ODAV MUINASJUTT Piret Kivi: Ad corvos!

Illustratsioon: Illustratsioon: Mihkel Lappmaa
Copy

24. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. 

Emavares istus ehitusplatsil töömeeste majakese katusel ning valvas. Ohte on maailmas palju. On ju armastava emasüdame jaoks ohtlikud ka paljud ohutud asjad.

Mööda tänavat kõmpis keegi. Keegi mees. Lähenejat hoiatati kiire kraaksatusega, kuid too ei pööranud ümber ega läinud mujale. Lind valmistus seega patrulllennuks. Hetk hiljem vuhises vares voolujooneliselt üle mehe pea. Jällegi ei teinud viimane mitte midagi. "See loll ei saa aru!" mühatas lind ning otsustas teha leebe füüsilise noomituse. Uuesti lõikas ta õhku. Ülelennul lajatas hajameelsele jalutajale tiivaga vastu vahtimist. Mees rähmas käega, virgus nagu pooleldi, aga kõndis kõigest hoolimata edasi. Ehitusplatsi ja varesetibude suunas.

"Aitab naljast," pomises tiivuline ja liikus piiririkkuja vastu rünnakule. Taas kündis künnilind pilvi. Sööstis seejärel taevast ammunoolena alla. Vaenlase skalpi kriipisid nööpnõelteravad küüned. Kostus karje. Käsivartest sai tuuleveski. Alles nüüd pani vares tähele, et inimesel oli käes papist tops, millest lärtsatas sillutisele leiget pruuni vedelikku. Suleline pani paremaks mehele nokaga virutada, kuid pahategija põgeneski juba. Jälitada ei olnud teda mõtet. Pealekauba ootasid kodus nokk ammuli udusulis tibud.

Pesas toppis vares laste nokad kebabi- ja hamburgerijäänuseid täis. Jumal õnnistagu ehitusmehi ja nende toidujäätmeid! Magustoiduks oli aromaatne kalmuküünal, mille lind oli Raadilt koidikul kohale lohistanud. Lisaks niisutas vaak nokka ehitusmeeste õllepäras. Nokaniisutust oli talle vaja, sest mudilased nõudsid nagu alati unejuttu. Emavares alustaski mahedalt kraaksudes...

Elas kord kaks poissi. Nad olid suured sõbrad. Elu rebis nad aga lahku. Möödusid aastad. Ehitusplatsidel oli vahepeal koorunud lugematuid vareseid, kes olid maiustanud lugematute kalmuküünaldega. Ühel päeval kohtusid sõbrad uuesti. Üks sõber oli kaltsudes, teine aga siidis ja sametis. Nende suurest erinevusest hoolimata ei teeselnud siidis ja sametis sõber, et ta oma vana sõpra enam ei tunne. Ta kutsus kaltsudes sõbra endale külla. Siidis ja sametis sõber elas lossis. Loss oli maailmama suur. Lossi seinad olid kaetud piltvaipadega. Kõikjal kepslesid ringi lustakad moosekandid, kes mängisid plokkflööti ja kannelt ning püüdsid lennult magusaid apelsine. Lossiaedades õitsesid kreegipuud ja lendlesid oksalt oksale küütlevad pikasabalised linnud. Need linnud olid paradiisivaresed. Kaltsudes sõber ahhetas vana sõbra uhket lossi nähes. Ahhetas veelgi enam, kui algas pidusöök küünlavalgel. Pidusöögi lõpus jõid sõbrad koos kõrrejooki. Rikas sõber jutustas oma loo...

Ma olin väga vaene. Ühel õhtul närisin kuiva leivakannikat. Janu kustutasin kraaniveega. Elektriarvet ma enam maksta ei jõudnud. Jäin oma rõskes ja pimedas uberikus magama ning nägin rahutut und. Silme ees vaheldus lakkamatult painavaid pilte. Järsku olin järve ääres. Veekogust tõusis pundunud laip. See oli vana ja kole naine. Ta oli rohekas, alasti, pikkade sorakil juustega. Ja haises. Haises iiveldavalt. Nõretavi juuksi lirtsus laip minu suunas ja üritas mul käest kinni haarata. "Ma ei taha!" laususin laibale. Minu tõrksus üllatas surnukeha. Ta taandus pisut. Jättes aga siiski mu sõõrmeisse kõdunenud vetikate ja lääge okse lehka. "Mida sa siis tahad?" päris koolnu taamalt. "Raha," vastasin mina. "Öelnud siis kohe," ohkas mädanev naisekeha. "Mina pakun ainult oma seltsi ja igavest armastust järves. Füüri visatakse meite man neljapäeval. Kesköösel. Siis, kui kägu kukub kaksteist korda. Ristteel. Kotti pole vaja kaasa võtta. Kõik kantakse üle."

Ärkasin hommikul üles. Ajasin kargu alla ja kaanisin kraanist roostest vett. Tegin köögikapi lahti. Kohviga oli kehvasti. Mul ei olnud enam midagi. Tõmbusin kerra. Kuulasin koriseva keha kaebelaulu. Tõstsin pilgu. Poole silmaga seletasin seinal kalendrit. Kaotada ei olnud vähimatki.

Väljusin kodunt poole kaheteistkümne paiku. Suund lähim risttee. Teekonda valgustas täiskuu. Jõudsin kohale pisut vara, sest ristteel polnud veel kedagi. Kuid kohe kukkus kukkuma kägu. Kaksteist korda kukkus kukulind. Kägu kukkunud, kukkus minu kõrvale kaharas kleidis keigar, kes naeratas ja küsis: "Te tulite raha pärast, jah?" Olin keeletu, kuid suutsin siiski jaatavalt pead noogutada. "Noh, tore siis," ütles mees ning võttis põuest kullast nõela. "Palun ulatage mulle oma käsi verevõtmiseks!" "Ve-ve-verevõtmiseks?" suutsin vaevu kokutada. Järvelaip polnud unenäos mulle midagi verevõtmisest rääkinud. Vähemalt ei mäletanud ma midagi. "Kuulge," ärritus mu vestluskaaslane. "Mina teen teist miljardäri. Veelgi enam, teie muutunud konditsioon ei saa olema sürpriis. Kõik saab olema loomulik ja looduslik. Natuurne nagu natüürmort. Kultuurne nagu kuurort. Kaunis nagu kleit. Saunas nagu eit. Kahjuks pean sügava kurbuse ja murega nentima, et minu teenus ei ole prii. Raha mind ei huvita. Seda pahna, nagu te isegi aru saate, on mul jalaga segada." Mees tegi jalaga ringjaid tantsusamme. Panin paratamatult tähele, et teetolmus liikus midagi, mis meenutas võrksukas sõrga või kapja. Inimeselooma jalg see ei olnud! Võpatasin, kuid ei öelnud midagi. Kabjaline jätkas: "Ma ei tahaks aga sugugi välistada oma häbelikku huvi teie hinge vastu. Rahunege, palun! Ma ei kavatse teid tappa. Te elate pika elu. Sada kakskümmend aastat, kui soovite, ning olete kuni lõpuni terve, nooruslik, šikk ja toonuses. Pärast aga..." Mees kõverdas kibedalt suunurki ja mõõtis mind tühja pilguga ülalt alla nagu paadunud elupõletaja verinoort nunna: "Olete te igaveseks minu oma. See ei ole muuseas nii oivaline kui järves mu virtinaga. Tema armastab teid. Omamoodi. Mina aga lukustan teid igavesse hukatusse." Minus tõusis trots. Mühatasin: "Ma olen eestlane ja ateist. Igavest hukatust ei ole olemas. Te olete uhuu-inimene." Uhuu-inimeseks kutsutu kõkutas pilkavalt naerda, lõi takka üles nagu noor sälg, seejärel lausus: "Aga mu kallis noor sõber, sellisel juhul on ju kõik kõige paremas korras. Mandi koorite pealt teie, sest mind – ja eriti veel minu sooduspakkumist – pole olemas. Mina võtan teilt pelgalt kolm tilka verd, sest olgu ma siis natuke imelik. Te andestate mulle ju mu väikese veidruse? Võidate ju ainult teie! Või kuidas?"

Arutluskäik tundus igati selge ja arusaadav. Mida saab ühele täiskasvanud inimesele teha lihtlabane nõelatorge? Ulatasin oma kaaslasele käe. Nõel sähvataski täiskuu kumas ning mehe pitsäärisega taskurätt, mida ta hoidis mu käe all, muutus kiiresti vereplekiliseks. "Super! Mega! Hüper! Kihvt!" kilkas pilkamisi mu verevõtja, kellele oli märkamatult selga kasvanud karmiinpunane keep. Ilm oli ootamatult väga külm. "Lähep nüüd rõemsalt kodu! Vutt, vutt! Ei pea teps mitte minus pettuma. Kuku! Käol oli tosin. Nüüd on üks veel!" Läksin koju. Aga kodu polnud enam. Oli hoopis loss. Lossis oli kõike. Kulda. Kalliskive. Õunu ja õunaarvuteid. Pangakaarte, mida tekkis tühjusest aina juurde ja juurde. Linnas ei arvanud keegi, et minu uus elu on ebatavaline. Oleksin nagu alati miljardär olnud. Iga päev oli puhas nauding. Ühel hommikul virgusin ja teadsin, et elu ei lõpe pärast surma. Mul hakkas halb. Pea käis kohutavalt ringi. Komberdasin tänavale. Haarasin kuskilt kaasa topsi kohvi. Siis ründas mind vares. Põgenesin. Varsti ma enam vareste käest ei pääse. Põrgus nokivad nad mind halastamatult.

Kaltsudes mees vaatas oma sõpra ja küsis: "Kaua sul veel aega on?" "Pea sajand."

Varesepojad siutsusid pesas: "Emme, kas see lossionu on meie kebab?" "Jah," vastas emavares. "Aga te vist ei pannud tähele, et sajand tuleb oodata." "Emme, kaua on üks sajand?" "Sada aastat." "Kas see tuleb pärast homset?" "Tuleb."

Nõnda uinusidki varesepojad. Kõige pisem tibu nägi unes, et ta on paradiisivares, kes kiigub kreegipuu ladvas.

Tagasi üles