ODAV MUINASJUTT ⟩ Raido Alberg: Kui mul oleks pumppüss

Üheksas võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. 

Võtsin pakist sigareti ja panin huulte vahele. Jalutasin natuke maad edasi, panin paki jopetaskusse. Võtsin tikud, toetasin veel avamata õllepudeli maha, et läita sigaret. Tõmbasin paar mahvi, köhisin. Panin tikud suitsupakiga samasse taskusse, võtsin maast õlle ja jalutasin mööda hilisõhtust tänavat edasi. Üksikutest akendest paistsid veel tuled. Oli päeva esimene tõeliselt vihmavaba hetk ja ma ei teadnud õieti, mida sellest arvata.

Ja tema oli minuga peaaegu kodust saadik kaasa töllerdanud. Avasin õlle, korgi panin teise taskusse. Hea, et oli keeratava korgiga pudel. Kõri hakkas iga mahvi järel sigaretisuitsuga harjuma, enam ei ajanud köhima.

Nüüd hakkas aga vihale ajama. Kujutage ette – tuled õhtul hilja töölt koju (päev varem küll, aga selline asi ei tohiks määrav olla), sul on hea tuju, sest sinu firma sai tulusa pakkumise. Sul on ehk isegi väike tahtmine tähistada, kuigi oled väsinud ja mõtled, et tähistada jõuab ka homme. Siiski oled rahulolev, sest kõik kokkulepped said sõlmitud päev varem. Siis aga märkad sa esiku põrandal ja ülakorrusele viival trepil riideid vedelemas. Sa lähed hiirvaikselt teisele korrusele ja kuuled magamistoast nahistamist. Hiilid lähemale ja piilud uksepraost nagu viimane pervert, kuidas mingi karvase seljaga neandertallane sinu naist kargab. SINU NAIST. Sa soovid, et sul oleks pumppüss, et mõlemal soolikad välja lasta.

Kena ja vaikne väikelinna tänav. Mõtlesin pumppüssist, sest ma olen neid filmides näinud. Ühest majast väljus kergelt napsine seltskond nädala selgroo murdjaid. Nad jäid maja ette trepile seisma ja vestlesid hoogsalt mitte millestki olulisest nagu purjus rahvas ikka. Tõmbasin suitsu kurku. Köhisin ja võtsin väikese lonksu õlut, et kibedat kõditust kõrist alla pesta. Ma ei saanud suuri lonkse lubada, mul oli ainult üks pudel. Kahetsesin nüüd, et ikkagi poest läbi ei käinud ning vahuveini ei ostnud. Kartsin, et Juta võib olla suureks tähistamiseks ehk liiga väsinud. Jah, ei paistnud ta nii väsinud midagi.

Viskasin koni maha, võtsin lonksu õlut ja süütasin järgmise sigareti. Kaks aastat ilma ja nüüd siis nii. Loobumine iseenesest polnudki midagi keerulist, ma ühel päeval nagu lihtsalt ei tahtnud enam. Ja nüüd siis nii.

Kujutate ette – te lähete koju, selja taga keerukad läbirääkimised, oled enam kui rahulolev kordamineku üle. Siis aga kuuled magamistoast häälitsusi, hiilid lähemale ja näed, kuidas mingi karvase seljaga hiiglaslik möiraahv paneb sinu naist. Tekib tahtmine mõlema sisikonnaga magamistoa seinu värvida (väljend, mis sulle on kusagilt filmist meelde jäänud). Aga ei, sa ei tee seda. Mitte ainult sellepärast, et sul pole pumppüssi ja kui olekski, ei teeks sa paukugi. Sa isegi ei iitsata mitte, sest nii on sul kombeks. Sa lihtsalt vahid seal natuke aega löödult, solvunult, ning lähed siis alla kööki. Vaikselt, et mitte teisi häirida, võtad külmikust ainsa õlle ja kapi pealt oma naise suitsupaki ja lähed välja jalutama. Vaikselt, et mitte neid häirida. Mõrvarlikud mõtted sinu peas hakkavad idanema alles tükk aega hiljem.

Pärast kolmandat järjestikust sigaretti tekkis mõte koju tagasi minna, et ikkagi tekitada see väike üllatus. Aga mis kasu sellest oleks, tempel oli juba rüvetatud. Lonksasin õlut ja jalutasin edasi. Üks takso veeres laisalt rehvide sahisedes mööda nagu otsiks klienti. Vaatasin tema poole, kes ta minuga vaikides kaasa jalutas. Ütleks ta siis veel midagi, mõtlesin. Alguses oli ta üsna jutukas.

Vaatasin möödudes neid vaikseid väikelinna hoove. Mäletan, kuidas sai lapsepõlves neis samades aedades õunaraksus käidud. Oi, närvikõdi. Ja kui siis vihane majaomanik peale sattus ja kisama kukkus, siis sai südame puperdades jalgadele valu antud. Mõni isegi hakkas taga ajama, see tõstis põnevust veelgi. Hüpata üle aedade ja põgeneda läbi hoovide ja me kõik kujutasime ette, et oleme mingisugused filmisangarid. Tühja me neist õuntest hoolisime, põnevus oli oluline. Seda enam, et meil kõigil olid kodus hoovid õunapuid täis. Ootamatu igatsus lapsepõlve süütuse ja lihtsuse järele, pani ununema viha.

Viskasin koni maha ja süütasin järgmise sigareti (mitmes see juba oli, neljas, viies?) ning siis tekkis kole tahtmine kellelegi molli kütta, aga kartsin, et oleksin hoopis ise saanud. Ei, ma olin kindel, et oleksin ise saanud. Ma pole oma elus kordagi kakelnud. Väljend „molli kütma“ on mulle meelde jäänud kusagilt raamatust.

Vaatasin palju rahakotis raha oli. See polnud minu oma, võtsin selle kodunt lahkudes külalise rohelise sõjaväelaigulise jope taskust. Milline töll kannab sõjaväelaigulist jopet? Paistis, et Riho kannab - vaatasin tema juhiluba. Kõige hullem oli see, et ma isegi ei tundnud seda tüüpi. Polnud teda elu seeski näinud. Või tegi see hoopis asja paremaks? No, on ikka moll. Kust küll sellised Rihod tulevad? Lonksasin õlut ja näitasin Riho juhiluba temale, kes ta minuga kaasa kõndis. Ta ei öelnud midagi, kehitas vaid õlgu.

Mingi kutt koos neiuga käevangus jalutasid mulle kergelt tuikudes vastu. Tundsin ära, et nad olid sellest pidusest seltskonnast, keda ennem nägin. Nüüd märkasin, et ma kõndisin jälle sama tänavat mööda. Nad viskasid minu poole pilkusid ja itsitasid. Kohakuti jõudes küsis kutt minult tuld. Tahtsin õllepudeli maha toetada, aga ta oli nõus seda lahkelt hoidma, kuni võtsin taskust tikud ja süütasin tema sigareti. Sain tagasi oma kõige väärtuslikuma õllepudeli, nad mõlemad tänasid mind viisakalt ja läksid siis itsitades oma teed.

Viskasin koni maha. Peatusin, et süüdata järgmine. Tuul kustutas tiku ja korraks langesid mu kätele õrnad vihmapiisad. No, ei hakka sadama, mõtlesin, ja ei hakanudki. Kolmanda katsega õnnestus tuld saada. Oleksin võinud ju välgumihkli kaasa võtta, aga ma ei tahtnud seda otsides liigset kära teha. Tikud olid mul millegipärast juba taskus. Üks sigaret, üks pisike lonks õlut.

Võtsin Riho rahakotist raha välja ja lugesin üle. Panin selle pisku omale taskusse, aga rahakoti viskasin porilompi. Kui oleks tulnud politsei ja teinud mulle prügi mahaloopimise eest trahvi, mis siis oleks? Mis siis oleks? Ma pole elu seeski ühtegi trahvi saanud. Ma pole ka kunagi midagi varastanud. Vähemalt, mitte enne tänast, sest see, mida ma just tegin oli ju sulaselge vargus.

Näitasin talle, kes ta minuga kaasa jalutas, veel kord Riho juhiluba. Õieti vaatamata noogutas ta lihtsalt pead:

"Mhmh, sa juba näitasid."

Tema, kes ta minuga kaasa käis, ajas mind nüüd vihaseks. Oleksin tahtnud teda lüüa.

"Käi perse," ütlesin.

"Miks?"

"Lihtsalt, käi." Panin juhiloa endale tasku.

Tema jalutas mõtliku näoga täpselt minu kõrval. Kogu selle aja, mil ma sihitult ringi olin uidanud, oli tema minuga kaasas. Väike kääbus, vaevalt põlve pikkune. Valge habeme, rohelise vammuse ja rohelise tutimütsiga väike päkapikk. Alguses ta rääkis mulle, kuidas ta pahadele lastele käib sussi sisse pissimas või vahel on erilistele jõhkarditele isegi hiirelõkse jätnud. Sellised need päkapikud tegelikult ongi – julmad. Aga kui ma palusin tal oma naise maha lasta, siis hakkas vastu vaidlema, et seda ei saa ta teha, polevat ilus, polevat päkapikule kombeks. Ma ei saanud aru, selline värdjas, kes jätab lastele sussi sisse hiirelõkse, ütleb, et oma naist maha lasta pole ilus.

Süütasin järgmise sigareti, eelmine polnud isegi lõpuni põlenud. Küsisin päkapikult, et ega tal juhuslikult tulemasinat pole? Ta raputas pead.

"Kuradi lits," pomisesin.

"Mis?"

"Ma ei rääkinud sinuga. Kurat! Aga see ahv, kes minu naist magatas, kas tema ei olegi siis paha laps?"

"Ma juba pissisin tema kinga sisse, aga ma mõtlesin järele, et võin talle pärast ikkagi hiirelõksu jätta," ütles see väike värdjas oma peenikese häälega nagu mingi piiksuloom.

Ma tean, pole ilus päkapikkude kohta värdjas öelda ja rohkem ma seda ei tee. Mul oli üsna arusaadavatel põhjustel kehv tuju, aga ega tema polnud süüdi, et minu naine üle aisa lõi.

"Ma palun vabandust."

"Mille eest?"

"Et ma sulle kehvasti ütlesin."

Päkapikk rehmas vastuseks ainult käega. Alguses, kui ta mulle ligi astus ja lihtsalt tühja koha pealt vatrama hakkas, siis mõtlesin teda jalaga lüüa. Nüüd, kui ta vait oli, siis soovisin, et ta midagi räägiks.

"Mis sa arvad?" küsisin.

"Millest?"

"Kas abielu petmine on ränk pahategu?"

Päkapikk kehitas selle peale õlgu ja vaatas mulle oma punetavate punnpõskede kohal säravate rosinasilmadega alt üles.

"Abielud pole otseselt minu valdkond, aga petmine iseenesest viitab halvale käitumisele küll."

Nüüd oli minu kord käega rehmata, polnud sellest väikemehest mingit abi. Oijah, ainult ohkama võttis. Näed nii palju vaeva, et ehitada firma, et ehitada maja, et osta auto, et osta kasukas, et osta päris teemant ja siis tema läheb ja korjab endale mingisuguse jõleda müraka, kellega koos mürada. Oijah. Huvitav, millise autoga see töll Riho sõitis? Kui ma taksoga koju tulin, seisis maja ees ainult Juta Porsche.

"Ma ei saa sinust üldse aru," ütlesin. "Miks sa minuga kaasas jõlgud, kui sa mulle mingit head nõu ei anna?"

"Aga ma ei oska sulle nõu anda, ma ei tunne sind eriti hästi," ütles päkapikk ja kehitas õlgu. Mida ta siit siis üldse otsis? Polnud isegi jõulud mitte, alles september. Kas päkapikud ei peaks ainult jõulude paiku ringi liikuma? Küsisingi talt seda ja tema vastas, et nad teevad luuret aastaringi. On ikka tegelased, no mida nad luuravad? Pigem nagu perverdid, käivad akna taga piilumas.

Õlu oli kohe otsa saamas. Peatusin koolimaja ees, kallutasin õlle vahuse lõpu endale sisse ja asetasin tühja pudeli prügikasti. Tegelikult oleks tahtnud selle trepile puruks visata, aga milles kooli kojamees süüdi oli. Siis hakkas mul halb ka kõigi õhtu jooksul maha loobitud konide pärast.

"Kas sa mulle kusagilt uue õlle saaksid?"

"Sa mõtled poest varastamist või?"

"Ei, sa oled ju päkapikk."

Päkapikk ainult ohkas nagu oleksin mina see rumal olnud.

"Ei," ütles ta pärast lühikest järelemõtlemist justkui pettunult ja läks siis kohe elevile. "Aga ma võin sulle Kasekese kommi anda."

Sellel väikesel tegelasel polnud ilmselt õrna aimugi, kui perse võib üks kolmapäeva õhtu kukkuda. Mõtlesin, et kas peaks tema oma naise ja selle karvase ahviga koos maha laskma? Aga mul polnud ju püssi. Jalutasime vaikides edasi. Tekkis tahtmine teda habemest sikutada.

"Luurad täna kellegi konkreetse järele?" küsisin, kuigi ma ei olnudki nii väga jututujus, aga samas, niimoodi kahekesi omaette nohiseda tundus mulle ka veider.

"Ei, praegu pole luure aeg. Ma niisama," vastas ta ja lisas pärast pisukest pausi: "Mul ei ole just väga palju sõpru."

"Kuidas? Kas teie, päkapikud, polegi siis üks suur õnnelik pere, kes üheskoos Põhjanabal elavad?"

"Ah," rehmas ta käega. Mulle hakkas tunduma, et talle meeldib vastata ebamääraste mühatusega, saateks õlakehitus või käega rehmamine, aga siis ta ütles: "See on kõigest üks suur müüt."

"Aga Jõuluvana?"

"Temast ei saa viimasel ajal enam keegi aru," ohkas päkapikk. "On viimasel ajal jubedalt trimpama hakanud, tööd enam õieti ei viitsi teha, kõik asjaajamised on päkapikkude kaela jäetud."

Mured paradiisis, mõtlesin ja saatsin koni nipsuga kraavi. Võtsin uue suitsu ja pakkusin oma kaaslasele ka. Ta keeldus ja ütles, et tal on midagi paremat. Võttis siis taskust šokolaadi kompveki, rullis paberi sõrmede vahel kuulikeseks ja lennutas nipsuga kraavi. Tundsin, et ei taha rohkem suitsu ja panin läitmata sigareti pakki tagasi. Ilma õlleta nagu ei olnud lõbus suitsetada.

"Kuidas siis mu naisega jääb?" küsisin ja sain temalt vastuseks õlakehituse. "Aga miks Jõuluvana jooma hakkas?"

"Ah, tal kasvas vist kõik üle pea. Stress ületöötamisest, kodused probleemid ja kõik see muu."

"Nii, et isegi Jõuluvanal on oma naisega probleeme," pomisesin justkui omaette.

"Nii ta on, karjäär ja perekond ei sobi hästi kokku," targutas päkapikk. "Ah," lõi ta siis jälle käega, "ega ta oli paras tross ka."

"Kas kõik päkapikud on oma ülemuse suhtes nii karmi ütlemisega?" olin tema otsekohesusest üllatunud. Tema kehitas õlgu ja:

"Ma olen lihtsalt nihilist." Ta pistis põske järjekordse kompveki, paberi rullis kuulikeseks ja saatis efektse nipsuga üle õla.

"Aga ütle, kas sa mulle pumppüssi saaksid kinkida?"

"Sa mõtled, et nagu jõuludeks või?"

"Ei, ma ei viitsiks jõuludeni oodata, ma tahaks nad juba täna maha lasta. Ma kardan, et jõuludeks võib tahtmine üle minna."

"Kui vanalt sa veel päkapikke uskusid?" küsis ta ootamatult.

"Kaheteistkümneselt," vastasin, "mis siis?"

"Jaa," ohkas tema, "raske juhus. Tavaliselt saadakse ikka palju varem üle."

"Millest siin üle saada on? Te olete ju olemas."

"Nojah, aga..." Ja siis ta vaikis ning kehitas õlgu ja lõpuks rehmas käega. Ja vaikus jäi kestma, kuni ma ringiga koju tagasi olin jõudnud. Nii see kurat käibki, tõdesin jällegi endamisi, rabeled, et oma naisele turvalisust pakkuda ja tema hakkab selle peale litsi lööma.

Vaatasin aia taga seistes meie ilusat maja, toas tuled põlesid. Pidu võis veel täies hoos olla. Päkapikk seisis minu kõrval ja vaatas mulle alt üles.

"Jah, nii on lood," ütlesin talle ülevalt alla. Tema ei kehitanud õlgugi mitte. Sammusin otsejoones puukuuri, kust võtsin kirve. Hea, vaheda teraga Fiskarsi kirves.

"Mis sa sellega tegema hakkad?" küsis päkapikk. Ja tõele au andes, pean ütlema, et ma ise ka ei teadnud. Pole minus kunagi tapjat olnud. Ei otseses ega piltlikus mõttes. Isegi viimaste läbirääkimiste edu võlgnen oma assistendi külmaverelisele konkreetsusele.

Istusin topelt löödult kuuri ees maast välja turritavale kivinukile ja jäin maja akendesse põrnitsema.

"Kas oled nüüd rahunenud?" küsis ta kommi nosides. "Või pead plaani, kuidas ta maha lüüa? Aga tead, sa ole ettevaatlik, kui sa laipa korralikult ära ei peida, võidakse sind kinni panna." Mulle tundus, et nüüd ta mõnitab mind. Torkasin sapiselt vastu:

"Mis sa muretsed, et ei sa mulle vanglasse hiirelõkse tuua või?"

"Me seal nagunii ei käi, ainult pärast, kui nad välja saavad, siis..."

"Ah, jää vait," lõikasin tema jutu katki.

Toksisin kirvevarrega maapinda enda ees. Päkapikk kükitas minu kõrvale ja ohkas:

"Jah, raske on teie, inimestega."

Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Ise jutustab, kuidas maagilisel Põhjanabal kõik käärib ja siis tuleb siia meid hukka mõistma. Silmakirjanik, mitte nihilist.

"Kaua sa oma naisega koos oled olnud?" küsis päkapikk ja mulle tundus, et siira huvitatusega.

"Tegelikult, juba keskkoolist saadik," vastasin eneselegi üllatuseks avameelselt.

"Täna olid esimesed pilved teie kohal?"

Mõtlesin hetkeks, aga miski sundis selle kõik endast välja laskma. Ilmselt lootsin, et päkapikk siiski oskab nõu anda.

"Tegelikult oli juba keskkoolis niimoodi, et me juba käisime, me olime juba paar. Ma käisin kooli kõrvalt tööl, et kinkida Jutale ehteid ja viia teda kinno ja kontserdile ja siis, pärast kõike seda, üks kutt aasta vanemast klassist lõpuks magas Jutaga oma auto tagaistmel. Ja seda ainult sellepärast, et sellel kutil (oota, kurat, ma mäletan, et selle tüübi nimi oli ka Riho. Kuradi Rihod, igal pool!), et sellel kutil oli päris enda auto." 

Ohkasin ja tundsin kummalist kergendust. Pidin selle ja siis kõik need ülejäänud korrad, mida ma oma tahtliku pimeduse pärast ei näinud, lõpuks sellel selguse hetkel endast välja laskma. Sest nüüd tundus olevat keegi, kes ka kuulab. Kes ehk mõistab. Ja siis päkapikk ütles:

"Ta tundub sul üsna lihtne kaup olevat."

Miski minus kihvatas ja ma tõusin.

"Sa kuradi väike raisk," jõudsin ütelda ja päkapikk oli kadunud, õhku haihtunud. Toetasin end uuesti kivile istuma ja ma isegi ei tea, kui kaua ma seal niimoodi konutasin, pea täiesti tühi. Mitte keegi ei suuda välja kannatada nii mitmeid reetmisi, millel on ise sündida lasknud. Hakkas vihma tibutama ja peagi kasvasid üksikud piisad korralikuks sajuks. Lõin kirve terapidi maasse kinni ja läksin tuppa. Toas ikka veel tuled põlesid.

Välisuksest sisse astudes kuulsin esimese asjana ülakorruselt tulevat valju mõnuoiet. See oli Juta ja niimoodi oigamas olin ma teda elus ainult paar korda kuulnud. Niisiis, see möiraahv oli ikka veel siin ja nüüd siis korralikult mängima asunud. Tormasin trepist üles, rabasin magamistoa ukse lahti ja olin valmis kõigega silmitsi seisma. Aga voodis lebas ainult Juta, alasti keha linaga kaetud, jalad lina all ikka veel harali ja näos õndsamast õndsamat õndsust kogenu kerge naeruvirve. Tuul liigutas akna ees kardinat ja ma ei saanud kindel olla, kas mulle viirastus või ma tõesti nägin kedagi rohelises kuues aknast välja hüppamas. Jooksin aknani, aga nägin läbi vihma ainult pimedat tagahoovi ja mitte hingelistki. Juta mõnules ikka veel häälekalt. Pöörasin tema poole. Tema kaelas säras briljantidega kee, mis polnud kindlasti minu kingitud ja siis märkasin voodi ees põrandal punase roseti ja paelaga kaunistatud plastmassist veepüssi. Pumppüssi vähendatud, värviline koopia.

"Kallis," ütles Juta mõnust mõmisedes, "päkapikk käis."