24. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot.
Emavares istus ehitusplatsil töömeeste majakese katusel ning valvas. Ohte on maailmas palju. On ju armastava emasüdame jaoks ohtlikud ka paljud ohutud asjad.
Mööda tänavat kõmpis keegi. Keegi mees. Lähenejat hoiatati kiire kraaksatusega, kuid too ei pööranud ümber ega läinud mujale. Lind valmistus seega patrulllennuks. Hetk hiljem vuhises vares voolujooneliselt üle mehe pea. Jällegi ei teinud viimane mitte midagi. "See loll ei saa aru!" mühatas lind ning otsustas teha leebe füüsilise noomituse. Uuesti lõikas ta õhku. Ülelennul lajatas hajameelsele jalutajale tiivaga vastu vahtimist. Mees rähmas käega, virgus nagu pooleldi, aga kõndis kõigest hoolimata edasi. Ehitusplatsi ja varesetibude suunas.
"Aitab naljast," pomises tiivuline ja liikus piiririkkuja vastu rünnakule. Taas kündis künnilind pilvi. Sööstis seejärel taevast ammunoolena alla. Vaenlase skalpi kriipisid nööpnõelteravad küüned. Kostus karje. Käsivartest sai tuuleveski. Alles nüüd pani vares tähele, et inimesel oli käes papist tops, millest lärtsatas sillutisele leiget pruuni vedelikku. Suleline pani paremaks mehele nokaga virutada, kuid pahategija põgeneski juba. Jälitada ei olnud teda mõtet. Pealekauba ootasid kodus nokk ammuli udusulis tibud.
Pesas toppis vares laste nokad kebabi- ja hamburgerijäänuseid täis. Jumal õnnistagu ehitusmehi ja nende toidujäätmeid! Magustoiduks oli aromaatne kalmuküünal, mille lind oli Raadilt koidikul kohale lohistanud. Lisaks niisutas vaak nokka ehitusmeeste õllepäras. Nokaniisutust oli talle vaja, sest mudilased nõudsid nagu alati unejuttu. Emavares alustaski mahedalt kraaksudes...