EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Hooldekodu. Korteriühistu koosolek

Sa oled põline linlane, aga kus sa täpsemalt elad, kui sa oled mõtlev 20-40 aastane enesega toimetulev meesterahvas. Kesklinn, Mustamäe, Lasnamäe, Pelgulinn, Viimsi? Parim variant on, et sa elad oma töökoha lähedal. Ilus oleks ju mõelda, et looduses ja pisut linnast väljas, Laulasmaad, Murasted ja Kaberneemed on kõik toredad kohad, aga vaadake ja proovige neid hommikustes ummikutes 40-ga tööle venivaid inimesi kadestada.

Mina ei suuda, ma pole selleks loodud, et igal tööpäeval 2 tundi autos konutada, minu aeg on selleks liiga kallis. Pealegi teeb ca 4 liitrit kütust igal tööpäeval aastas ligikaudu 1500 eurot mahavisatud raha. Miks mitte jala tööl käia, kui see võtab 10-15 minutit. Ja õhtul niisamapalju tagasi. Lisaks annab kodulähedane töökoht võimaluse teinekord kodus lõunat süüa.

Aga siis oled sa korraga 42, võõrastele töötamise kõrvalt oma ettevõtted üles ehitanud, sul pole enam vajadust igapäevaselt 9-st 5-ni kontoris tiksuda, kus sa siis elad? Laulasmaad, Murasted ja Kaberneemed on kõik elamiseks toredad kohad, aga nüüd on sul lapsed ja proovige Laulasmaalt, Murastest või Kaberneemelt lapsi kooli, teatrisse, huvialaringidesse, koolikaaslaste sünnipäevadele ja sealt tagasi transportivaid lapsevanemaid kadestada. Mina ei suuda, ega viitsi. Ja mu aeg on ka nüüd 42-selt veel raiskamiseks liiga kallis.

Seega linn ja viisakam piirkond. Nõmme tundub kuidagi väikekodanlik, Kadriorg peenutsev, jääb Kalamaja. See on praegu heanaaberlik noor linnaosa, viisakate inimestega ja tõusiklikkuseta. Sa lähed käid seal koos abikaasaga paar suveõhtut jalutamas ja siis leiad ühest sisehoovist kahekorruselise tulemüüriga viletsas korras maja. Selles suure rohtukasvanud õunapuuaia ja valgetest tellistest vanade garaaživaremetega krundil asetsevas majas on midagi, läbi varemete kangastub sulle midagi möödunud aegade tagasihoidlikust ilust.

Õudne, ütleb naine ja raputab pead. Ei, mõtled sina. Sa näed kaugemale. Sa näed seda maja, hoovi ja sissesõiduteed korraks sellisena, nagu ta kunagi olema saab, sa näed siin oma laste kasvukeskkonda, häid koole läheduses. Jah, see on ebamõistlikult kallis, taastamine on kordi kulukam kui uue maja ehitamine, samas oled sa siia Kalamajja kolides uus, sa võid siia kolides linnaosale midagi ju enda poolt ka anda, korda tehes, luues. Siin Kalamajas elavad väärtusi hindavad inimesed, nad kõik panustavad elukeskkonda. Järgmisel päeval otsid sa nende varemete omaniku üles ning nädal hiljem löötegi käed.

Sel krundil on veel üks maja, vana Lenderi tüüpi, sa hindad seda pilguga, selle alumise korruse paar korterit võiks ju võimaluse avanedes endale osta, korda teha ja välja rentida. Jaa, maja näeb välja kulunud, aga selle katusealuse annaks ju korteriteks teha ja nende müügiga saaks maja värskendamise kulud kaetud. Need on seal toredad inimesed, sa räägid neile oma ideedest ka nende elamu kordasaamiseks, sul tekib nendega kohe algusest kontakt, nad on avatud ja teotahtelised. Kalamaja ju. Teetegi korteriühistu kahe elamu peale, hiljem kõigil vähem jama.

Ehitus. Kaks aastat töömehi ja jagelemist linnavalitsusega iga viimase kui näruse pisidetaili üle. Lammutad õuelt lagunenud garaažid, autokoormate kaupa liigub siit prügimäele, viid hoovilt koormate kaupa kiviklibust ja klaasikillust mulda minema ning tood uut viljakat asemele, paned pool hoovist tänavakivide alla ja lood parkimiskohad, teisele poolele külvad muru ja paigaldad laste mänguväljaku. Batuut, grillnurk kahe maja rahvale, suitsuahi... Ja lõpuks kolid sisse...

Ja nüüd oled aasta Kalamajas elanud, on järjekordne korteriühistu koosolek, need avatud ja teotahtelised inimesed on korraga ähvardavalt vait, see brünett pikkade juustega naisterahvas vaatab sulle altkulmu otsa ja teemaks on nende remondifond, mille sa oled nende meelest nulli lasknud.

Vahepeal on paljugi selgunud. Tõepoolest, kaks alumise korruse korterit on põhimõtteliselt müügis, aga sinu käest küsivad nad nende eest häbi tundmata topelt. Nende paganama katust ei saagi kõrgemale tõsta, sest linnavalitsus lubab seda teha vaid õue poolt ja nii vähe, et seal all saaksid elada ainult kääbikud ja sedagi roomates. Ah, muidugi sa tead, kuidas need asjad käivad, sa tead, kellele ja kui palju linnavalitsuses maksta, et ehitusluba saada, aga sul on mingid põhimõtted. Lihtsalt on mingid asjad, mida sa ei tee.

"Siis teen ettepaneku remondifondi suurendada!" ütlen.

Nad on vait, pilgud maha suunanud, nad vihkavad mind. Nad ei suurenda mingit fondi, ainus, mida nad suurendavad, on põlgust minu vastu, sest see on tasuta. Neil oli kogunenud 3 tuhat, tänavakivid, uus puitaed koos metallpostidega, puldiga värav, kõik asjad koos paigaldusega läksid kokku 12 tuhat. 3,5 tuhat tuli projekist, mille ma koostada lasin, 3 läks tõepoolest nende remondifondist ja ülejäänud viis pool tuhat panin mina omast taskust. Aga need seal, need ei suuda... ei, pigem nad ei taha kokku arvutada, mida nad oma 3 tuhande eest tegelikult said.

"Birgit, see nädal oli muuseas graafiku järgi sinu kord hoovi koristada," mainin brünetile. See on neist kõige aktiivsem. See päevitas terve suve minu akna taga minu külvatud murul oma tselluliiti. Kogu vaade, mida ma oma raha eest saanud olen.

"Ma olin nädal otsa koolitusel," piiksub brünett. "Me arutame praegu remondifondi, mida meil ei ole."

"Ma pakkusin eelmine kord välja, et maksame korterite kaupa elamushaldusele ja õu on puhas!"

"Mille ees me maksame, kui remondifond on nullis?"

"Kui mina teie kõigi eest neli korda kuus õue koristan, nagu ma koristan, siis oleme plussis?"

Vaikus. Värdjad on vait. See, kelle kass liivakasti situb, samuti. Tal ei ole lapsi, ta ei saa aru, et mingi hetkel ma murdun ja ausõna võtan ja situn ta kassi täis. Siis ta saab aru, mis tunne on, kui su kolmeaastane kassisitane laps teleka ette valgele lambanahale heidab.

"Kui te hoovi koristada ei taha, siis võtame hoovilt haige kase ja kastani maha," ütlen ning lisan, "ja ma kannan ise nende mahavõtmise kulud!"

"Me oleme seda arutanud," nähvab brünett, "te ei tee meie hoovist lagendikku. See on meie vaade, meie miljöö, meil on roheline linnaosa ja see jääbki selliseks!"

Ja minu vaade on terve suvi sinu kobrutav tselluliit. On mingid kreemid, ma paneks ise selle kreemi raha remondifondi, kui sul oleks mingitki soovi oma perse korda teha.

Okei, see kask murrab esimeste sügistormidega kellegi kaela, aga ma pole elus näinud puud, mis rohkem sittaks kui kastan. Kevadel hakkavad selle küljest mingid kleepuvad asjad kukkuma ja veidi hiljem teistsugused rohelised asjad. Ma ei tea, misasjad, ma ei ole bioloog, siis kukuvad õielehed, seejärel hakkavad kukkuma nurisünnitust läbielavad kastanilapsed, piskesed, rohelised ja okkalised. Vahele lehti ja oksarisu. Siis sajavad sealt juba segiläbi valmis kastanid ja pruuniks tõmbunud kastanilehed. Sa jõuad vaevu õue puhtaks lükata, kui tagasi selja taha vaatad, on seal maas uued kastanid ja kastanilehed. Su auto kapott on tihedalt pisikesi kastanimõlgikesi täis. Ja siis, kui puu on paljas ja mõtled, et selleks aastaks on sittamine läbi, tulevad sügistormid ja see neetud puu hakkab alla õue peale oksaraagusid külvama.

Need kaks esimese korruse pensionäri, kaks vana tädi, need tunnevad ebamugavust. Neil on piinlik, nemad teeksid ja koristaksid, aga neile käib see üle jõu. Aga neil on vähemalt mingi kohusetunne nagu normaalsetel inimestel. Me leppisime koosolekul kokku, et me säästame vanakesi koristamisest. Talvel lumelükkamine käiks neile üle jõu. Noori on korteriühistus küllaga, seega vanad olgu rahus, kuni neid on. Aga me ei leppinud kokku, et mina koristan 4 korda nädalas kogu kahe maja hoovi kastanipasa, kõik sügisesed lehed, niidan suvel kahe maja muru ja saan nädalavahetustel muruniiduki käima tõmbamise eest sõimata. Me ei leppinud kokku, et kogu talvel mahasadanud lumi on minu minema lükata, et ainult mina toksin nende maja eest kangiga jääd ja viskan nende maja ette kõnniteele kiviklibu, et mõni möödamineja seal luid ei murraks ja meile kahjunõuet ei esitaks. Me ei leppinud kokku, et ainult mina passin nende räästa all kasvavaid jääpurikaid, et ainult mina küünitan teise korruse koridoriaknast harjavarrega jääpurikaid ja kukutan neid alla, et need kedagi möödujatest ära ei tapaks ning meid selle eest vastutama ei pandaks.

Ma ei tea, kuidas see niimoodi läks, aga mul on oodatud Kalamaja idülli asemel hooldekodu. Ma kaevan talvehommikul õue lumest puhtaks, et autoga välja pääseks ja lapsed lasteaeda ja kooli saaks, ja siis tulevad kõik hooldekodu omad ja sõidavad ilma mingi süütundeta minu järel õuest välja. Värdjad. Ma olen proovinud, et ei lükka õue puhtaks, et lükkab see, kellel kiirem. Aga neil ei ole. Neil värdjatel on kevadeni aega.

Neil pole remondifondi. Aga minu ettevõtete käive on langenud, sest kogu mu energia läheb selle Kalamaja kahekorruselise hooldekodu peale. Ma ei saa silmagi kinni, hooldekodu probleemid on mu täiesti üle võtnud, ma ei saa oma ustki lahti hoida, ma olen kaks korda selle vastasmaja muusiku lapsed oma külmkapi kallalt minu laste koogitükke ja Actimeli kugistamas leidnud. See kuradi hooldekodu ERSO pasun käib õues minu ja muruniiduki peale haukumas, aga kuhu mul pasuna peale kaevata on? Terved nädalavahetused harjutab ta pasunat ja mulle tuppa kostub see nagu udusel Tallinna lahel ära eksinud ja üksteist taga huikavat 200 Eckerö Line praamlaeva.

Ja sa oled põline linlane, 40-ndates-aastates toimiv meesterahvas, sa elad idüllilises Kalamajas ja väliselt on kõik korras, aga üha tihedamini näed sa unes, et elad rahus väikeses majas keset määratult suurt põldu, silmapiirini mitte ühte kaske ega kastanit.