EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Teravamat süstalt ja kiiremat mürki!

Varjupaiga koduleht. Nunnud, õnnetu saatusega kutsud ja kiisud, kui neile piisavalt kaua ja sügavalt silma vaadata, saaks nende kannatusest otsekui osa. Siinsamas leheküljel saab annetada ja selle kaudu loomakeste heaks midagi ära teha, klõps ja tehtud, loomakeste pilgud ekraanil olekski nagu tänulikuma läikega. Aga kui võtakski endale päriselt looma, siis kust? Ikka kindlasti mõne varjupaiga lehelt, ma saan vähemalt ühele, võib-olla surmale määratud kassile elu kinkida. Mitte kassi elu, inimliku, inimese oma peaaegu.

Nüüd vaatan varjupaikade kodulehti lähemalt, ühel on terve varjupaikade kett, teisel on 33 omavalitsusega mingid lepingud. Mis lepingud? Siis on nõuanded, linnade ja valdade kaupa, kelle poole pöörduda, kui hulkuva looma leiad.

Vaatan omavalitsuse kodulehti. Lepingud on tõepoolest, vallad ja linnad maksavad varjupaikade looma püüdmise eest ning maksavad ka loomade kohustusliku varjupaigas hoidmise aja ehk kahe nädala eest. Kusagilt käib läbi looma püüdmise tasu 25 eurot. Ok, hakkan loomapüüdjaks, püüan emakassi koos nelja pojaga ja ongi konkurentsivõimeline päevapalk olemas?

Nüüd tuulan foorumites. Väidetakse, et kui loomapüüdja juba kohal on, paneb ta nii palju loomi tuuri kui võimalik. Loomapüüdjad üldiselt puu otsa ei ronivat ning keldrites ei tuulavat – nad eelistavad loomi, kes endid ise kätte annavad. Neid heal pidamisel kodukasse, kes on õue jalutama pääsenud, ja ei oska karta, näiteks.

Keegi sealt foorumist hakkas hulkuvat kassi toitma, see sai lõpuks omaks. Seadus näeb ette, et kui sa hulkuvat kassi toitma hakkad, kuulub ta sinule ja edasi vastutad loomapidamise eest täies ulatuses sina. Kõik tuvisid toitvad mutikesed võiksid sama loogika järgi tegelikult linnud endale saada ja nende roojamise eest vastutama hakkama. Aga ok, see oli õuekass, seda enam nelja seina vahele ei suru. Kaks korda pani inimene steriliseerilimiseks ja kiibistamiseks aja kinni, aga tegi seda kassi kuuldes ja kui arstile mineku aeg käes oli, oli kõuts mõlemal korral otsekui tina tuhka kadunud. Kui nii, siis nii. Aga mingi aja pärast oli kass järsku veidi pikemalt kaotsis, inimene hakkas muretsema, viimaks leidiski oma kassi pildi varjupaiga kodulehelt. Helistas – viis minutit ebameeldivat, etteheitvat ja teravat suhtlust. Looma kätte ei anta, kuna sellel on terviseprobleem, tulge järgmine nädal ja võtke 300 eurot pluss natuke kiibi ja steriliseerimise eest lisaks näpu vahele. Järgmisel päeval sai loomaomanik toru otsa veidi vastutulelikuma inimese, lubati ta kassi omanikuks vormistada ning pääses lõpuks veidi üle 100 euroga.

25 eurot püüdmise ja kahe nädala varjupaigas hoidmise eest maksab omavalitsus. 100 tuleb omanikult. Või isegi 300. Üks loom võib päris tootlik olla. Ühte looma saab tegelikult isegi mitu korda püüda ja varjupaika paigutada. Inimesed foorumites räägivad, et tihtipeale ei anta varjupaigast looma enne 2 nädalat kättegi, põhjuseks näiteks loomal äkitselt ilmnenud nohu. Kui omavalitsuselt raha käes, saab teise osa ahastuses loomaomanikult. Või endale varjupaigalooma tahtva inimese käest. Loomad, keda ei taheta ja kelle eest ei maksta, hukatakse. Loen vahelduseks aastate jooksul ilmunud teemakohaseid pealkirju: 

• Varjupaigad hukkavad loomi raha nimel
• Varjupaigad hukkavad iga päev paarkümmend kassi
• Tallinna loomade varjupaigas hukatakse igal aastal tuhandeid kasse

Vanad lood. Üks varjupaiga juhataja on millalgi kasside massilise tapmise eest aasta loomavihkajaks kuulutatud, tema varjupaika on loomade tapamajaks kutsutud. Loen aastast, mil hoiupaika sattunud 2222 kassist tervelt 80 protsenti hukati. Loen enne kohustuslikku 14 hoiupäeva möödumist tapetud 449 kassist. Loen 500st alla kuue kuu vanusest hukatud kassipojast. Vanad lood, võib-olla on asjad paremuse poole liikunud, samas ei tea, veel eelmisel aastal süüdistati sama varjupaika venemaa koerte illegaalses maaletoomises ning nendega hangeldamises. Kaheaastane soetatud loom osutub venemaa kiibiga kuueseks, soetamiskuludele lisanduvad looma ravikulud ja siis see viimane – loomast ilmajäämise meeleheitetunne.

Jaa! Ma teen praegu selliste üldistustega väga paljudele selle ala inimestele liiga, aga see, kuhu ma nende suurte üldistustega jõuda tahtsin, on see, et kogu see varjupaigandus on bisnes, vajalik bisnes, nagu iga teinegi, ainult et oluliselt küünilisema ja julmema alatooniga. Kohalikel omavalitsustel on nõue oma territoorium hulkuvatest loomadest puhas hoida ja varjupaigad on neil seda nõuet täita aitavad lepingupartnerid. Äripartnerid. Loom on kaup, kauba käitlemisel on kindel hind. Julm äri, millele annaks inimeste kaastunne otsekui õilsa ja helge varjundi, ei muud? See äri leiab endale ka suure osa oma töötajaist kaastunde pinnalt, me oleme inimestena head, olemegi, ja me saame seda halba mängu iseeneste näol veidi paremaks teha. See kaastunne aitab ka hea inimese käel annetuslingi suunas sirutuda – võib olla saab neile kutsudele ja kiisudele tõepoolest pisut pehmemat küljealust, pisut paremat toiduportsu, läikivamat karva loomasoovijate pilkudele. Või mida me ei teadvusta – teravamat süstalt ja kiiremat mürki :(

Endile peab silma vaatama enne kui vastikule varjupaigabisnesile. Igal loomal peaks kodu olema ja igal varjupaika sattunud loomal keegi, kes teda sealt taga otsib. Minugi süda keeldub looma kusagilt mujalt kui varjupaigast võtmast. Samas vaatan ma enne hulkuvast loomast teatamist talle veidi aega otsa ning mõtlen enne telefonitoru tõstmist pisut, kas see kiisu või kutsu näib hoolitsetud või mitte, palju on tõenäosust, et teda otsima hakatakse, või palju on neid, kes sellise looma võtaksid. Ja kui see vana riukaid täis omapäid elada tahtev sagriline õuekass tundub selline, kelle elupäevad suure tõenäosusega varjupaigas lõpetatakse, jääb see kõne minu poolt tegemata.