25. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot.
Sõda oli äsja lõppenud, kui jõeäärses linnas sündis väike poiss, väike vend. Talle pandi nimeks Mitti Maalius.
Väikesel Mittil olid ilusad heledad tüdrukulokid ja tema tahtis saada kuningaks. Riik, kus ta elas, oli sõja järel võõraste võetud, seal vihati paljusid ilusaid asju, ka kuningaid. Kuningad olid koguni keelatud, kodanlikud jäänused.
Mitti vaikis kaua. Elas oma maailmas. Esimese sõna lausus ta paariaastaselt, ja see oli – kuu.
Mitti kasvas ja hakkas leidma pilte. Alguses väikesi, postmarke, siis veidi suuremaid, graafilisi lehti, löpuks hiigelsuuri õlimaale. Kuna riigis oli kunst kahtlaseks elemendiks kuulutatud, Mitti aga lausa tõmbas pilte magnetina ligi, oli ta sunnitud peitma kogutud varanduse. Et riigis tähtsat rolli omanud nuhkteenrid haisu ninna ei saaks, varjas Mitti oma varanduse uttu. Temast sai Udumäe kuningas.
Seal ta istus, oma künkal, rahulolevalt piipu popsides. Küngas kasvatas kõrgust, Mitti muheles mürakaid maale kokku tassides. Uduingel laotas laiu tiibu kunstist kõrgendiku ja selle valitseja kaitseks.
Udumäel oli hea olla. Kuningas tõstis aegajalt õhtuhämaras mõne maali enda ette ja vaatas seda pikalt, meenutas saamislugu rahulolust ümisedes.
Siiski hakkas kuningas kurvaks jääma. Aastad mööduvad, aga kuningas on üksi. Kaunitarid, kelledesse ta armus, kohvikust kaenlasse haaras ja Udumäele kaasa tiris, olid nii suhkrused, et sulasid uduniiskuses ära. Kuningal jäi üle kurvastades suhkrust käppa imeda.