Loodetavasti said sa oma kebabi kiiresti kätte, nautisid seda täiega ja oled valmis jätkama eelmisel nädalal alustatud ekskursioonikest Õikal. Selle nädala magalatuuril klatin selgeks eelmisel korral tehtud faktivead, näitan sulle avalikku kunsti selle erinevates avaldumisvormides ja jauran ns kultuuriteoreetilistel teemadel.

Skulptuurid

Esiti siis viska kebabi foolium prükkarisse või pühi puhtaks ning pista tasku, ehk läheb hiljem tarvis, ja kõnnime siit Kullerkupust Nurmenukku. Eelmine kord ütlesin ma, et Õikal, ja siinkohal räägin ma ainult Väike-Õismäe asumist, ei ole ühtegi avalikku skulptuuri – see oli tsipake utreeritud väide, kirjanduslik võte, meelega-heameelega. Tegelikult on ka Õikal skulptuure, isegi kaks tükki. Või noh selliseid, mida saab igatpidi legaalselt ja formaalselt nimetada skulptuuriks. Teel esimese juurde põikame läbi Kullerkupu ja Nurmenuku vaheliste üheksakordsete majade hoovist, sest maja number 40 ees on üks asi.

Õismäe tee 40 ees asuv öökull

Erakogu

Mulle isiklikult tundub, et tegemist on parkimist takistava öökullilaadse tootega, aga võibolla ma solvan mingit korteriühistut ja kunstnikku, mai tea. Enivei, kuigi see ei ole nüüd "päris" kunst, siis materiaalse kultuuri fännina pean ma tunnistama, et tuvidele ja tigudele vahelduseks on lõbustav sellist tegelast näha. Mütoloogilisest aspektist isegi veidike õõvastav. Siinkohal väike audiovisuaalne kultuurisoovitus: vaata ERRi arhiivist saatesarja "Kommentaare eesti mütoloogiale" öökulli osa, kus Mall Hiiemäe räägib kummituslike huigete/häälte ja VHS/Beta filtriga psühhedeelsete looduskaadrite peale selle linnuga seotud rahvapärimustest. Üdini hirmutav ja kammiv saade mu arust.

Jätkates tuuri, jõuame me Nurmenukku ja esimese "päris" skulptuuri juurde. Tegemist on müstilise kivimürakaga saja meetri kaugusel Haabersti linnaosavalitsusest, aadressil Õismäe tee 1a. Esmavaatlusel võiks seda isegi mitte märgata, lihtsalt suvaline kivi Nurmenuku kaubanduskeskuse nurga peal, puude ja põõsaste vahel, aga kivi presenteerimine pjedestaalil annab märku, et tegemist on kunstiteosega, haritud affid teavad, et nii peaks kunsti kohtlema.

Õismäe tee 1a asuv Mike Chapmani skulptuur

 Erakogu 

Paljud kohalikud on seda märganud, aga vähesed teavad selle algupära, sest selle paigaldamine toimus hämaratel üheksakümnendatel. Nimelt korraldati 1996. aasta kevadel Tallinna Loomaaias skulptuurisümpoosiumi ning selle käigus valmisid mitmed tööd, enamus jäeti turistide jaoks loomaaia territooriumi kaunistama, aga kaks tükki toodi kohalikele aborigeenidele näitamiseks:

"Möödunud nädalal paigaldatigi kaks dolomiidist skulptuuri Väike-Õismäele. Leena Kuutma töö leidis endale koha Väike-Õismäe polikliiniku ees, Hoiupanga filiaali kõrvale tuleb inglase Michael Chapmani skulptuur."¹

Kuumadest üheksakümnendatest annab siinkohal märku juba skulptuuri asukoht "Hoiupanga filiaal" – tegemist on siis pangaga, mis vähem kui poolteist aastat hiljem ühineb Hansapangaga, mis ükspäev muutub Swedpangaks. Aga see on savi, sest olulisem on küsida, kui paljud õikaraffa hulgast sellega üldse kursis on, et Nurmenukus nurga peal on väljamaa, kusjuures mitte mingi suvaka ida-eurooplase vaid pesueht inglismannist kunstniku taies? Vähesed.

Leena Kuutma taiesega on see kurb lugu, et seda ei pane enamus kohalikke isegi tähele – oletame, et kooberdad silme eest must ja hing paelaga kaelas polikliinikusse, kes siis ikka mingit dolomiiti tähele paneb; saad polikliinikust testitulemused ja retseptid kätte, kooberdad mõru mekk suus sealt välja, peas vasardamas kontojääk ja ideed, kust saada odavamaid ravimeid, kas peaks ma siis seda skulptuuri märkama? Ega vist. Aastatega on see suts lääpa vajun’d ja põõsa taha varjun’d. Teoreetiliselt võiks LOV vähemalt mingid sildidki nende skulptuuride juurde lisada, ehk harib kohalikke või teadvustab avaliku kunsti olemasolu. Või pigem mitte? Las jääb, liigume edasi.

Õismäe polikliinikumi ees asuv Leena Kuutma skulptuur

Erakogu

Suurim "Õ" täht

Järgmine vaatamisväärsus asub kahe eelnevalt mainitud skulptuuri vahel ning on samuti linna poolt heakskiidetud kunstiteos – Õismäe tee 2 maja seinal ilutseb maailma suurim "Õ" täht. See üheksakordse maja suurune kunstiteos valmis aasta 2020 augustis Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalameti tellimusel – tüübid on juba aastast 2016 teinud erinevaid konkursse ja plekin’d kinni ka teisi Tallinna suuri seinamaale². Selliseid suuri seinamaale nimetatakse inglisepäraselt muraliteks, vanakooli tüübid teavad ka nimetust monumentaalmaal ning uuekooli raffas kutsub seda supergraafikaks. Valik on sinu, aga mulle isiklikult sümpatiseerub monumentaalmaal ja mitte seetõttu, et ma nii сто процент vanakool, vaid sõna ise — monumentaal — on kõva ja vajab teostamiseks sellist müütilist tegelast nagu monumentalist. Maailma suurim "Õ" on monumentaalne ning selle autorit ja tööteostajaid võib lugeda legit monumentalistideks, tunnistan ausalt, et olin esimesest hetkest suht simpilt selle teose fänn.

ÕS 2018: monument`aal+, monument`aalne <2: -t`aalse> suuremõõtmeline, suurejooneline, võimas; põhjalik, laiahaardeline. Monumentaal+ehitis, monumentaal+kunst, monumentaal+kunstnik = monumentalist, monumentaal+maal, monumentaal+skulptuur. Monumentaalsus

Steven Vihalem

Paljud muralite/supergraafika/monumentaalmaali tegijad ei ole pärit kunstikoolidest, vaid on välja kasvanud grafiito ringkondadest – eesti keele ortograafia nõuab gräffi nimetamist nõnda – ja võivad ainult tellimustöödele keskendudes isegi sellega ära elada. Üleminek gräffist võib päris huvitav olla – ühel momendil viskad seintele ebaseaduslikult tähti ja järgmisel annad juba linnalehtedele intervjuusid. Veelgi toorem on loomevabaduse muutus, sest ebaseadusliku tänavakunstnikuna ei anna sa kellelegi aru, ise tead mida ja kuidas teed ning vaid kirjutajad annavad sulle respekti või sõimu tehtu eest.

Eesti keeles nimetatakse gräffitit joonistamiseks/maalimiseks, inglise keeles on seevastu alati käibel olnud verb writing ja sellega seoses nimetatakse kunstnikke writeriteks. Tänavakunstniku asemel võiks minu silmis kasutada ka nimetust tänavakalligraaf.

Teises äärmuses teed sa kavandi, mõtled, et miuke asi läheks neile korralikele ja viisakatele kodanikele seal paneelmajas ja kommunaalametis peale, annad kavandi sisse, saad valituks, saad teada, et seda ja seda võiks muuta, KÜ arvab üht, ametnikud teist, lõppeks lepid kaotustega, parandad kavandit ja teed töö võimalikult korralikult ära. Peale tööd loodad, et ühiskond läheb teosest paremaks, korralikele ja viisakatele kodanikele meeldib näha tänavakunsti ja nad on sallivamad ka veidike algelistema või avangardistlikema tänavakunstnike vastu. Reaalsuses on viisakad ja korralikud kodanikud oma valikud teinud, meelsus on dolomiiti raiutud ja latt on monumentaalselt kõrgele seatud. Siinkohal soovitan lugeda Sirla Joala magistritööd tänavakunstist, selle liigitamisest ning muralitele keskenduvatest festivalidest ja nende mõjust tänavakunstile – läbi eneserefleksiooni ja kogemuste toob ta halastamatult esile organiseeritud/legaliseeritud tänavakunsti kaheteralise mõõga, mis vahel aitab eesmärkidele lähemale ja teisal annab jalaga persse.

Ma ei tea, milline oli "Suurima Õ" tööprotsess, võibolla läks libedalt, võibolla mitte. Kohalikuna olen ma teosega rahul, ainuke miinus on minu jaoks see sirelioks Õ-tähe allosas ja seda kahel põhjusel: esiteks ei lähe see kokku ülejäänud maalil oleva rahuliku magalawave vaibiga, selle liini hoidmine oleks kindlasti aidan’d; teiseks ei ole sirel Õika teema, siin-seal mõni, aga mitte massiiwselt. Sümboolseks rajoonitaimeks pakuks ma pigem majaseintel roniva metsviinapuu. Hea, et lisaks sirelile on maalil karikakrad – samanimeline peatus teose juures annab aimu sellest, et kavandiautorid Finostilo OÜst on reaalselt mõtisklenud teose täpse asukoha üle. Võibolla oleks võinud sireli asemel lisada lillesid ka teistest Õismäe peatustest: Päevalille, Sinilille, Nurmenuku, Kullerkupu, Rukkilille või Meelespea; vist või pigem mitte? Suure tõenäosusega on see sirel – ja ka mesilased karikakarde peal – hoopiski endise suurima Õ-tähe tõttu. Kommunaalameti 2019. aasta ideekonkursi raames tehti ka Paldiski maantee 169 seina peale taimede ja mesilastega kaunistatud Õ-tähega monumentaalmaal ning 2020. aasta oma on selle ideeliseks jätkuks.

Endine suurim Õ-täht

Kui ma ausalt ütlen, siis esimese asjana olin ma nagu "WTF see on?", no tõesti ei ole üldse minu teema, aga ajapikku olen ma selle teosega rahu teinud ja isegi seda nautima hakanud. See on stiilipuhas klišee ja ma imetlen seda juba ainuüksi tehnilisest küljest, teostuse tase on jaboiii levelil. Piltide peal ei ole nii hästi näha, aga seal alumises osas on üks väike üleminek, pilt voolab teisele pinnale, lehetipp jätkub. See on kõva. Lisakõvadust pakuvad ka ebatavalised elemendid maalil — mesilased, rootsi kukits ja orhideed — mille seos Õikaga jääb esialgsel vaatlusel arusaamatuks.

Endine suurim Õ täht

 Erakogu

Maalide põhielementidel, suurtel Õ-tähtedel on lisaks Õikale see seos, et 2019. aastal tähistati õ-tähe 200. aastapäeva. Ma ei hakka ropult ütlema, aga see on suht sama nagu Kolumbuse laevade randumisega Ameerika "avastamise" tähistamine. Või veelgi parem: ema küsis ühe naabri käest, et mis see arvab sellest 2020. aastal tehtud Õ-tähest. Too vene rahvusest vanem naisterahvas ütles, et kena küll, aga mida see "Õ" tähendab? Jääb nii, vaatame, mida Haabersti tollane vanem Hanimägi 2019. aasta monumentaalmaalist arvab:

"Paljudele seostub Õismäe Väike-Õismäe elamurajooni ning paneelmajadega. Vähesed teavad, et Õismäe on oma nime saanud haruldase liigi rootsi kukitsa järgi, mis oma õitega värvisid maa justkui valgeks. Samuti peidab Õismäe raba oma liigirikkuses ka paljusid kaitse all olevaid orhidee liike. Siinkohal tahabki kunstnik rõhutada seda poolt Õismäest, mis paljudeni ei jõua," lisas ta."

Siinkohal ei ole veel mõtet rääkida ei Haabersti ajaloost, Väike-Õismäe asumi seose(tuse)st Õismäe asumiga ega Õismäe rabast – need teemad väärivad eraldi artiklit – vaid vaadata mõõduka kriitilisusega tema sõnavõttu, sellest kohalike tajju pritsivaid mõttearendusi: eskapism, väljumine reaalsusest, nii temporaalsest kui ka spatsiaalsest, mineviku ning "seitsme maa ja seitsme mere taga asuva" idealiseerimine, olevikust irdumine. Antropoloogina võin märkida, et selline elukeskkonnast põgenemine on väga normaalne, inimlik, Haabersti linnaosavanem on ka inimene. Selle monumentaalmaali ja Väike-Õismäega haakuvad palju paremini Jaak Kilmi mõtted Väike-Õismäe pseudomütoloogia kohta "Tallinna juht" nimelises raamatus:

"Õismäe oli nagu erinevatest rahvuslikest lilleõitest brežnevlik lillevanik – vormilt nõukogulik, sisult rahvuslik kivipärg ümber linnaosa vesipäise keskpunkti.

Väike-Õismäe kuju teine versioon oli lilleõis. Sel juhul moodustas ümmargune tiik õiesüdamiku, mille ümber sibasid mesimummidena koolilapsed, kes jooksid kehalise kasvatuse tunnis aja peale tiigiringi kohustuslikku 666 meetrit."³

Kilmi mütoloogia ei jää stagneeruma nõukogude positivismi ning liigub julmemasse lähiminevikku:

"Nii mõnegi koolipoisi on Õismäe ihar emakas talvel läbi jää tiiki uputanud. Kui tiik neelas minu idioodist paralleelklassivenna, tundus mulle Õismäe lihasööja lillena, kelle varjatud intellekt võib pakkuda üllatusi terveks eluks. /--/ … meelitas soojadel sügisõhtutel õppureid veekogu äärde, kus pärast koolitunde käisid verised kivi- ja kaikasõjad vene ja eesti koolirahva vahel. Seejärel hakkasid inimesed Õismäe sihvakatest tornelamutest alla sadama – üks õnnetu enesetapja veel nii täbarasti, et kukkus end trepikäsipuu vastu pooleks. Aegamisi oli päikeseõiest kasvanud kurja lill."³

Pilte Väike-Õismäest 2002. aasta raamatus "Tallinna juht"

Mesilased ja lilled, lapsed ja koolitarkus, ja siis tõmbab täiega morbiidseks ära – uppuvad, kaklevad ja ennast tapvad lapsed, kurja õied ja muud jutud. Mesilased on huvitavad putukad, ronivad kuskile maa alla või pessa peitu ja seejärel lendavad ilmakaares, võivad olla nii mett tootvad tublid töölised kui ka khtoonilised ja erinevate maailmade vahel liikuvad sünged tegelased, mesi on elu ja nõel on surm.

>>>>>>

Tahaks kohe edasi liikuda aga mul-sul suus susnjak ja võhm väljas. Jätame siinkohal magalatuuri pooleli ning käime poes, võtame vett ja Tarhunni, teeme pingil tobi. Järgmisel nädalal liigume kultuuri selle osa peale, mida võib ilma kogelemata nimetada ainsaks elus kultuuriks siin riigis – räägime gräffist ja tsensuurist, pommidest ja täägidest, kohalikest spotidest ja toy vs anti-style teemadel.

--------------------------------

¹Taklaja, Karl. (11.09.1996). Skulptuurid Väike-Õismäele. Postimees. https://www.postimees.ee/2486201/skulptuurid-vaike-oismaele-balti-jaama-umbrus-ja-turg-akkavad-korda-saama-putkasid-jaab-balti-jaama-umbruses-aina-vahemaks-hobused-voivad-vanalinna-paaseda-vaid-prooviks-vesi-ei-noudnud-tallinna-supelrandades-uhtki-elu-soome-politseinikud-opetasid

²Väike-Õismäe majale maalitakse veel üks Õ-tähega seinapilt. 30.07.2020. Tallinna linnavalitsuse koduleht. https://www.tallinn.ee/est/haabersti/Uudis-Vaike-Oismae-majale-maalitakse-veel-uks-O-tahega-seinapilt

³Kilmi, Jaak. (2002). Väike-Õismäe kui elumuster. A. Kurg. Tallinna juht (lk 10). Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia.

 
Kommentaarid
Copy