14. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot.
Tundmatust kohast leitud tundmatu kirjamehe (või -naise?) tundmatu kirjutise vähetuntud katkend.
... ja siis pööras Amir Timur, Buhara ning Samarkandi hea vardja, ainsa tõelise usu kaitsja ja Tšingis Kagani pärandi hoidja, oma leegitseva pilgu läände ning oma õiglases vihas otsustas ta nuhelda Osmani koja valitsejat Bayezidi, kes oli endast ülearu palju arvama hakanud ja piiras parajasti Konstantinoopolit.
Konstantinoopoli piiramise kui niisuguse vastu polnud Timuril õieti küll midagi, sest kristlaste suurlinna vallutamine ja selle tõeliselt usule allutamine oli ju igati väärt ja vaga tegu, aga kes oli Osmani valitseja, et ta seda au endale arvas olevat lubatud? Ning Amir Timur läks suure sõjaväega ja nuhtles valjult Osmanite valitsejat Ankara linnakese all ning võttis ta vangi koos tema naisega, nii et Bütsants juubeldas ja kogu Euroopa rõõmustas.
Ja sellest tõusnud Osmanite soole selline häbi, et pärast seda enam nende sultan kunagi ei tohtinud seaduslikult naida ega olnud talle lubatud õigele moslemile ette nähtud nelja naist, vaid üksnes sama moodi pühas raamatus lubatud lugematul arvul liignaisi.
Aga olles vangi võtnud Osmani valitseja ja tema naise, pöördus Amir Timur Buharasse ja Samarkandi tagasi, ehtides neid linnu sõjakäigul saadud sõjasaagi ning Osmani kuningapaari eest saadud lunarahaga.
Aga ta ei põletanud maha Bursat ega külvanud sellele soola, ei hävitanud ta Osmani valitseja poegi, vaid pani ühe neist koguni maad valitsema. Ja see oli Amir Timuri esimene viga, sest Osmani valitseja teised pojad ei leppinud sellega ning sellest tuli veel suur tüli nende vahel. Ent tülile vaatamata kosusid Osmanid ja vaid pool sajandit hiljem oli Konstantinoopol nende oma ning kogu Euroopa värises ega ole sellest tänini toibunud.