kahest korterist on ühetoaline. Napp ja lihtne mööbel on kaetud ühtlaselt servast servani erinevat sorti elektroonikaseadmetest, raamatutest, lipikutest ja tuhandest muust igapäevaseks eluks vajalikust ja igaks-juhuks-tüüpi vidinast koosneva kultuurikihiga. Sekka pisut rõivaid. Üleliigsena ei mõju samas midagi. Pigem enesekindel man-cave kui IKEA perepesa.

Teine, kahetoaline korter täidab tal tavaliselt ilmselt lao otstarvet. Täna on elutuppa paigutatud ajutise olemisega voodi, millel e-kaubanduses tegutsev abikaasa parasjagu läpakaga tööd teeb. Siin seal paistavad vanemate Briti autode plokikaaned ja kastid elektroonikaga. Magamistoast piiluvad korraks tüdrukud, kes jätkavad oma tegemisi. Köök on aga selgelt töökoda, mille põrandal ja improviseeritud laual vedeleb mulle tundmatu otstarbega mootoridetaile ja muudki.

"Soovid sa teed?" küsib ta ning asub askeldama "Suhkrut? Sidrunit? Piima?"

"Sidrunit palun," vastan mina ning panen diktofoni laual salvestama.

Foto: Kaido Veski/Ypsilon

Kuidas sa ülepeakaela Eestisse, Aserisse sattusid?

Tegelikult elasin ma alguses paar aastat Jõhvis. Ühes sõjavangide poolt ehitatud vanas majas. Ja enne Eestisse tulemist rändasin ma omakorda ringi mitmel pool Ida-Euroopas. Ilmselt on see omakorda seotud mingite lapsepõlvest pärit mälestustega. Ma nimelt ehitasin noorena ise raadioid ja üsna sageli kuulasin ma nendega üle lühilaine mingisuguseid minu jaoks kummalisi Ida-Euroopa kanaleid, kus kõneleti plaanide täitmisest ja muud sellist imekspandavat jama ning see ilmselt tekitas huvi.

Nii ma siis ühel hetkel sattusingi Ukrainas kokku mingite eestlastega, kes soovitasid Ida-Virumaale tulla – et seal on odav ja saad vene keelega hakkama. See oli umbes kolm kuud pärast seda, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, mistõttu ma nägin oma silmaga, kui jube see olukord omal ajal siinkandis oli. Ehk siis laias laastus oli siia jõudmine juhuslik.

Muide mulle tundub, et siiamaani pole Eesti seadused, mis kaitsevad tarbijat või üksikisiku õigusi ametnike suva eest Euroopas tavapäraseks peetavale järele jõudnud. Vähemalt nende rakendamine mitte. Nii näiteks on mul mingi segaduse tõttu tasumata jäänud trahvi pärast jõulude eel kõik pangaarved arestitud – ma ise olin muide samal ajal pere, kahekuuse lapsega Inglismaal.

Või siis juhtum, kui mu pere Eestisse saabudes piiril kuueks tunniks mingisugusesse kabinetti lukustati, kuna 2-aastasel lapsel polnud ID-kaarti, kuigi muud paberid olid korras. Mis jama see selline on?

Või siis kui politsei sind teel peatab – sihikindel kõikide paberite läbi kammimine ilma mingi mõistliku põhjenduseta. Avalikust teenistusest on avalikkuse teenimise idee kuidagi kaduma läinud asendunud ametnike teenindamisega. (Naeratab nukralt)

Ka kohalikud kurdavad selle üle. Mõnikord.

Ma tean. Mulle isiklikult tundub, et pärast rahanduskriisi läksid asjad oluliselt kurjemaks ja imelikumaks siin. Kuigi tundub, et tänaseks on vähemalt politsei maha rahunenud, on selle eest avalikud teenused kokku kuivanud. Võtame kasvõi Aseri. Siin pole enam praktiliselt midagi. Ma kasutasin väga sageli kohalikku postiteenust, kuid täna on siin mingi minimaalne õnnetus selle asemel. Mul on korduvalt mingid mootoridetailid ka tollis nädalate kaupa kinni istunud. Pole kuigi mugav enam.

Aga puht praktiliselt – siit on mööda maismaad küllalt lihtne Venemaal käia. Mu abikaasa on venelanna, pärit Permist. Tema ja mu kolm tütart elavad valdava enamuse ajast seal. Siit on suhteliselt mugav oma viisat korda ajada, sest alles tänavu avaneb mul võimalus elamisluba taotleda.

Ma olen sellest bürokraatiast tegelikult üsna väsinud. See on ka kohutavalt kallis, kuna eestlastele ja brittidele on ainuüksi Venemaa viisade hinnad ligi kümnekordse erinevusega. Ilmselt on see mingi ajalooline vihkamine. (Naerab)

Muide ma ei imesta – britid on tõeliselt kahepalgelised värdjad. Silme ees viisakad ja kenad ja siis löövad noa selga. Ka su enda lähisugulased või isegi vanemad. Ma olen midagi taolist üle elanud ja mul võttis ligi pool aastat aega, et sellest üle saada. See on ka üks põhjus, miks ma olen rõõmus, et ma Inglismaal ei ela. Kuigi alles hiljuti pettis mind hoopis üks prantslane, kes jättis arve tasumata ning Aseri kohalikud on mu auto ja garaaži kallal kohutavalt palju kordi vargil käinud, on 99 protsenti mulle tekitatud kahjudest siiski brittide tekitatud. Üsna hirmutav või kuidas?

Kohalikud vargil käinud?

Jah! Mu garaaž tehti korduvalt tühjaks. Kõik teadsid, kes seda tegi, kuid keegi loomulikult ei ütle midagi. Kõik, mida liigutada sai – korsten, kaablid, Jaguari rattad. Üks kohalik asshole lõikas elektri välja. Tema pärast kolisin ma kogu töökoja kööki.

Ma pean ütlema, et mul on olnud olukordi, kus ma siiralt tundsin, et mind vihatakse siin kogu südamest ja mind ei taheta siia. See on tegelikult üsna šokeeriv, sest Lääne-Euroopas ma mitte midagi sellist pole kunagi kohanud ega kuulnud. Võib-olla on asi otsapidi ka selles, et päris suur hulk teist on olnud aja jooksul surutud sunniviisiliselt kokku väga väiksele pinnale, elama üksteise kõrval väga kasinates tingimustes.

Olgu peale. Räägi mulle parem, kuidas sa viiulimänguni jõudsid.

Kuidas ma viiulimänguni jõudsin... Tead, muusika on minu jaoks äärmiselt oluline. See on lihtsalt kohutav kui oluline! Ma alustasin umbes 8-9 aastaselt. Mu isa katsetas sellega, kuid sa pead olema noorem, kui sa tahad üldse kuhugi välja jõuda. Ma tahtsin samuti proovida ja nii see läks.

Ma õppisin eraõpetaja käe all, ka suvekoolides, kus umbes nädala jooksul harjutati üheks konkreetseks kontserdiks. Mul on eriti eredalt meeles 1976. aasta suvi, mil me valmistasime ühe Covent Gardeni (Londoni Kuninglik Ooperimaja) dirigendi käe all ette Tšaikovski 6. sümfooniat. See oli läbi aegade kuumim suvi, mida ma suudan meenutada. Ma olin väga õnnelik ja seetõttu kestavad taolised mälestused ilmselt terve elu.

Või siis meistriklassid Ivry Gitlise käe all. Ma olen salvestanud hulgaliselt ta proove ning kohtusin temaga ka Pärnus, kui ta osales Järvi festivalil. Üks viimaseid suuri viiulikunstnikke, kes paraku eelmise aasta jõuludel meie hulgast lahkus. Mul on meeles see hirm ja aukartus, kui ta proovide ajal oma kuulsa Stradivariuse, mis on üks tuntumaid ja hinnalisemaid instrumente maailmas, minu kätte ulatas.

Ma pole mitte kunagi käinud üheski muusikakoolis, mitte kunagi akadeemilist muusikalist haridust omandanud. Ma olen alati täielikult õppinud eraõpetajate käe all. Ma olin Joseph Segali viimane õpilane. Suurepärane õpetaja! Ta ise õppis omakorda Adolf Buschi ja Carl Fleschi käe all. Ma arvan, et ma elasin tema lahkumist 1991. aastal isegi rängemalt üle, kui oma isa surma.

Valdava enamuse oma õpingutest rahastasin ma muide ise. Ma olen ümber ehitanud ja remontinud sadu ja sadu mootoreid ja käigukaste, et maksta oma õpingute eest. Viiuliõpetaja ei teadnud seda ja õiendas mu kallal pidevalt, kui ma jälle õliste kätega tema juurde läksin. (Naerab südamest) 

Gareth, sa pead keskenduma olulisele, armastas ta öelda. Muide, mul oli kunagi üks insenerist sõber, kes pani oma kätega Steinway klaveri kokku ja nii, et see kõlas suurepäraselt!

Tõsiselt?

Jah. Igatahes... (Vajub hetkeks mõttesse)

Ma ehitan neid käigukaste, sest ma olen sellel alal kompetentne. Õnnestumiseks on aga ilmselt ka õnne vaja. Olla õigel ajal õiges kohas. Mulle tundub, et ma olen olnud sageli vales kohas õigel ajal või õiges kohas, aga valel ajal.

Mu ema näiteks, õiges kohas olemisest rääkides, tantsis Londoni Vene balletis. Ta jäi ühele sealsele tuntud õpetajale silma noorte tantsuõhtul ning kutsuti tasuta õppima. Ühel hetkel oli ta juba Anna Pavlova assistent ning läbi aegade edukaima Briti filmi "The Red Shoes" trupis. Hämmastav lugu! Mille muudab minu jaoks veel lahedamaks see, et mu abikaasa on pärit Permist, nagu ka (Ballet Russes rajaja) Djagilev ning et mu tütar tahab samuti saada baleriiniks, milleks tal Permis sealse Tšaikovski nimelise Ooperi ja Balletiteatri juures on ka täiesti reaalne võimalus.

Mu enda juurde aga tagasi tulles – ilmselt on kolmel üsna erineval alal, millisteks viiulimäng, helirežii ja automootorid kahtlemata on, äärmiselt keeruline ühel inimesel absoluutsesse tippu jõuda. Ehk nagu inglased armastavad öelda – Jack of all trades, master of none. (Naerab)

Tööd tuleb kõvasti teha. Ja eriti just viiul on instrument, mis ei andesta sulle mitte harjutamist. Sa lihtsalt pead panema sellesse aega. Tavaliselt jäetakse asi pooleli kusagil hilises teismeeas, kuna avastatakse, et pole erilisi eeldusi või siis piisavalt aega instrumenti investeerimiseks.

Tead, ma olen käinud Hiinas tuuril suurte Saksa orkestritega, mänginud Prantsusmaal ja mulle meeldiks väga mängida ka Eestis mõnes või siis õpetada viiulit, kuid siiani pole selleks veel kordagi võimalust tekkinud.

Oled sa pakkunud ennast?

Jah, olen küll. Vastuseid pole aga saanudki. Samas – kui ma teada sain, kui palju siin tavaliselt viiuldajale makstakse... Sellise hulga aastate õppimise peale? (Vangutab arusaamatusest pead)

Käisin muide ükskord Vanemuise orkestri kontserti kuulamas ja see oli üks nukramaid kogemusi, mis mul olnud on. Inimesed ei naeratanud, nad vahtisid maha. Justkui nad ei naudiks seda. Kui ma saaksin Beethovenit suure orkestriga mängida oleks see mulle pidu, kuna ma ei saa seda väga tihti teha.

Või kasvõi siinsamas Aseris. Meil poleks vaja rohkem kui üht kontserti kuus. Mängiksime Brahmsi, Mozartit või keda iganes. Aidake mul leida pianist ja pisut korraldusliku poolega ja ma oleksin juba tohutult motiveeritud tegutsema, aga ei – ikka ja alati on mingid kummalised põhjused, miks ei saa. Ilmselt pole mul ka õnne olnud, sest olla tundmatu isik tundmatul maal – kust sa ikka alustad...

Räägid sa eesti keelt?

Pisut. Vene keelega saan kuigipalju hakkama. Saksa ja prantsuse keel on mul filigraanselt suus, rääkimata kõmri keelest. Muide, kui sa saksa ja prantsuse keelega hakkama saad, siis saad sa aru, et polegi enam erilist põhjust Inglismaal elada.

Kuidagi kummaline on, et selline võimas maa, kus on maailmale nii palju olulist ja teedrajavat loodud, on täna niivõrd ebahuvitav... Kuuekümnendatel olime me absoluutselt kõiges teistest ees. Maailma parimad helivõimendussüsteemid, autod, bändid jne.

Tead, kui ma sellele niimoodi mõtlen, siis tunduvad mehaaniku, helirežissööri ja viiuldaja elukutsed mingis mõttes siiski üsna lähedased, sest ma oskan iga tegevuse juures kuulmise järgi öelda, kui miski viltu on. (Naerab lõbustatult)

Kas ma tohiks paluda, et sa mängiksid mulle loo tarbeks pisut viiulil?

Kas sa mõtled tõsiselt?

Jah, ikka. Miks mitte?

Selle võimendi ehitasin ma algusest lõpuni ise. Kolm aastat võttis aega, et taustatööd teha ja disainida ning üle aasta olen seda ehitanud. See kaalub 13 kilo ning iga kanali kohta annab ta välja 50W. Kergeim sellist tüüpi võimendi, mis eales valmistatud. Selles kasutatud lambid on ühenduste külge joodetud, mitte pesades ning peamine saladus kasutatud komponentides. Mingid jupid on USA-päritolu ja mingid tellitud spetsiaalselt minu jaoks Poolast. Asja teebki põnevaks, et tänu internetile saad sa täna tellida igast asjast parima variandi ja neid kombineerida. Selle võimendi saab paigaldada autosse.

Sa ei mõtle seda tõsiselt?

Mõtlen küll! See konkreetne isend läheb Jaguari. Vaid üks ettevõte maailmas, Milbert Amplifiers teeb veel taolisi seadmeid, kuid mul on plaan nad mõnevõrra üle trumbata. Nimelt lisan ma sellele veel 4G võrgukaardi ning Rasberry Pi arvuti, millel omakorda jookseb tarkvara, mis võimaldab helikvaliteeti vastavalt eelnevalt autos mõõdetule reguleerida. No ja mis ühtlasi toimib ka meediapleierina.

Vau! Plaanid sa neid veel teha?

Mul on neid 1973. aastal toodetud lampe veel ca paarsada ja kui hästi läheb, saan ma valmistada veel umbes 25 võimendit ja mõnda aega võiks see aidata mul elatist teenida küll.

Remondiekspert OÜ asutaja ja tehnikaeksperdi Kaido Rohtla sõnul on lampvõimendi peamiseks ja samas ka ainsaks tehniliselt kirjeldatavaks eeliseks tavapäraste transistoreid kasutavate võimendite ees harmooniliste sageduste kõrvale meeldivam struktuur. Lihtsamalt sõnastades on audiofiilide jaoks määravaks lampvõimendite helipildi individuaalne taju ning selle vastavus harjumuspärasele kõlale. Kõigi muude näitajate poolest jäävad need aga transistorvõimendile alla. Rääkimata sellest, et energiakulu on lampvõimendi puhul jääksoojuse arvelt ikka kordades suurem.

Sa oled siis õppinud helirežiid või lihtsalt ise ennast arendanud?

Ma õppisin professor Othon Schneideri juures Strasbourg'is ning olen töötanud mitmete maailmakuulsate festivalide juures – näiteks La Roque-d'Anthéron. Permi ooperis vabatahtlikuna samuti. Seal tutvusin ma toonase peadirigendi Alexander Anissimoviga. Ma salvestasin muide neid, kui nad 2016. aastal Valgevene Riikliku Akadeemilise Sümfooniaorkestriga Eestis käisid.

Ja siis veel lisaks mootorid ja käigukastid...

Tead, kõigega, mis on toodetud 1950–80 on lihtne – neid saad sa ise remontida. Moodsad autod on täis elektroonikat ja nendega ei saa enam töötada. Samas paljud, kes töötavad vanade autodega, keeravad need lihtsalt perse, kuna nad ei tea autodest mitte midagi.

Gareth Thomas oma töökojas Foto: Kaido Veski/Ypsilon

Jaguarid on üsna keerulised autod. See võib olla tõeline piin, kuid kui sa oled selle ükskord korralikult tööle saanud, on sellega sõitmine ka tohutu nauding. Näiteks see mootor siin, kui see tehasest välja tuleb, on sellel 55 hobujõudu, kui mina olen sellega lõpetanud, on neid 80. Või selle siin – ma suudan arendada 100 pealt 160 peale.

Kurb on see, et üks mu partner lõpetab just oma tegevust ja ma olen sellest tõsiselt häiritud, kuna teda asendada on praktiliselt võimatu. Ta müüs lihtsalt oma ettevõtte maha.

Kõik, mida sa siin korteris näed, on hääbumas. Ja see on suur probleem! Hüvasti see ja hüvasti teine (näitab erinevatele toas paiknevatele esemetele). Näiteks see seade siin – ma tellisin selle USAst, see on valmistatud aastal 1955 ja kui see saabus, avastasin ma, et see on täiesti uus. Seda pole lihtsalt lõpuni ehitatud. Uskumatult äge!

Ma ehitan selle ise lõpuni.

Just for fun!