Vanad hooned ilmutavad renoveerimisel tihti vanu esemeid, mõnikord ka päris haruldasi. Nende hulgast tähelepanuväärse kirjanduse või hoopis kirjavahetuse leidmine eeldab juba üksjagu õnne, kuna paberil kiri vajab säilimiseks stabiilselt häid tingimusi.
Nii juhtus 2009. aastal Virumaal, kuhu üks pere vana talukoha soetas ning selle taastamise buumijärgsel madalseisul olude sunnil ise käsile võttis. Pööninglaele esimesel korrusel sooja hoidmiseks veetud liiva, savi ja õlgede segust ilmus välja ligikaudu 60 ühikut kirju ja sedeleid, talonge, teateid, lehelõikeid ja muud taolist. Esmapilgul väärtusetu kraam. Väärtusetu nende uute jaoks, kellel siin-kunagi-elanutega mingit sugulust või muud teadaolevat seost ei olnud.
Ometi kumas leitust läbi mingi seletamatu tähenduslikkus. Seda enam, kui lähemalt tutvudes kirjade daatumid möödunud sajandi algusesse ulatusid ning sisust kild-killu haaval lugu kooruma hakkas. Lugu mis kõneleb kahe noore inimese armumisest, kroonuteenistuse ja ilmasõjaga seotud eemalolekust, raskustest kodus ja kõige kiuste loodud ühisest perest.
Valik fragmente:
KIRI MARIELE. 08.02.1902 Mallas. Südamest armas Marie! Teie meele kindluse ja aususe peale lootust pannes. Tohin ma jällegi oma väärtuseta kirjaga Teie rahu rikkuma tulla. /.../ Ma teen seda hinge ihal, oma valutava südame vaigistuseks. /.../ Nõnda kui esimesed veiksed lilled kevadisel ööl. Külma põhja tuule käes igatsusega päikse tõusu ootavad. Ja iga kiirekese üle rõõmustavad, mis ta üle metsa neile alla saadab. Nõnda samuti tunneb ka minu süda iga kirja sõnakese üle rõõmu mis Teie mulle saadate. /.../ Jään Teile ikka kindlaks ja truuks sõbraks. AugTalo.

/.../
KIRI AUGUSTILE ISALT. 19.06.1905. Armas poeg! Täna kirikust tulles leidsin sinu kirja kodunt eest, mis Mihkli nime peale saatsid. Oli juba kaunis igav sinult teateid ootes, ehk küll see aeg väga pikk ei olnud. /.../ Ka meie Nigula aed võttis täna Mallast kaks noort inimest oma põrmu puhkama. /.../ Nii lõppevad ka noored elud. Selle pärast armas poeg, ära jäta ühelgi päeval ennast palves Issale armu hooleks andmata, sest meie ei tea mil meie surma tund tuleb. /.../ On ju meilgi siin praegu imelikud rahutumad ajad, tülid ja mässud kipuvad ka siin vägisi võimust võtma. /.../ Head tervist! Sinu isa.