METSIK LÄÄNE-TALLINN ⟩ Magalatuur Väike-Õismäel vol. 1

Olukorras kus me hetkel oleme, kus sa ei julge koroona pärast kuhugi minna, ei saa oma vaktsiinivastasuse tõttu kuhugi sisse, oled surmani tülpinud kõigest ja ei viicigi enam kedagi näha, kus Aasia on kinni ja ülejäänud klubid/baarid sulguvad kell 23, sest just sellest kellaajast hakkab koroona hullu panema, mul on sulle üks absurdne ettepanek: mine täiesti lampi Väike-Õismäele jalutama. Ma annan mõned juhised ja siis hüppa bussi peale Õikale

Tiik

Väike-Õismäe on omapärane koht - siin ei ole ühtegi avalikku skulptuuri ja selle põhjuseks ei ole (mitte ainult) kohalike madalalaubalisus ja ükskõiksus «kõrgemate» kunstide vastu, vaid see, et Väike-Õismäed ennast võib vaadelda kui üht suurt monumenti. Veits liiga palju kohe alguseks? Liiga toretsev, utopistlik? See võib olla liiga palju kui sa oled rohkem Lasna idealiseerija, big bad east vms, või siis hoopiski Mustamäe stan, sest et «Sügisball», aga Õikaga on see värk, et rahvale meeldib — vaata korterite müügi- ja rendihindu võrreldes teiste mägedega — ja ka kriitikud kiidavad — vaata märksõnu «ainuke väljaehitatud mikrorajoon», «miljööväärtuslik magala» ja «NSVL riiklik preemia». Sellest arusaamiseks soovitan Õikale jõudes koheselt selle keskel oleva tiigi äärde minna ja nautida seda massiiwset maastikukunsti.

Kohalikud ütlevad «tiigi peale» ja see ei tulene sellest, et keegi läheks otseselt vee peale--me oleme väga lähedal aga päris sellist imet oskavad vaid tõelised prohvetid--«tiigi peal» olemine tuleneb sellest, et lisaks tehisjärvele tehti siin ka hulgaliselt maastikuarhitektuuri, tassiti mulda nii, et silme eest must ja rajati vulkaanikraatri sarnane geoglüüf ümber tehisjärve. Apokalüptilistes tujudes kõnnin ma vahel ümber tiigi ja kujutan ette kauget tulevikku, kus hetke tsivilisatsioonid on kadunud ja tulevikuinimesed kaevuvad rusudes ja püüavad mõistada, miks kunagised kütid ja korilased rajasid suured vallid - «See pidi olema kaitserajatis,» «Ei-ei, see on religioossetel eesmärkidel» jne. Ei, lihtsalt tehti üks kraater, et oleks ilus. Trivia faktina võib siinkohal lisada, et «tiigipealne» kõnnitee on täpselt 666 meetri pikkune - miks ja kuidas see juhtus on arusaamatu ning võimalik, et täiesti tühine kokkusattumus. Või siis on selle taga mingi sovietlik satanistide sekt? On see üldse teema, ma tean, et natse on okultismiga seotud aga kommuniste?

Filosoofiliselt, maailmavaateliselt, poeetiliselt on see aga veelgi huvitavam - tõeline õikalane harjub maailma nägema tsükliliselt, kaarjalt keerleb ta oma olmemaailmas, nagu argielu palverändur ringleb ta kodunt kooli ja poodi ja sõbra juurde ja tagasi.

Õismäel olles, elades, liikudes ilmneb koheselt üks füüsiliselt ületamatu asjaolu - su trajektoor on peaaegu alati kaarjas ja tihtilugu teed sa päeva jooksul Õikale paar ringi peale. Üks asi on see, et Õika teed on ringikujulised, hooned asetsevad ringis, aga tiik on toorelt möödapääsmatu, sellest lihtsalt peab ringiga ümber käima kui tahad näiteks Sinilillest Kullerkuppu kõndida. Tavamõistlikult on see tüütu, argipäeva jalavaeva pikendav tõsiasi, arhitektuuriliselt lisab see ilu ja autovaba keskkonda ja rohelust ja mis kõike muud. Filosoofiliselt, maailmavaateliselt, poeetiliselt on see aga veelgi huvitavam - tõeline õikalane harjub maailma nägema tsükliliselt, kaarjalt keerleb ta oma olmemaailmas, nagu argielu palverändur ringleb ta kodunt kooli ja poodi ja sõbra juurde ja tagasi. Õika on kõrgarhitektuuriline «poeetiline terrorism» — Hakim Bey pakutud «kunstiline» sekkumine väikekodanlikku idülli, gräffiti muinsuskaitseobjektil, loodusluule mendijaoskonna vetsuseinal, piraatraadiojaam, anonüümne armastuskiri suvalise inimese postkastis, midagi mis rikub igava ja üheülbalise maailma — modernsed nõukogude inimesed, progressiusku lineaarliikuvad humanoidid lõid magala, mis peaks toetama edasiliikuvat meelelaadi, aga see hoopiski sürdkäitub oma aktiivvormis ja postmodernsed kohalikud ei liigu edasi tähtede poole vaid keerlevad väikeses külakeses kodunt pandimajja Araxessi tiksi peale Smetana juurde.

Kohalikud kasutavad tiigi/tehisjärve kohta ka sõnu «tiks» ja «veesilm» Foto: Steven Vihalem

Siinkohal oleks paslik lasta sul tiigi peal lihtsalt jalutada, vaata veesilma, kuula mussi ja mõtiskle elu üle kui oled üksinda, või räägi matkakaaslasega tüütutest kokatüüpidest või lamemaa ebafunktsionaalsusest, räägi lambi hirmudest ja rõõmudest, unusta ära kus sa oled, lihtsalt tiirle ümber tehisjärve ja suursuguse geoglüüfi peal, kaota end ja siis järsku avasta, et sa päriselt oledki eksinud ja ei tea kust sa tulid ja kuhu edasi liikuda võiksid.

Pikim maja

Nüüd, kus sa oled eksinud, aitan ma sind taas sihi peale - vaata tiigi ääres olevat amfiteatrit — «amfi»-teater on eesti keeles nähvla — ja pööra pilk sellest vasakule ning otsi üles üks üheksakordne maja. Tuuri teiseks vaatamisväärsuseks on maailma pikim maja, Õismäe Hiina müür. Kindlasti leiab keegi pikema aga mõistet «maailma midagi-midagi» peab alati vaatama autorikeskselt, see-ja-see-asi on teksti autori «maailma» suurim/pikim/parim, temale teadaolevas «maailmas». Hiina müüri juurde kõndides oleks sobilik mainida järgnevaid fakte:

• Õismäe Hiina müür koosneb kaheksast üheksakordsest paneelmajast;
• majad asuvad Õismäe tee lõpus ning seega on neil viimased paarisarvudega aadressid: Õismäe tee 136, 138, 140, 142, 144, 146, 148 ja 150;
• kaheksa maja on üksteise küljes ning kogu ehitis on ca 460 meetri pikkune;
• kaheksas majas on kokku 20 paraadnat, kuus maja on kahe paraadnaga ja kaks maja on nelja paraadnaga;
• igas paraadnas on 36 korterit, seega on Hiina müüris kokku 720 korterit ja minimaalselt 720 elanikku;
• Mõisakülas, Eesti ühes väiksemas linnas ja vist ainukeses «küla» nimelises linnas elab 756 inimest;
• kui igas korteris elaks kaks inimest, siis oleks Hiina müüris 1440 inimest;
• Karksi-Nuias elab 1453 inimest ja Killingi-Nõmmel 1605 inimest;
• sinu giid elas kunagi Hiina müüri kahetoalises korteris koos oma naise, ema ja vanaemaga;
• kui igas korteris elaks neli inimest, siis oleks Hiina müüris 2880 inimest - Kundas elab 2865 inimest.

Ma ei hakka siinkohal mingeid metafoorilisi mõttekäike sipelgapesadest ja muust tegema, mina rääkisin sellest oma esimeses romaanis ja Mati Unt ka, on nii nagu on. Selle asemel on mõistlik lihtsalt tuiata Hiina müüri ääres ja seda uudistada. Soovitan käia tunnelitest/vahekäikudest läbi Hiina müüri paraadnate poolsel küljel ja seejärel tiigi poolsel - vahe külma, tuulise, pimeda ja autosid täis paraadnate esise ning sooja, valgusküllase ja meelipaitava tiigivaate vahel on märkimisväärne. Siit väike soovitus magalasse kolivatele inimestele: kuigi Õikat peetakse igatpidi arhitektuuriliselt võrdõiguslikuks ja kõigil on ideeliselt sama tore vaade igavikulisse horisonti, siis reaalsuses peaks kohta ilmakaarte suhtes megatäpselt tsekkama, et hiljem ei oleks masenduse (n)uss kallal. Hiina müüris peaks seega tsekkama kahe-ühetoalisi kortereid, kolmetoalistel jäävad enamus aknaid põhja-kirde suunda, pluss aint magamistoas on vaade tiigile aga kes vaatab magamistoas aknast välja?

Ortofoto Õismäest ja Hiina müürist — 460 meetrine kortermaja, kus on 720 korterit Foto: Maa-amet 2020

Hiina müüri puhul on tore see, et ekskursioonil käia näeb ära ka Õika majade fassaadide mitmekülgsust ja iseseisvusperioodil toimunud muutusi. Kui esialgselt oli Õika üüberhomogeenne, terve magala tuli vabrikust täpselt ühesugusena välja, seinad-aknad-rõdud kõik standardsed, siis iseseisvus tõi kaasa kauboikapitalistliku esteetika - nii kuidas pappi oli, nii nägi asi ka välja. Magala mõistes tähendas see siis seda, et kõigil 36 korteril võisid olla täiesti erinevalt kinniehitatud rõdud: kellel pruunid või valged raamid, kahe-kolme-nelja-viie või isegi kuue aknaga, kellel on satelliitpann rõdu küljes, kellel kaks, kellel kinniehitamata, kellel prügi hoiustamise koht, esimestel ja viimastel korrustel aga hoopiski trellid, ühesõnaga nii kuidas endale meeldib ja kuidas rahakott võimaldab.

See kõik on kestnud kuni tänapäevani, kuni hetkeni kus korteriühistute diktatuur on teemat üle võtmas ja kõik tegelevad oma majade renoveerimisega. See lõpeb sellega, et võetakse laen, soojustatakse välissein, uus pastelne värv, rõdupiirded maha, uued külge ja kõik huvilised saavad enda rõdud täpselt ühtemoodi kinni ehitada¹. See on hea stsenaarium, halvemal juhul saavad kõik ehitusmaterjalid poole pealt otsa, tarneraskused, ehitus seisab, ukraina töömeeste tööload kaotavad kehtivuse ning lõpmatu horisondi ja miljööväärtusliku vaate asemel passid paar aastat tellinguid ja tuules lipendavad kilet nagu elanikud Õismäe tee 12 ja 14 aadressil².

Enivei, hetkeolukorras ei anna raha mitte individuaalset vaid kollektiivset võimu elujärje parandamiseks, magala on tagasiteel, liikumas heterogeensusest homogeensuse poole, mitmekülgsusest ühetaolisusse. Magalamajade väljanägemine on selle dententsi üheks väljundiks aga seda võib vaadata ka ühiskonna üleselt. Mu õppejõud küsis mult paar aastat tagasi, et kui ma mõtlen mõiste «kosmopolitanism» peale, siis mis värv mul meeles mõlgub? Ideeliselt võiks see olla ju värvikirevus, multikultuursus, vikerkaar, aga ma vastasin esimese asjana «Late beež» - pastelne, mittemidagiütlev keskpärasus.

Kebab

Eeldavasti pani eelnev sind masetsema, sa oled ju individualismi usku ja sunnitud üheülbalisus ei läe teps mitte peale; sõnad «tarneraskused», «korteriühistute diktatuur» ja «homo-» eesliide lõid silme eest aga täiesti mustaks. Eeldavasti sa sõid hommikusöögiks kohvi ja suitsu nagu kõik normaalsed eurooplased. Eeldavasti kõht koriseb juba nagu surev Lääs. Lähme teeme väikse kebabšiku, tuju läheb raudselt paremaks.

Halaal-certy kebabi putka

Parim koht kebabi söömiseks on Kullerkupu peatuses. Endises realiseerimisputkas — seal müüdi mingeid parim enne möödas tooteid — asub nüüd igati legit kebabiputka nimega «Lezzet». Esiteks on siin päris kebabimehed, paar sõna eesti või vene keelt oskavad aga muidu rullivad vaikides ja tõsiselt šawarmasid — ses suhtes on tüübid täiesti integreerunud Eesti ühiskonda, «Mokaotsast klienditeenindus hõbe, vaikides rullimine kuld» võiks isegi öelda. Kust nad muidu pärit on, seda ei oska ma öelda, arvasin, et türklased aga sõber kinnitas, et türgi keelt nad ei räägi. Suht poogen ka, sest põhiline on toit ja kebab ise on solid gold - 3,5€ väike, 5 rutsi suur; sees halaal-certy kana, hapukurk, küüslaugukaste ja friikad; ei lagune laiali, võib isegi täiesti puccis peaga ühe käega süüa ja ei pea muretsema, et pärast näed välja nagu tegid kogu küla poistele minetti. Kohalikud teavad, et kolmest kokast üks on eriti lahke ja tema väike kebab on nagu teiste suur. Kohalikud teavad ka seda, et Boldiga tellides võid suure asemel saada hoopiski väikse. Kui mina oleksin sina, siis ma võtaks väikse, ja kui kõht jääb tühjaks, siis käristaks teise veel peale.

Ma jätan su nüüd kebabi ootama ja lähen vaatan järgmiseks nädalaks uued kohad Õikal, omavahel öeldes on need kindlasti seotud avaliku kunstiga. Sa võid niikaua kebabi süües mõtiskleda migratsiooni ja multikulturismi peale, ja kui sul täiega joppab, siis on Kullerkupu Maxima ees kari vene pubekaid, kes kõik kuulavad sulle tundmatuid vene räppareid oma JBLidest.

¹ - Sõbra klassivenna pere ehitas rõdu nii korralikult kinni, et võtsid välisseina maha ja laiendasid tuba rõdu arvelt. Ühel heal päeval otsustas KÜ välisseina renoveerima hakata ja see pere pidi välisseina tagasi ehitama, et see saaks samasugune kui teistel.

² - Täpsustuseks võin märkida, et Õismäe tee 12 ja 14 fassaaditööd on valmis aga tarne- ja tööjõuraskustes vaevleb see-eest renoveerimine Õismäe tee 150 aadressil.