Laisk tüdruk

Elas kord tüdruk, kes ei tahtnud tööd teha. "Liigne tublidus on keskkonnale kahjulik!" õigustas ta vahel ennast, kui sattus kokku mõne inimesega, kelle saavutused talle tegelikult muljet avaldasid. Paraku ei õnnestunud tüdrukul rahus logeleda, kuna ta oli väga vaene ja nälg hakkas näpistama, aga süüa talle meeldis.

Ühel päeval, kui kõht korises juba üpris kurjalt, otsustas ta üles otsida võluri. Ta oli kuulnud, et viimane täitsa ilma tööta ilusti hakkama saab. Võlur pidi küll üsna aktiivselt mingite mõttetustega tegelema ja inimesi hanitama, aga ikka parem kui töö. "Selline asi võiks ka mulle sobida", mõtles tüdruk ja otsustas võluri teguviisi õppida.

Tüdruk jõudis võluri lossi väravasse ja tõstis juba käe, et uksekella lasta, kui märkas silti: "Mugudele sissepääs keelatud!" Ta taganes ehmunult ja otsustas veidi aru pidada. Majanurgal oli suitsu kimuv modell ning tüdruk tegi juttu, et kena päev ja nii, aga mis siin lahti nende mugudega? Modell muigas, mõõtis teda pealaest jalatallani ja teatas: "Mugusid võlur vihkab! Ta ütleb, et need on talumatult lollid maakad, kellel pole mingeid võluvõimeid. Tead ju küll. Ega ta siin Härra Potterist viletsam pole." Tüdruk tundis ennast puudutatuna. Talle meenus ema, kes keetis hommikust õhtuni kartulimugulaid ja kes end alati maakaks kutsus. "Ma ju ka siis mugu ja loll maakas," mõtles tüdruk ja lonkas eemale. Lonkas, sest oli kunagi maal omale kõpla jalga virutanud, kuna kangesti vihkas ka kartulivõtmise tööd.

Eemal lossipargis märkas tüdruk hurtsikut. Selle ees oli oma kõhnad koivad välja sirutanud alakaaluline päkapikk. Tüdruk sai kohe aru, et samasugune laisk nagu tema ­­– keset kibedat tööaega niiviisi logeleda. Ta naeratas päkapikule kutsuvalt ja see loivas tema juurde, saatjaks hirmus higihaisu pilv. "Isegi pesta ei viitsi!" nentis tüdruk rahulolevalt enda ette.

"Ahaa, tulidki!" teatas päkapikk. Tüdruk ei saanud aru.

"Kingitus! Ma just ootasingi kinki!" Päkapikk muheles rahulolevalt tüdruku itsitamise peale ja tiris ta oma hurtsikusse. Mitu ööd ja päeva veetsid nad koos lõbusasti aega, kuid tüdruk märkas, et mida meeldivamalt tema ennast tundis, seda mornimaks muutus päkapikk. Päkapikku oli tabanud eksistentsiaalne kriis ja ta teatas, et jõudeelust on villand, aga samas pole ka motivatsiooni midagi teha. Seega on uusi kinke vaja: tüdruk sünnitagu talle mõned väiksed päkapikud, siis oleks elul nagu mingi mõte ja võiks lõpuks tõsiselt tööle hakata.

Tüdruk ei olnud huvitatud nii suurest ülesandest ja hakkas mossitama.

"Ära jonni nii palju!" käratas oma ideest sõjakaks muutunud päkapikk ja viskas ta välja.

Jälle teel, oli tüdruku meel päris must. Lohutuseks põikas ta esimesse baari ja ostis paar õlut. Leti ääres ujus talle ligi õline mardikas, kes teatas, et pole mingi sitasitikas, vaid halb poeet. Sitik kuulas tähelepanelikult ning erilist empaatiat ilmutades tüdruku loo. Viimane oli juba üsna joobes ja ei säästnud sitikat ühestki võikast detailist. Päkapiku lapsesoovist kuulnud, muigas sitikpoeet õelalt ja teatas: "Tööloomad ei rasestu!". Selle peale tüdruk solvus ja manifesteeris, et tema pole kumbki: ei tööloom ega lastetooja! Dramaatiliselt ohates küsis ta: "Kus siis minu koht siin ühiskonnas on?"

Nüüd poeet elavnes, talle meeldisid sellised ripakil inimesed. Koos suundusid nad tema, õigemini poeedi ema korterisse. Seal tuli vaikselt olla, kuna ema magas. Poeet paljastas talle oma tulevikuplaani: "Tuleb saada invaliidsuspension! Mina ka tööl käia ei suuda. Ennem lähen hullumajja." Viimane ei tahtnud tal aga kuidagi õnnestuda, sest ta oli poeet ja kunstnik ning sellistesse sotsiaalhoolekanne hästi ei suhtunud. Nende kannatusi võeti loomulikult, peeti isegi vajalikuks ja loomingut soodustavaks – teised inimesed tahavadki nende piinu näha-kuulda.

Mõte invaliidsuspensionist hakkas tüdrukule meeldima. See tundus pääsetee igavese laisklemise paradiisi. Ühel mitte just kõige selgemal päeval said noored äkki inspiratsiooni rahvuseeposest. Ma ei hakka siinkohal pikemalt peatuma lool, kuidas tüdruk oma jalgadest lahti sai. See oli nii võigas, et õrn poeet läks ja heitis hinge. Tüdruk aga sõlmis sotsiaalhoolekandega soojad suhted. Vahel kohtas ta pensioni järel käies ka ülbet võlurit ning see tekitas hea tunde ja usu oma riiki, mis kõigi jaoks võrdselt olemas on. Ja kui tüdruk veel surnud pole, siis veereb ta ikka oma ratastoolis päikeseloojangusse.

*

Aasta enne maailmalõppu

Kaevanduse kohal vonkles imalalt haisev vine. Viimastest plahvatustest hõljus seal kergemetalle ning nähtavus oli maksimaalselt 50 meetrit. Atmosfäär laskus pidevalt madamale, osoonikiht oli muutunud praktiliselt olematuks. Asulatest olid järel varemed, neid ääristasid hiiglaslikud romulad, kõike kattis prügi. Rikkad olid juba 100 aastat tagasi teisele planeedile põgenenud.

Koperdasin, robothamster õlal, risu otsas, lootuses mõni vana konserv leida. "Kes see on?" küsis hamster äkki ehmunult. Vaatasin tema pilgu suunas ning nägin rohelises UV-sinelis tegelast, keda oleks otsekui punane halo ümbritsenud – need olid vist tema juuksed. See pilt oli minu kiilas peas asuvale silmale haruldaselt ilus. Rääkimata sellest, et tüüp oli enda ette väikese laua katnud ja valmistus pidusöögiks. Ahmisin pilguga kohvrile asetatud vorstirõngast ja auravat kohvikanistrit. "Tahad, ma varastan sulle midagi?" sosistas hamster. Seda polnud vaja mitu korda küsida. "Lihtsalt too, mida kätte saad!" vastasin tublile loomale ja vaatasin, kuidas väike kere vilkalt romude vahele kadus.

Kükitasin väsinult maha ja jäin ootama. Äkki lähenesid sammud ning punapea jõllitas mulle näkku. Hamster värises, vorstijupp käppade vahel taldrikul, mis aga pidulikult kummardades minu poole ulatati. Loom hüppas mulle tasku, kus ma kätt noapea ümber kokku pigistasin. Kannibale polnud küll ammu liikvel olnud, sest inimliha oli nii toksiliseks muutunud, et nad surid lihtsalt välja. Lootsin, et see vorst on ikka ubadest. Tüüp pani taldriku mu põlvedele ja läks tagasi oma nodi juurde. Aga ta kutsus mind oma seltsi ja läksingi siis tema juurde.

"Ja nii nad hakkasid koos elama ning rändama. Neil mõlemal oli hulgaliselt kroonilisi tõbesid. Lisaks tuli lappida üksteise narmendavaid UV-riideid, et päike elusast peast ära ei sööks. Nad olid üsna näljas, sest süüa kõlbasid ainult GMO-oad – ainus toit, mis pärast plahvatusi nii vastu pidas, et kohe ära ei tapnud. Õhtul, kui hädavajalikud tööd saidtehtud, vahtisid viimased inimesed tühja pilguga silmapiiri poole, kus voogasid suitsulondid vaheldumisi liiva- ja porilaviinidega. Nad ei tülitsenud kunagi ja elasid täielikus teineteisemõistmises. Aasta enne maailmalõppu saavutasid inimesed planeedil Maa soolise võrdõiguslikkuse,"

rääkis robothamster oma lapselapsele robothamstrite vabariigis robothamstrite planeedil.