ODAV MUINASJUTT ⟩ Mari-Liis Müürsepp: Tinderi printsess

21. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot.

Elas kord printsess, kes oli 30-aastane, aga endiselt ilma meheta.

Kuigi igati arukas, iseseisev, tugev ja kaunis, oli ta pidanud juba kolm aastat Tinderi meestekataloogi sirvima, ilma et see oleks soovitud tulemusi toonud. Sõbranna soovitusel tegi printsess – kelle nimi oli Marta – tutvumisrakendusse kasutaja kohe, kui oli lahku läinud eelmisest kutist, Tumedate Tuulte kuningriigis elavast Tormist. Mõnda aega oli nende suhe igati õnnelik, aga lõpuks sai vahemaa noorele suhtele saatuslikuks. Marta ei julgenud isalt kogu aeg seitsmepenikoormasaapaid küsida, et liipadi-laapadi nendega üle mägede, järvede ja põldude peika juurde sammuda. Tormi draakonil avastati aga kõhus ussid, mistõttu keelas veterinaar loomal pikaks ajaks igasuguse lendamistegevuse.

Paraku oli enamik Tinderi mehi Marta jaoks täiesti vastuvõetamatud. Pildid paljastest ülakehadest jõusaalis; printsid kuninglike tõldade kõrval poosetamas; fotod neist teisi naisi kukil hoidmas; või sellised, kus mehekandidaat keset peomelu mõdupeekrit käes hoiab, endal silm juba loojas – no milleks? Ja siis veel kõik need "Hey, baby, 50 kuldmünti ühe öö eest?" või "Mis su Snapchat on, näita kroonjuveeli ;)" sõnumid ... Olgu, mõni musklisse pumbatud torso tekitas Martas tõesti erutust, oli ta ju kõigest inimene oma ihade ja vajadustega, aga printsess teadis, et tal poleks selliste meestega millestki rääkida. Ta oli erudeeritud printsess ja mingeid sisutühje lihakehasid polnud tal vaja. Marta ihkas midagi sügavat, midagi tõelist.

Ja see tuli.

Tuli Jakob, Jämedate Juurte kuningriigist. Neil klappis kohe. Musta huumori meemid, armastus kasside, Bukowski ja "Cards Against Humanity" lauamängu vastu, liberaalsed maailmavaated, öine eluviis ja luuletuste kirjutamine – nii palju oli neil ühist. Lisaks ei teinud sugugi paha, et Jakob nägi välja nagu täiuslik lutsukomm, millel võiks lasta ööd ja päevad keele all sulada ... Aga mees polnud üksnes klaasjas kest, vaid maius, mille sees ka tummine moositäidis. Ei mingeid jõusaalipilte, tõldu, hobuseid, draakoneid, mõõku või tuusamist – üksnes inspireeriv, oma salapäras ja sügavuses erutav isiksus. Jakobiga öösiti sõnumeid vahetades läks Martal alati kõhus õõnsaks, kui ekraanil kolme liikuvat täppi nägi. Printsessil olid kogu aeg liblikad kõhus ja suu kõrvuni, mõeldes, mille armsa või humoorikaga Jakob seekord üllatab. Marta hakkas armuma.

Ühel õhtul maandus tema aknalauale aga tuvi. Linnul oli noka vahel pisike paberirull kirjaga, mis printsessi jalust rabas. See oli järgmine:

Tere, Marta (või peaks ma ütlema: mehevargast lipakas). Jakob on juba VIIS aastat MINU mees olnud ja nüüd arvab sinusugune vuhva, et võib tulla ja talle küüned taha ajada? Mida sa endast õige mõtled??? Me veel vaatame, kes kellelt midagi ära võtab ... Ole sa neetud!

Pärast seda kirja printsess enam Jakobist ei kuulnud. Südamehärra oli ta Tinderis unmatch’inud ning Marta täpselt sama mehetu kui varem. Tegelikult isegi mehetum, sest alates tuvi kohaletoimetatud kirjast ei saanud printsess enam ühtegi match’i. Möödusid päevad, nädalad ... ja ei midagi. Printsess oli harjunud vähemalt seitsme paarilisega päevas ja tegelikult saanuks ta kõvasti rohkemgi, kui polnuks olnud nii valiv. Aga nüüd? Midagi kummalist oli toimumas. Ja Marta otsustas, et peab asjas selgust saama. Ta pakkis oma uude Michael Korsi kotti lemmikparfüümi, Tic-Tacid, puudri, enesekindlust suurendava peeglikese (kes kinnitas Martale jätkuvalt, et ta on kõige vingem tšikk maailmas), rahakoti, lossivõtmed, iPhone’i, kääru leiba, natuke soolasinki, pudeli veini ja kuldse peekrikese – ning asus teele.

Printsess kõndis kolm päeva ja kolm ööd, kuni jõudis viimaks Sügavate Saladuste metsa. Siin elas nõid, kelle juures kaebles aga juba korralik seltskond. Seitse pöialpoissi olid hädas Lumivalgekesega, kes lugupidamatult nende juures põõnas ja kuidagi lahkuda ei suvatsenud. Rapuntslit häirisid stressist välja langevad juuksed, kolm karu vajasid põhjalikku pereteraapiat, Punamütsike jahvatas midagi koertehirmust ... Martal tuli oodata.

Kui nõid oli soovitanud Rapuntslil bob lõigata, et vähemalt otsad terved oleks, jõudiski ta järjega Martani, kes tutvustas pikalt enda ootamatut match’i-põuda. Probleemist teadlik, tõstis nõid paljutähenduslikult pika kondise sõrme. "See kiri, mille sa said," kõhistas ta. "Sa oled ju neetud!" Neetud! mõtles Marta. Miks ma ise selle peale ei tulnud. "Okei," vastas printsess. "Aga ... mis siis teha? Tänapäeval ei saa ju enam kellegagi muidu tutvuda kui Tinderis. Kõik on ainult telefonides kogu aeg. Ei mingeid duelle, mingeid missioone ... Kõik teevad mõõkadega lihtsalt pilte, ega keegi neid enam sihtotstarbeliselt kasuta ... Nüüd on mu Tinderil ka midagi viga. Ja ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub." – "Oota." Nõid võttis oma telefoni. "Näe. Sa oled muidu väga kaunis naine, aga vaata, kuidas mehed sind praegu selle needuse pärast näevad." Marta jõllitas nõia käes olevat ekraani oma Tinderi profiiliga, mille ühelainsal pildil oli ta tundmatuseni muutunud. Mitukümmend kilo ülekaalus; vinnilise näoga, kus leidus ka mõni karvane tüügas; seljas Justin Bieberi pildiga T-särk, mis lihava kõhu ümbert iga hetk rebeneda ähvardas. "Oumaigaad! Appi!" ahastas Marta. "Võta see ära! Kuidas ma selle ära saan? Issand!" – "Rahu-rahu. Ma võin aidata," sõnas nõid. "Aga vastutasuks pead aitama mul Tinderisse kasutaja teha. Juba 300 aastat olen siin üksi elanud ... Sind kuulates hakkasin mõtlema, et võiks ka proovida." "No ... jah, teeme ära," nõustus printsess. "Tähendab, vaatame, mis teha annab. Sul mingeid bikiine või asju on?" Nõial polnud, selle asemel tõmbas ta selga punase-valgetriibulise ujumistrikoo, mis tema kondiste rindade ja olematu kõhu ümbert kotti vajus. "Pole ammu kandnud," selgitas nõid häbelikult. "Oh, super ju!" kiitis printsess. "Ja näe, nüüd tee nii." Marta ajas huuled hästi natuke torru, nõid tegi püüdlikult järele. "Okei, nüüd mõned asjalikud pildid, mis näitaks, et sul on iseloomu. Hobidest või nii. Mida sulle teha meeldib?" Nõid mõtles. "Hmm ... väikesi lapsi süüa, tootemite abil deemoneid välja kutsuda ..." – "Paneme, et kokandus ja käsitöö," pakkus Marta ja trükkis usinalt nõia telefoni. "Näe, pane kleit uuesti selga, põll ette ja tee, nagu segaksid midagi pliidi ääres." Juhuslikult keeski nõial pajas hautis ühe hommikuse matkagrupi silmadega, ta surus need diskreetselt sügavamale punase leeme sisse. "Vohh! Väga hea, naerata ka!" õpetas Marta. Nõia kolm halli hammast välkusid neid ümbritsevas tühimikus. Varsti said pildid tehtud ja nõid oli ametlikult osa Tinderi auväärsest kogukonnast.

"Mul on sulle hea ja halb uudis," teatas nõid. – "Noh?" – "Halb uudis on see, et ma ei saa teha nii, et mehed sind jälle ilusana näeksid." – "Misasja? Aga sa lubasid!" protesteeris Marta. – "Ei. Ma lubasin, et aitan. Hea uudis ongi see, et ma saan aidata. Igal inimesel on võti hinge, miski, mis on tema jaoks tähtis, mis ta avab. Seda on väga raske, kui mitte võimatu leida. Aga ma annan sulle selle võtme." – "Kuule. Tead ka, mitu ust lossil on vä? Võtmeid on mul niigi piisavalt." Kinnituseks õngitses printsess oma Michael Korsist raske rõnga, mille küljes kõlises tõepoolest ligi viiskümmend võtit, suured ja väikesed. Nõid ohkas. "See võti on kõnekujund, metafoor, panimaješ? Ma saan teha nii, et iga mees, kes su profiili vaatab, näeb just niisugust kirjeldust, mida vajab, et sinusse armuda." – "Imelik oled vä? Mehed ei loegi, mis sa seal kirjutad! Nad vaatavad ainult pilte ja kui seal minusugust ... ma ei tea mida näevad, siis on kohe tšaupakaa!" Nõid raputas pead. "See toimib. Vaata mind. Arvad, et selline mutt nagu mina saaks ilma sama trikita üldse match’e või? Meil kõigil on midagi, mida kaaslases otsime. Välimus muidugi aitab, aga pole peamine. Ja tänu mulle saad kõik, mis tegelikult loeb. A enne pead selle ära sööma." Nõid õngitses pajast ühe silma ja pistis lupsti printsessile suhu, enne kui see jõudis reageerida. "Neela ruttu alla, siis ei tunne maitset," õpetas nõid, mis tõi Marta pähe ühe intiimsemat sorti mälestuse eelmisest suhtest ...

Aga nõial oli õigus. Kui Marta pärast väsitavat rännakut tagasi lossi jõudis, oli tal juba hunnik match’e ja sõnumeid. Kellele meeldis, et printsess tegeles mootorrattasõidu ja langevarjuhüpetega; kes hindas seda, kui hästi Marta tema lemmiktoitu oskab valmistada; kes tundis Marta profiili lugedes, et siin on ainuke naine maailmas, kellega saab pidada sisukaid vestlusi konstellatsiooniteraapiast; ühisest ärevushäirest; markide kogumisest; Mortal Kombatist, Party Animalsi kommide sõltuvusest või neopositivismist. Paljudel neist teemadest ei osanud printsess muidugi päriselt kaasa rääkida, aga nüüd oli tal vähemalt valikut. Lõpuks valis ta Iisaku, Ilusate Silmade kuningriigist. Iisaku sümpaatia võitis Marta oma profiilis kajastuva loomaarmastusega. Printsil endal oli nimelt kolm draakonit, seitse hobust ja kolmteist kana – kõigil silmad, millesse võis uppuda ...

Kui Marta ja Iisak olid esimest korda kohtunud, käinud koos allikal eluvett joomas ja Iisak imestanud, kui ootamatult kaunis Marta päriselus välja näeb, oli mõlemal asi selge. Nad abiellusid, adopteerisid Pesaleidjast printsi loomadele lisaks paar kassi ja kui nad veel surnud pole, elavad õnnelikult tänapäevani.