ODAV MUINASJUTT ⟩ Alex Saepuru: Amir Timuri kolm viga

14. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. 

Tundmatust kohast leitud tundmatu kirjamehe (või -naise?) tundmatu kirjutise vähetuntud katkend.

... ja siis pööras Amir Timur, Buhara ning Samarkandi hea vardja, ainsa tõelise usu kaitsja ja Tšingis Kagani pärandi hoidja, oma leegitseva pilgu läände ning oma õiglases vihas otsustas ta nuhelda Osmani koja valitsejat Bayezidi, kes oli endast ülearu palju arvama hakanud ja piiras parajasti Konstantinoopolit.

Konstantinoopoli piiramise kui niisuguse vastu polnud Timuril õieti küll midagi, sest kristlaste suurlinna vallutamine ja selle tõeliselt usule allutamine oli ju igati väärt ja vaga tegu, aga kes oli Osmani valitseja, et ta seda au endale arvas olevat lubatud? Ning Amir Timur läks suure sõjaväega ja nuhtles valjult Osmanite valitsejat Ankara linnakese all ning võttis ta vangi koos tema naisega, nii et Bütsants juubeldas ja kogu Euroopa rõõmustas.

Ja sellest tõusnud Osmanite soole selline häbi, et pärast seda enam nende sultan kunagi ei tohtinud seaduslikult naida ega olnud talle lubatud õigele moslemile ette nähtud nelja naist, vaid üksnes sama moodi pühas raamatus lubatud lugematul arvul liignaisi.

Aga olles vangi võtnud Osmani valitseja ja tema naise, pöördus Amir Timur Buharasse ja Samarkandi tagasi, ehtides neid linnu sõjakäigul saadud sõjasaagi ning Osmani kuningapaari eest saadud lunarahaga.

Aga ta ei põletanud maha Bursat ega külvanud sellele soola, ei hävitanud ta Osmani valitseja poegi, vaid pani ühe neist koguni maad valitsema. Ja see oli Amir Timuri esimene viga, sest Osmani valitseja teised pojad ei leppinud sellega ning sellest tuli veel suur tüli nende vahel. Ent tülile vaatamata kosusid Osmanid ja vaid pool sajandit hiljem oli Konstantinoopol nende oma ning kogu Euroopa värises ega ole sellest tänini toibunud.

Aga Amir Timur ei teadnud seda ette, vaid arvas ekslikult end lääne suunal kõik korda teinud olevat ja pööras end oma õiglases vihas põhja, kus tema poolt Kuldhordi troonile aidatud nõbu Tokhtamõš oli ennast sugulaste seas edukalt kehtestanud, Kuldhordi lõhenemise lõpetanud ja moskoviiti valjult ning õiglaselt nuhelnud, misjärel ta endast palju arvama oli hakanud ja koguni lõunasse Timuri valdustesse tungida julges. Seda aga ei võinud Amir Timur sallida ja ta läks ja nuhtles Tokhtamõši valjult nii et see Siberisse pagema pidi ja Kuldhord varingu äärele sattus, aga seda ei võinud Timur oma õiglases vihas märgata.

Ja siis mõtles ta, et peaks korra ka moskoviidi üle nuhtlema, aga see jäi tal paraku tegemata, sest moskoviidid palvetasid Jumalaema poole ja pealegi olid Timuril mehed ning mis veel hullem hobused väga väsinud ja ta arvas ekslikult, et nõbu Tokhtamõs oli juba moskoviiti piisavalt nuhelnud. Ja Timur jättis Moskva maha põletamata ja sellele soola külvamata, vaid pöördus suure sõjasaagiga Buharasse ja Samarkandi ning ehtis neid linnu kulla ja hõbedaga. Ning see oli tema teine viga, sest kõigest pool sajandit hiljem nais Moskva suurvürst Bütsantsi viimase printsessi Zoa ja hakkas end arvama Rooma pärandi kandjaks ning ütles end lahti tema eelkäijate poolt antud vandest igavesti truuks jääda Tšingis Kagani järglastele. Ja veel vaid pool sajandit hiljem vallutasid moskoviidid kunagised Kuldhordi uhked linnad Kasani ja Astrahani ning Tšingis Kagani järglastele jäi Kuldhordi pärandist valitseda veel vaid Krimm; nüüdseks aga on nad kaotanud sellegi.

Aga Amir Timur ei teadnud seda ette, vaid arvas ekslikult põhja suunal kõik korda teinud olevat ja ta pööras oma leegitseva pilgu õiglases vihas itta. Mingi (just nii!) dünastia oli seal end uhkesti sisse seadnud, pärast seda kui nad oli Tšingis Kagani järglased Hiinast välja ajanud ja nad ähvardasid nõnda kogu suurkagani pärandit. Ning oma piiritus Mingi ülbuses saatsid nad Timuri juurde saadikud teatega, et peavad teda oma alamaks; Amir Timur lasi saadikuist muist vangistada ja muist hukata. Ja Timur hakkas siis kokku koguma suurt sõjaväge, et minna ja nuhelda ülbeks läinud hiinlasi ja tuua nad tagasi Tšingis Kagani järglaste hoolitsevasse rüppe ning nõnda taastada rahu idas.

Aga enne kui ta jõudis oma võitmatu sõjaväega sõjakäigule asuda, suri Amir Timur ära. Ja see oli saatuslik viga, mille tagajärgedega kõik mongoli, turgi ja tiibeti rahvad tänaseni peavad elama.