Päevatoimetaja:
Margus Hanno Murakas

ODAV MUINASJUTT Renna Aretha Ali: Udumäe kuningas ja tema mõrsja

Illustratsioon: Illustratsioon: Mihkel Lappmaa
Copy

25. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. 

Sõda oli äsja lõppenud, kui jõeäärses linnas sündis väike poiss, väike vend. Talle pandi nimeks Mitti Maalius.

Väikesel Mittil olid ilusad heledad tüdrukulokid ja tema tahtis saada kuningaks. Riik, kus ta elas, oli sõja järel võõraste võetud, seal vihati paljusid ilusaid asju, ka kuningaid. Kuningad olid koguni keelatud, kodanlikud jäänused.

Mitti vaikis kaua. Elas oma maailmas. Esimese sõna lausus ta paariaastaselt, ja see oli – kuu.

Mitti kasvas ja hakkas leidma pilte. Alguses väikesi, postmarke, siis veidi suuremaid, graafilisi lehti, löpuks hiigelsuuri õlimaale. Kuna riigis oli kunst kahtlaseks elemendiks kuulutatud, Mitti aga lausa tõmbas pilte magnetina ligi, oli ta sunnitud peitma kogutud varanduse. Et riigis tähtsat rolli omanud nuhkteenrid haisu ninna ei saaks, varjas Mitti oma varanduse uttu. Temast sai Udumäe kuningas.

Seal ta istus, oma künkal, rahulolevalt piipu popsides. Küngas kasvatas kõrgust, Mitti muheles mürakaid maale kokku tassides. Uduingel laotas laiu tiibu kunstist kõrgendiku ja selle valitseja kaitseks.

Udumäel oli hea olla. Kuningas tõstis aegajalt õhtuhämaras mõne maali enda ette ja vaatas seda pikalt, meenutas saamislugu rahulolust ümisedes.

Siiski hakkas kuningas kurvaks jääma. Aastad mööduvad, aga kuningas on üksi. Kaunitarid, kelledesse ta armus, kohvikust kaenlasse haaras ja Udumäele kaasa tiris, olid nii suhkrused, et sulasid uduniiskuses ära. Kuningal jäi üle kurvastades suhkrust käppa imeda.

Ta kaalus, kas jätta Udumägi sinnapaika ja troonist loobuda, et elada lihtkodaniku kombel luust-lihast naisega. Seda ta aga teha ei suutnud, sest kuningas armastas oma pilte, kõrgendikku ja udu.

Ta lootis leida vettpidavat naist, kellest saaks Udumäe kuninganna.

Sellepärast jätkas kuningas kohvikuretki. Ilusaid noori ja vanemaidki naisi käis kohvikus palju. Kuningas armus vahetpidamata. Naised nurrusid ta pikas habemes ja said kuninga imetlevast pilgust toonust ja eneseusku juurde. Kuningal oli hea maitse. Ta märkas ilusaid naisi.

Udumäele kaasa tulema soostusid siiski vaid harvad. Ja nendega kordus tuttav lugu - juba paari suudluse järel jäi neist märg plekk järele. Kuningas oli õnnetu ja rahuldamata.

Ta hakkas uurima, milline peaks veekindel naine olema. Kuidas teda ära tunda?

Kord kohtas kuningas tänaval kuulsat psühholoogiaprofessorit ja küsis temalt kui targemalt nõu:

"Kui mul on suur maal kaenlas ja imeilus naine tuleb vastu, kuidas ma teada saan, kas ta on veekindel?"

Professor vangutas pead. Ka tema ei teadnud vastata, ei Freud ega Maslow olnud teemat selle vaatenurga alt käsitlenud.

Järgmiseks esitas kuningas Mitti oma mure sõber Leole. Leo on leidlik hing, kunstnik. Ta kratsis vastust otsides kukalt, kuni leidiski nõu - tumeda juuksekarva oma hallisegusest juuksepuhmast. Leo uuris musta juuksekarva ja hüüatas:

"Taimaalane, ta peaks olema tai-tüdruk. Seal on palju vett ja tsunaame, nemad on kindlasti veekindlad!" - arvas Leo, õnnelik avastuse üle.

Ka Mitti oli lahenduse üle õnnelik. Kallistas sõpra niiet viimane kippus lämbuma. Leo rabeles end lahti ja Mitti tõsines.

"Jah, aga kust ma ta saan? Ma ei oska inglise keelt," laiutas Mitti käsi.

"Kurat. Noh, räägi Tarmoga. Tema elab Tais ja ehk saadab sulle postiga tailanna. Tuleb tõlgiks ka."

Mitti rahunes pikaks ajaks maha. Enam polnud tal kiiret. Küll ihaldatud tailanna kord saabub!

Enne kui end laulatada lasta oletusliku tailannaga, otsustas Mitti veidi lõbutseda, sugar-babydega aega veeta.

Teel kohtas kuningas Mitti lugupeetud doktor Faustust. Doktori uuriv pilk meeldis kuningale ja ta võttis ajapuudusega end vabandada püüdva kunstihuvilise doktori peaaegu vägisi oma ihuarstiks. Uudishimulik doktor leidis kuningas väärtuslikku uurimisainet oma dissertatsiooni jaoks meeste võimetervise alal ja kuningas sai doktori antud eliksiirist koguni uue eluperspektiivi, kus Ainsus vahetus Mitmuse vastu, abinõu ja eesmärk vahetasid kohad. Kuningas alustas hoogsa grupikallistuste ralliga.

Keset möllu eksis kuninga lauda hiigelsuur luik. Sugar-babyd ehmusid lahkuma. Mitti kainestus hetkega.

"Tere, mina olen sinu mõrsja," lausus luik sulgedelt veepritsmeid maha raputades.

Kuningas vaatas suuril silmil luike, hõõrus hämmeldunult lõuga. "Sa oled ilus. Ja hele. Ja suur nagu täiskuu".

"Selline ma olen," lausus luik asjalikult ja noppis kuninga habemest koogipurusid.

"Sa oled ju veekindel ka!" hüüatas Mitti.

"Jah, muidugi. Sellepärast ma olengi sinu mõrsja - Aretha," tutvustas luik end kummardudes.

"Jah, aga... mina, ma... ma tahan taimaalast, või kuubakat... sina aga oled ju hoopis luik. Äkki oled sa hoopiski Zeus? Mida sa tahad? Kelle kasuks töötad?" küsis Mitti nõudvalt ja valjuhäälselt.

Aretha keeras tiiva kuninga kaela ümber ja naeris kumedat naeru.

"Oh Sind, Udumäe kuningat. Oma kaasat ei tunne sa ära! Istu mulle selga, ma viin su koju, pole sul vaja enam taksode ja sugar-babyde peale raha raisata."

Kuningas istus kuulekalt luige selga ja keerdus kätega ta pika kaela ümbert kinni.

Nad lendasid üle Raekoja platsi ja "Suudlevate tudengite", raehoone kellatornist kõrgemale, üle Emajõe luha Udumäele.

Udumäel oli hea olla. Kuningas popsis piipu ja luges "Euroopa ajalugu", Aretha leidis väikese tiigi ujumiseks ja unistamiseks. Nad vaatasid koos maale ja sirvisid kunstiraamatuid. Kallistasid ja rullusid leebelt üle uduvoogude sulnis ameluses. Naudingute nektar maitsestas nende päevi ja öid.

Aegajalt muutus kuningas rahutuks ja norivaks.

"Kas sa Vähiga ka oled olnud?" küsis ta ootamatult, katkestades Aretha õnneliku äraolu.

"Ei ole olnud. Miks sa küsid?"

"Aga Haugiga?" ei jätnud kuningas järele.

"Mismoodi - olnud? Meil oli üks ühine projekt. See on olnu." Aretha peitis pea tiiva alla. Ta ei saanud aru, miks kuningas küsib neid küsimusi ja tõmbus endasse.

Kuningas haukas suitsuvorsti ja jätkas lugemist. Aretha teadis, et kuninga armukadetseva uudishimu taga on asjaolu, et kuningale endale meeldivad mitmed, et kuningas armastab ja isegi kummardab MITMUST.

Aretha taas kõneles Ainsuse kaitseks. Kuigi ta sisimas teadis, et MITMUS jääb, kõneles ta ikkagi, kõneles kuumalt, sisemise jõuga, sooviga päästa.

MITMUST välistamata tundis Aretha, et kuningale on Ainsus tervem, turvalisem perspektiiv. Hakkas ju suur kuningas Mitti Maalius kõigele suurutsemisele ja künka antud aujärjele vaatamata ka vanaks ja põduraks jääma. Aretha tahtis kuninga haiget südant uutmoodi helisema panna, tema puust keppi kullaga katta.

Aretha suureks kurvastuseks sobis kuninga meeleseisundiga AINSUS aniharva, õigupoolest oli AINSUS võimalik ainult koos Arethaga, Aretha maailmas suutis kuningas kaineneda ja vibreerida Ainsusele. Need hetked olid lühikesed.

Kord sai kuningal tubakas otsa ja ta laskus Udumäelt alla linna lisa ostma. Muidugi põikas ta Püssirohtu, oma lemmikkohvikusse. Sugar-babyd neelasid kuninga hetkega oma ahnesse embusse ja kuningas veetis mönusalt aega, doktori antud eliksiir toeks, unustades Udumäel ootava mõrsja aastasadadeks sootuks. Üksi igavust tundev mõrsja lahkus mere taha.

Kuninga meeletu möllu ja meelaste ameluste pikale veninud tsükli katkestas ootamatu maavärin.

Udumägi hakkas kõigile ootamatult purskuma ja purunema. Mitti Maalius kaotas pinna jalge alt ja katuse peakohalt. Ta kaotas selle, mida oli pidanud igiomaks: oma kodu. Võimukas magma heitis Mitti padrikusse, kus polnud ei vett, pehmet küljealust, tualetti, pliiti ega külmkappi. Kuningas lamas absoluutses mahajäetuses ja hirmus, et lõpp on lähedal. Mõne päeva pärast võttis ta julguse kokku ja avas ühe silma. Võõrast ümbrust nähes sulges ta selle taas. Nagu iseenesest hakkasid ta huuled lugema Meie isa-palvet. Kuigi ta sellest enamasti ei mõelnud, oli ta saanud oma emalt korraliku luterliku kasvatuse. Arethaga koos olles olid nad sageli ühinenud palvesse. Palve lugemisega rahu ja julguse endas üles leidnud, avas kuningas mõlemad silmad.

Udumäe kuningas vaatas haiglapalati aknast suurt ümmargust kuud. Kuu tagant paistis lainjat liikumist. Kuningas jälgis pingsalt täiskuu tagant aegajalt nähtavale tulevat tiiba. Kuningas mõtles, kus ta sellist näinud on, sellist valgust, kergust ja soojust. Kuningal oli raske hingata, aparaat hingas tema eest, aga iga kord, kui kuu tagant lehvitas tiib, tundis ta kergendust. Kuninga rinnale laskus luik.

"See olen mina, Aretha."

Kuningas naeratas.

"Oled mu unustanud?"

"Ei ole. Sa oled mu mõrsja."

"Ma olin kogu aeg sinu kõrval, terve elu, aga sina ei näinud mind."

"See oli minu tee."

"Ma ootasin sind, köik need aastad... Nüüd viin ma su koju."

Igal aasta novembripimeduses ilmub Udumäe kohale luik ja jutustab muinasjutu Udumäe kuningast ja tema mõrsjast.

Muinasjutt on kuuldav vaid neile, kes armastust unustanud pole.

Tagasi üles