ODAV MUINASJUTT ⟩ Kristjan Kalam: Odav muinasjutt

18. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. 

Elasid kord kolm venda. Üks oli nutikas ja hakkaja, kaks tükki laisad ja rumalad. Tubli venna nimi oli Toomas. Tema armastas lugeda ja kirjutada. Teiste vendade nimed olid Talvi ja Palle. Neile meeldis osaleda kiirendusvõistlustel ja tarbida narkootikume. Ei olnud haruldane, et samal ajal kui Toomas soovis osaleda kirjandusvõistlusel, püüdsid Talvi ja Palle meelitada teda aitama oma vendasid mõnes petuskeemis või muus kahtlases tegevuses.

Ühel ilusal kevadõhtul seadsid Talvi ja Palle oma sammud kohalikku striptiisiklubisse. Nad olid püüdnud küll Toomast ka kaasa meelitada, kuid too oli suutnud kohustusest kõrvale puigelda.

Lisaks silmailu nautlemisele olid vennakesed kuulnud ka, et ühe eksootilise tantsijanna käest on võimalik hankida atraktiivse hinnaga meelemürke, mis pidavat manustaja lausa teise dimensiooni viima. Striptiisitar, keda nad otsisid, pidavat reageerima esinejanimele Candy.

Kui poisid olid juba piisavalt daame tülitanud, soovitud tulemust saavutamata, astus nende juurde asutuse turske juht, kes ütles, et Candy leidmiseks tuleb neil leida Võlulamp, mis juhatab neid seitsme maa ja mere taha. Poisid olid kergelt hämmeldunud, aga ainult seepärast, et nad olid juba hommikul veidi LSD-d tarvitanud. Vastasel juhul olnuks nad ilmselt raskelt hämmeldunud.

Asutusest lahkudes oleks poisid juba kentsaka vahejuhtumi peaaegu unustanud, kuid Talvi tahtis minna kõrvalasuva kangialuse alla keha kergendama ning koperdas mingi veidra eseme otsa. Ese nägi välja nagu telefon, seetõttu korjas Talvi selle kasumit haistes kohe üles ja pühkis ekraani puhtaks. Ese hakkas vibreerima, nagu telefon muiste, aga järsku hakkas see ka suitsema, mistõttu kukkus see tal käest ning välja ilmus kaunis naisterahvas.

"Mina olen Candy," teatas naine. Poisid hakkasid kohe meelemürkide järgi pärima, kuid hõljuva olekuga daam teatas: "Ma võin teid juhatada seitsme maa ja mere taha." Ei, mida kuradit, me ei taha mingi seitsme maa ja mere taha, mõtlesid poisid. Sellegipoolest, paistis, et too Džinn ei võimaldanud kolme soovi, mille vahel valida, vaid ainult ühe. Mõne hetke pärast avastasid nad end võõrast kohast võõraste inimeste seas. Ning naine oli kadunud. "Mis kuradi asja me tarbisime?" hakkas Palle hommikul manustatud mõnuaineid süüdistama. Mis selle sita nimi oligi, mida ta meile tõi? Mingi "võlujutt"? Ei, "muinasjutt" oli.. – "Kuradi odav muinasjutt, ma ütlen," vihastas Palle.

Järgmisel päeval elas kirjandusvõistluseks valmistuv Toomas teadmises, et tema vennad järgivad oma harjumuspärast hommikurutiini, väisates joobnuna enda lemmik-lõbustusasutust. Ta ei olnud sellest eluviisist huvitatud, aga kuna tema viimane sajaeurone oli Palle käes, läks ta neid otsima. Ega ta eriti ei lootnud oma söögiraha tagasi saada, teades oma vendade tarbimisharjumusi, aga proovima pidi.

Teadlikuna läks ta kohe asutuse tagaukse juurde ning märkas maas Talvi telefoni. Viimati valitud numbreid uurides nägi, et kutid on hiljuti helistanud silmarõõm Carolynile. Kutid olid aga oma paha-poisi-elustiilist sedavõrd haaratud, et salvestasid isegi telefoniraamatusse ta esinejanime Candy all. Carolyn võttis vastu, kuid kuuldes, et räägib Toomasega, muutus toon koheselt. Ta ütles, et poisid võitsid kasiinos kenakese summa ning selle tähistamiseks viis nad ühte uude kohta ja Toomase pärimisele vastuseks teatas, et kutid ei tahagi, et neid leitaks. "Kuradi odav muinasjutt," mõtles Toomas.

Peale seda, kui Carolyn oli toru ära visanud, hakkas Toomas tema jälgi ajama. Ta astus sisse stripikasse, kus Carolyn esinejanime Candy all töötas. Pärimiste peale juhatasid tüdrukud ta tema parima sõbranna juurde, kes pidavat kõige paremini teadma, kus ja kellega Carolyn käib. Merilyn, esinejanimega FairyTale, oli teistest veidi vanem. Ning kui teised tegelesid ainult striptiisi või vahel ka narkootikumide vahendamisega, siis Merilyn pakkus ka teistsuguseid intiimteenuseid ning narkootikumide osas oli pigem tarbija rollis.

FairyTale teadis Toomase juhatada linna, kuhu Carolyn poisid sõidutada lasi. Toomas hüppas asutuse ees ootavasse taksosse, mis oli nö. valvesõiduk asutuse klientidele. Hindust taksojuht Eesti keelt ei osanud, aga sellest polnud lugu, Toomas selgitas talle asja ära ja ütles, kuhu sõita soovib ning saab aru, et nii pikk sõit läheb kalliks. Kui ta jõudis jutuga sinnamaale, et avaldas arvamust, kuidas striptiisitarid võisid tema vennad lohku tõmmata, nentis Hindu vaid kaastundlikult: "Fucking cheap FairyTale."

Tagaajamine oli juba rohkem maksma läinud, kui algne sajakas, mida Toomas vennalt saada lootis. Aga enam ei saanud peatuda, iseäranis kuna vennad võisid harjumuspärasest suuremas jamas olla.

Taksist viis Toomase naaberlinnas kahtlaste sündmuste poolest teada-tuntud motelli juurde, kus valvelauas vendade pilte näidates ühmas öövahetuse vastuvõtutädi: "Tuba 13". Talvi põõnas toas napsu- ja starteripudelite vahel viinauimasund. Laual lebas paar püstolit, virn sularaha ja pakid tundmatu pulbriga. Pallet ei olnud. Toomasel õnnestus Talvi äratada, kuid Pallet nad enam ei leidnudki. Mitte kunagi. Ning kui ta veel surnud ei ole, siis elab ta õnnelikult tänase päevani.

Kui Toomas oli kogu jutu struktureeritult paberile pannud ja krimijuttude võistlusele esitanud, sai ta ülejärgmisel päeval žüriilt tagasisideks: "See ei ole mingi krimijutt, see on kuradi odav muinasjutt!"