SOTSIDE PEAKONTORIST ⟩ Mis sai, mis sai.. taha saime! Aga miks?

Ma pole poliittehnoloog, ma käin ainult valimas. Ma ei ole müümas Amazonis raamatut "Winning Elections: Strategies and Principles for Victory in the War for Votes". Ma ei käi nädalavahetuseti raadios poliitikast rääkimas. Aga nii palju mõistan ma ikka, et sotsiaaldemokraatide parim võimalus Tallinnas võimu kukutamiseks, on vaeste hääled ning vaeseid on Tallinnas rohkem kui kusagil mujal.

Erinevalt Antslast on Tallinnas alati võimalik raha kulutada, mistõttu pole tallinlastel kunagi piisavalt raha. Rahapuuduse üle kurdavad isegi need, kes teenivad kaks-kolm vabariigi keskmist kuupalka, kuid kelle jõukad IT-sõbrad tekitavad neis kadedust ja seeläbi kannatavad nad suhtelise vaesuse all.

Lisaks need vaesed, kellel päriselt ei tule raha sisse. Kinnisvarahinnad on pidurdamatult tõusnud aastaid, viieka eest enam kusagil linnas kõhtu täis ei saa ning viimase vaba raha võtavad endale kallinevad Bolt ja elekter. Need on füsioloogilised argiolmemured, Maslow' esimene aste. Kõik muu tuleb peale seda.

LGBT õigused, ööelu, jalgrattateed, linnaruum ja neljapäevased töönädalad on nišiteemad ning nišiteemad toovad täpselt niši jagu hääli. Sellele argumendile võib küll vastavalt isiklikest väärtustest vastu vaielda, aga valimistulemused on valimistulemused. Sotside põhiteemad oma skoobi poolest on küll olulised punktid iga erakonna valimisprogrammis, aga ei kanna välja ühe erakonna programmi tuumiku rolli.

Niši suuruseks kujunes seekord 14 445 häält, poole vähem kui neli aastat tagasi. Eristuma peab, eristuda on vaja ellujäämiseks, aga kui eristud liialt, ei lasta sind isegi Sveta baari ega Tallinna linnavolikokku. Võib ka arvata, et valija ei langenud nende lubaduste orki, mis on pigem üleriigilised kui KOVi teemad: LGBT õigused, neljapäevased töönädalad koos ööelustrateegias välja toodud muudatustega seoses narkootikumidega. Kuigi peab tunnustama, et sotside nimekirjas poliitikudebüüdi teinud Anette Mäletjärv ja Natalie Mets tegid mõlemad tugeva tulemuse. Juttude järgi olla ka Joosep Vimm normaalne tüüp, kes nüüd pääses õnneks ka volikokku.

Valimistulemused lasid õhu välja linnaruumi ja jalgrattateede agendamullist, mis kujunes seekord kandvaks teemaks Tallinnas. Meedia hoidis seda üleval, sest see oli uus ja värske ega haisenud vananenud ideede järgi nagu lasteaia järjekordade vähendamine ja pensionäride toetus. Aga laiemat toetust linnaruumi poleemika valijate seas ei saavutanud, seda kinnitasid nii Reformi kui ka sotside valimistulemused. Reformierakonna kampaania suusatas linnaruumi teema peal, tulemuseks kohtade kaotus linnavolikogus, teema esikõnelejast linnastrateeg Pärtel Peeter-Pere ja tema kastijalgratas said napilt alla tuhande hääle ega pääsenud kumbki volikokku. Kastiga jalgratast laenas Kristen Michal reklaamide filmimise ajaks, aga ka tema tulemus oli suhteliselt nõrk.

@mitte_tallinn võib saada Facebookis 300 laiki oma postitusele, aga ligi poole miljoni elanikuga linnas on vaja sellest enamat. Sest kui sa oled vaene, kelle Sõle tänava üürikorteri on gentrifikatsioon muutnud ülejõu käivaks ning kelle laps ei saa lasteaiakohta sel samal põhjusel, siis oled immuunne Tallinna postipornole, fooride kerjamisnuppudele ja Kristiine ristmiku õudusele. Need on heade eludega inimeste tragöödiad.

Seda, et linnaruumi teema ei lenda vastavalt ootustele, mõistsid sotsid paar nädalat tagasi ning hakkasid kampaaniasõnumeid intervjuudes ja sotsiaalmeedias tugevalt muutma. Eile, esimesel päeval pärast valimisi, on Raimond Kaljulaid oma Facebookis postituses ära unustanud kõik oma kampaania põhisõnumid ning meelde on jäänud vaid Keskerakonna omad, kelle koalitsiooni ta soovib pürgida.

See on müüt, et Kalamaja inimestele ei meeldi autod. Müüt, millele panustasid oravad ja sotsid. Rikas keskklass armastab Saksa autotootjate viimaseid mudeleid ja uusi Volvo maastureid. Kõnni mööda Kalamaja uusarendusi ringi ja vaata, mis autod parklates seisavad. Ja kui isegi Kalamaja elanikele meeldivad autod, siis mis lootust on üldse Tallinnal autostumisega võitlemisel?