Ta paneb sind tundma, nagu sa ei saa mitte millegagi hakkama. Ta alavääristab sind, muudab jõuetuks, aga ajab ka marru. Alatasa otsid vigu iseendas ning mõtled, kuidas saaks paremini – mõelda pidevalt paar sammu ette, suhelda arusaadavamalt, olla täpsem ja kiirema reaktsiooniga. Raskematel päevadel tahaks talle lausa füüsiliselt haiget teha, aga kuidas sa lööd maatriksit? Pussitad arvuti kõvaketast ja peksad ekraani? Ära ole loll.
Call of Duty Warzone on üks vastikumaid mänge, mida ma olen mänginud, aga ühtlasi kõige parem. Vaatamata kõigile ta rohketele vigadele, puudujääkidele ja mürgistele iseloomujoontele on siiski tegemist kõige parema battle royale’ga. Fortnite ja Apex Legends lihtsalt ei istu õigesti. Mitte ükski teine mäng ei ole suutnud mind panna niimoodi tundma nagu Warzone. Niivõrd rikkalikku ja vahetut emotsiooni saab haruharva tunda virtuaalse kogemuse läbi. Ma ei usu, et on mõni „Türa!“ rõhuasetuse võimalus olemas, mida ma poleks juba kuulnud.
Battle royale’is on õhus pidev risk. Kõik, kes pole su tiimikaaslased, on äärmiselt motiveeritud su tulistamisest. Vahepeal lõpetab keegi su ligi 20 minutilise mängu mõne sekundiga ära ja ilma eelhoiatuseta. See frustratsioon on jõhker ja üpris halastamatu, aga see on kogu mängu alus. Surma saamine on tehtud lihtsalt nii nõmedaks, et sa üritad iga hinna eest ellu jääda – milline innovatsioon!
Kui sa põgened vastase eest, siis tunned kerget paanikat oma rinnus. Tulevahetus annab sutsaka adrenaliini, vastaste elimineerimine dopamiini, viimaste ellujäänud tiimide hulgas olles tõuseb pulss lakke. Kui lammutate vastasmeeskondi, flow on hea ning kõigil lõbus, siis on ikka päris hea. See kompenseerib seda, et enamasti läheb sitasti ja mäng ajab ahastusse.
Aga mis kõige tähtsam ja mille nimel alati kõik higistavad – võit Verdanskis on kõige magusam, mida videomängudel on pakkuda. Sina või su tiim on viimasena ellu jäänud 150 inimese seas, kopter tuleb ja viib teid ära. Game won. Enneolematu rahulolu, sest sa tead, et oled olnud parem kui teised ligi 150 mängijat.