L, 1.10.2022
Martin Luiga ⟩ Eestimaa kuningas
Foto: Ypsilon
Martin Luiga
Eestimaa kuningas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

1. kes ta on?

Üks mõjuvamaid lugusid Eesti ajaloost¹, nagu seda koolis õpitakse, on kahtlemata eestlaste kuningate tapmine, kogu situatsiooni trööstitus ja ebaõiglus. Me ei tea nende nimesidki. Ei sedagi, kas neid oli veel. Ega seda, mille alusel keegi kuningaks sai. Me ei saa seda ilmselt kunagi teada.

See jätab otsa lahti ka selles küsimuses, kes võiks täna olla Eestimaa kuningas ². Siin harjutuses loeme me kuninglikkust essentsiaalseks – nagu muinasjutus, võid Sina, kallis lugeja, olla vähemalt üks Eestimaa kuningatest, ja käia ringi sellest õndsas teadmatuses. Kuna ka seda ei saa me kunagi täpselt teada, ei saa kunagi olla liiga kindel – tähendab, tuleb olla valvas. Äkki sa pidid kodumaa hüvanguks mingi olulise otsuse tegema, aga jätsid selle tegemata, raiskasid aega mingi tühisuse peale, nüüd tulevad seitse nigelat aastat, sinul ja üldse kõigil. Äkki sa peaksid oma viinaveaga tegelema, et paremaid otsuseid langetada; võib-olla sa oled inimeste vastu kuri ja tõrges, nii et sind on raske armastada. Ega sa ometi ebaõiglane ei ole? Seisus kohustab, kohustab, kohustab. Mitte, et sulle midagi ette heidetaks. Kellelegi ei saa süüks panna, et ta ei tea seda, mida talle õpetatud pole, raske on leida aega, üldse meelerahu mõtlemiseks, mingile otsusele jõudmiseks. Kui on raske, siis tea: tegemist on millegi reaalsega.

¹ Levib ka vaade, et me ei peaks kõnelema Eestist ja eestlastest, et tuleks ütelda kihelkonda pidi või kuidagi nii, et Eesti on koloniaalne nimi. Otseselt antud vaatega vaidlusse laskumata leian, et eesti keele kaudu ning inimeste kaudu, keda selles kõnetada saab ning ka asuala kaudu, millel enamus neist inimestest elunevad, on “Eesti” ja “eestlane” aktuaalsed kategooriad.

² Kasutan sõna “kuningas” sootu terminina, mis hõlmab ka naiskuningaid. Ajalugu näitab, et naisterahvas saab hakkama selle ameti peal. See, *milline* kuningas keegi otsustab olla, on tema enese südametunnistuse valik ja lähtub paratamatult tema eeldustest. Laiemalt võttes on teoreetiliselt võimalik kujutada ette kõiksuguseid võimalikke kuningaid.

Võib ka muidugi olla, et sina pole kuningas. Nagu on teoreetiliselt võimalik, et igaüks on kuningas, on ka võimalik, et igaüks ei ole. Võib-olla sa pole selleks veel valmis. Võib-olla on keegi teine kuningas, keda sa juba tead, aga võib-olla sa peaksid ringi vaatama ja teda otsima. Kes otsib, see leiab. Arusaadavalt on mistahes kuninga reaalne võim meie päevil na ahtake. Kuid siiski leidub neid, kes oma kahe käe jõuga mõndagi märkimisväärset jõuavad ära teha. Siis saab jälle mõtelda, kuidas sa sellele kuninga tegevusele õla alla saaksid panna või üleüldse laiemalt edendada antud kuninga meelsust. Need on mõistagi kõik riigi ja ühiskonna asjad, neisse tuleb suhtuda täie tõsidusega. Narrust ja kino saab meil niikuinii söögi alla ja söögi peale, kuninga võiks hoida muude asjade jaoks. Tast võiks kasu ka olla.

2. kes ta ei ole?

Ära seda hullu pigem tegema hakka, et võtad mõne vabariigi poliitiku ette ja ütled, et see ongi kuningas. See ei kõlba kuhugile. Poliitik³ ripub ära oma parteist ja too omakorda selle rahastajatest. Kuningale pole sihandene rippumine kohane, juht läheb siis ka, kui talle parasjagu keegi järgi ei tule. Demokraatiaga on üldse selline lugu, et ideaalid on ju kenad ja põhimõte õige, aga see on kukesupp, mis me tast teinud oleme. Sa lähed valima (või siis ei lähe), ja see, mille sa valisid, on see, et võim kuulub viiele parteijuhile koos nende kaaskondadega. Kohati kaob üks ära, mis inimesi enam ei huvitanud, siis tuleb jälle mõni uus, mis on suutnud inimesi veenda, et on teistsugune. Võrreldes nõukogudeaegsete valimistega, kus sai valida vaid ühte kandidaati, on valik muidugi kirev. Aga tulemus jällegi, mitte väga erinev. Kui esimene nägi välja nagu võimu kapriis, intellekti solvav idiootsus, siis teine on kaasakiskuv nagu telešõu. Üks on, näe, selline eriti jõle molkus pandud, sellele ei tohiks kindlasti palju võimu anda!

³ Siin saab mõisteid “partei” ja “poliitik” taas kasutada paindlikult, kahtlemata on inimesi, kes kuuluvad samasse kategooriasse, kuulumata konkreetselt parteisse või tegelemata konkreetselt poliitiku päevatööga.

Kas me saame tegelikult tõsise näoga ütelda, et meie parteijuhid on kõige kompetentsemad inimesed seda riiki valitsema? Pigem jääb mulje, et ligipääsu võimule on kahjulikult piiratud (näeksin ise väga hea meelega seal lihtsalt mõnda „harilikku” inimest, „rahva seast”, nii näeks vähemalt päris välja, mitte ei oleks mingi perversne etendus).

Selline korraldus on sisse seatud, et valitseda teataval moel, mis lähtub pigem kildkondlikest huvidest kui heast valitsemisest või rahva tahtest. Me ei ole seda otseselt valinud ka, me ei langetanud teadlikku valikut, et me tahame nüüd televiisorist vaadata, kuidas meie valitud esindajad üksteist sõimavad ja siis sellele kaasa elada. See on lihtsalt midagi, mis juhtus, me ei osanud seda kinni panna, harjusime, eks mujal on ka nii ja jumala eest – palju hullem võiks ka olla.

Aga lõppeks solvab ka praegune korraldus inimese intellekti ning on ebatõhus, ebaesteetiline ning ebahuvitav. Kurb, mille peale inimesed oma elu ja aega raiskavad. Ja samuti on selge, et täna ja homme me sellega midagi ette võtta ei saa. Me võime mõtelda nende peale, kui meil on konkreetselt mingit probleemi vaja lahendada ja me võime mängida seda mängu ja käia valimas, aga ma ei soovitaks sellesse kõigesse panna väga palju iseennast ega väga palju aega. See ei vääri seda. Ei võimus ega kuulsuses, nagu neid meile täna kuvatakse, ei leidu midagi ülevat. See on surnud mäng. Ja teistpidi veel, see on tüüpiline mustkunstitrikk. See, et su tähelepanu tõmmatakse millelegi, mis on tühine, samas kui juhtuvad tähtsad asjad. Iga kord, kui keegi avalikus ruumis su tähelepanu püüab, tasub mõelda: mis ta sellest saab, kuidas ja miks ta seda tegi, kas on kasulik, et sinu ja üldse inimeste tähelepanu on nimelt seal, või peaks see olema mujal – kus?

Ajaga, mis jääb üle, kui kasututele asjadele vähem keskenduda, võib mõelda toredate asjade peale nagu fantastilised muinasjutukuningad, või vähem fantastilised kuningad, kes vargsi oma kuninga-asja ajavad. Mõtelda, rääkida inimestega, need on asjad, mida teha siis, kui midagi teha ei saa. Kohati mõtleb vahest välja ka midagi, mida teha. Siis ei saa jällegi tegemata jätta.

 
 
Tagasi üles