Eestis on Tartu, Narva, Pärnu ja Kohtla-Järve elanike jagu igapäevasuitsetajaid, kes pole suutnud suitsetamisest loobuda vaatamata sellele, et tobi tegemise kahjulikud mõjud ja vähkitekitavad omadused on kõigile ammu pealuu sisse löödud.
Pea iga aasta korraldab Tervise Arengu Instituut erinevaid kampaaniaid, mille sõnum on põhimõtteliselt sama „Lõpeta kohe suitsetamine, see on sulle halb“. Aga vaatamata postritele sätitud tuntud, noortepärastele ja poppidele suunamudijate manitsustele või eeskujule ei tundu see väga kellegile korda minevat.
Jah – te võite öelda, et suitsetamine väheneb. Ja teil on õigus. Aga väheneb aeglaselt ja see ongi probleem.
Kui koroonaviiruse tulemused on kohe nähtavad, inimesed haigestuvad kiiresti, halvemal juhul jõuavad haiglasse ja veel halvemal juhul surevad, siis sigarettide suitsetamise kätte surevad tuhanded inimesed aeglaselt. See ei ole nähtav probleem, kuigi selles on võrreldaval määral isiklikku traagikat.
Sõltuvused on ja jäävad meiega – küsimus on, kuidas tervisekahjusid minimaliseerida.
Kõige kurioossem asjaolu seejuures on, et keegi ei võta ka väga midagi ette – see teema ei ole eelmainitud põhjustel akuutne ja pole seetõttu ametnike ega poliitikute agendas. Ilmselt arvatakse ka, et probleem kaob iseenesest, kuna ametnikud löövad iga paari aasta tagant rinnale trummi ja kirjutavad pressiteateid, et suitsetamine on taas vähenenud. Rääkimata jäetakse vaid, et vähenenud marginaalselt – vaatamata miljonite eest korraldatud kampaaniatele ja kõikvõimalikele piirangutele.
Kurb fakt on, et aasta jooksul suudab omal tahtel lõpetada suitsetamise edukalt vaid 3% inimestest, kui ta on eriti viks ja tubli – käib suitsetajatele mõeldud nõustamiskabinetis ja tarbib spetsiaalseid ravimeid – võib see tõenäosus tõusta kõige rohkem 10-20% peale. Aga kas keegi teab päriselt kedagi oma tutvusringkonnas, kes on käinud suitsetamisest loobumise nõustamiskabinetis? Mina ei tea.