Päevatoimetaja:
Margus Hanno Murakas

ODAV MUINASJUTT Contra: Sangar seiklusfilmis | Tibu ja sibul

Illustratsioon: Illustratsioon: Mihkel Lappmaa
Copy

Kümnes võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. 

Sangar seiklusfilmis

Elas kord poiss nimega Ivo. Ta muudkui kõndis linnast linna, polnud kusagile minna. Linnades teda keegi tähele ei pannud, aga kui ta ühest linnast teise kõndis, küsis ikka mõni tüdruk, et kust ta tuleb. Ta ei mäletanud kunagi viimase linna nime, kus ta käinud, ütles alati lihtsalt, et linnast. Tüdrukud kutsusid teda tihtipeale Linna Ivoks, nii hakkas ka Ivo ise seda perekonnanimena kasutama, sest Schenkenberg oli raske talle endalegi välja öelda. Ja talle ei meeldinud, kui teda vahepeal Zetterbergiks või Zuckerbergiks kutsuti.

Linna Ivo oli häbelik poiss. Ta vaikis igal pool, ja kui oli teda kõnetanud tüdrukule ennast tutvustanud, hakkas enda ümber malbet võrku kuduma, mille tagant keegi teda välja ei suutnud tuua. Ja ta tundis, et see on isegi hea, et ükski hing ei tea, et ta nii tihti endas duelli peab, hakatakse veel veidrikuks pidama.

Aga sisimas oli ta nagu sangar seiklusfilmis, kes ohu ees ei sule iial silmi. Ja kuivõrd ta enda kujutlustes kunagi hätta ei sattunud, siis oli ta täiesti kindel, et ükski neiu teda jätta ei saa. No kes suudaks külmaks jääda ilusa poisi ees, kes tähti taevast alla tooma sõidab, kui vaid tarvis, kes võidab igas paigas kuulsust, valmis selle nimel koguni tiigrit paitama.

Ühel päeval läks Ivo taas mööda teed, ümises laulu sellest, kuidas ta on kõige julgem ja imetles kaunist neidu, kes ruttas tema ees. See näis Ivole lausa imena, kuidas võluv olend liblikana päikesepaistel hõljub. Aga neiu ei märganud, et ta on Ivo jaoks kui loodud, ta mõtles oma tööle, neiu oli oma ametilt nimelt režissöör, ja talle oli just hiilgav filmiidee pähe tulnud. Nii kaduski ta varsti Ivol silmist. Ivo nägi teda aga unes terve öö, kõndimas selsamal teel ja tundis hommikul, et ei saa jätkata teed järgmisse linna, vaid peab minema sama teed mööda tagasi.

Järgmisel päeval Ivo kohtaski samal teel sama tütarlast, kes oli vahepeal selgusele jõudnud, milline ta uus film peab olema ja nüüd käis ta silmad lahti ringi, et leida peaosatäitjat, aga oli siiamaani leidnud vaid rannast ühe võrku paikava papi, kes ei sobinud rolli. Nüüd ta kohtus Ivoga ja sai seekord kohe aru, et Ivo on kui loodud ta jaoks ja kutsus ta filmi mängima.

Nüüd sai Ivo päriselt olla sangar seiklusfilmis, kes ohu ees ei sule iial silmi, käis mitu korda tähti taevast alla toomas, võitis igas paigas kuulsust, paitas tiigrit, oli kõige julgem, kõige julgem ta. Ja ei sattunud iial hätta ja ükski neiu ei saanud iial teda jätta, see ei meeldinud küll kaunile režissöörile, kellest oli peagi saanud Ivo abikaasa, aga tema pahameel lahtus, kui sai Ivo seiklustest ainet uue geniaalse filmi tarbeks. Ja nii nad elavad koos õnnelikult, ära nad küll ei ole surnud, ja kui olekski, elaksid nad filmides ikka edasi.

*

Tibu ja sibul

Elas kord tibu, kellele meeldis väga roheliste juustega sibul. Tibule meeldiski peamiselt tema roheline soeng, sest sibula nägu ei olnud näha, aga see salapära küttis tibu veel enam üles. Ja ka sibula mahe hääl, sest sibulat oli mahedalt kasvatatud, ohtra sõnnikuga, puhas füüsika, ei mingit keemiat.

Igal hommikul, kui vaevalt oli jõudnud valgeks minna, tuli tibu aiamaale sibula juukseid sasima. Sibulale see meeldis, ta ainult ägises mõnust. Tibule jällegi meeldis, kuidas sibul mõnust ägiseb, pealegi olid tema juuksed isuäratavalt mahlased, nii lasi tibu nokal aga käia.

Kirehoos ei pannud tibu tähelegi, kuidas sibula juuksed närtsisid ja kahanesid, sest sibul ägises mõnust aina rohkem ja rohkem. Aga ühel hommikul punnitas mullast välja vaid sibula paljas pealagi. Tibu seisis nõutult sibula ees, proovis nokaga siit ja sealt, aga ei olnud enam midagi sasida.

Kui ta ütles sibulale, et mida ma nüüd sasin, lohutas sibul teda:

"Aeg on kätte jõudnud mind mullast välja siblida, siis saame jätkata."

Tibu siblis sibula mullast välja, ja avastas oma kallimal hoopis uue näo, see oli ümmargune, kuldne. Kirglik nokkimine jätkus täie hooga. Aga tibu nokk oli suurest sibulasöömisest väga tugevaks saanud ja kirg muutus aina laastavamaks. Nii võttis sibul väliselt aina koledamaid vorme, aga mõnust ägises aina valjemini. Tibu oli õnnetu, et ta sellist hävitustööd peab tegema, aga ei suutnud ka sibulale seda mõnu keelata. Pisarad voolasid tema silmist lausa ojadena, aga tema vapper tibusüda põksus samal ajal õnnest, sest sibula mõnuäginast oli saanud muusika tema kuulmisretseptoritele.

Viimaks oli sibulast jäänud vaid viimane nokatäis. "Noki aga," julgustas sibul. "Meie, sibulate jaoks, ongi suurim õnn, kui meid sööb ära keegi, kes meid armastab. Paljusid meie seast lõigutakse noaga, kõrvetatakse pannil, leotatakse äädikas. Mina aga olen nautinud pikka elu täis mõnu sinu armastava noka all. Neela mind alla, ära karda. Ja kui saabub uus kevad ja suvi, otsi aiamaalt uus sibul ja küll sa näed, pole raske ette kujutada, et mina olen tagasi tulnud."

Pisarates tibu neelas viimase suutäie sibulat alla, see ägises veel tibu kõhus kaua mõnust, mis tegi tibu meele jälle rõõmsaks. Või mis tibu, temast oli vahepeal saanud suur kana, aga kuivõrd ta oli pidevalt pisaratest märg, hakkas rahvas teda vesikanaks kutsuma. Aga ta ise võttis endale sibula mälestuseks nimeks lauk. Aiamaale ta enam minna ei tahtnud, vaid hakkas veelinnuks ja munes igal kevadel 4-15 pisut pikergust sibulat.

Tagasi üles