ODAV MUINASJUTT ⟩ Silver Vahtre: Siga ja kägu

26. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. 

Lugesin lapsena üht muinasjuttu, mida nüüd mälu järgi teile uuesti jutustada proovin. Kas kõik toimus just nõnda nagu praegu meenutan, ei julge öelda. Lapsepõlv oli ammu ja nihkub iga päevaga kaugemale ning vanad lood muutuvad üha udusemaks.

Jõe kaldal metsasalus elas siga. Ta oli pärinud maa oma isalt ja vaarisalt, kes selle Suures Sigade Sõjas vabaks võitlesid ja siis välja ostsid. Siga sõi tõrusid, maiustas pühapäeviti trühvlitega, rüüpas jõest vett ja elu oli hea ning läks kogu aeg paremaks.

Metsasalu teine peremees oli kägu, sea kauge sugulane. Tema tegeles kooreüraskite püüdmise ja kukkumisega. Kui kõht üraskeid täis, meeldis käole kukkuda puude all vuliseva allika kõrvale ja selget vett peale nokkida. Siga ja kägu said omavahel hästi läbi ning elu oli hea, ehkki talvel mõnikord mõlemal varbad külmetasid.

Tegelikult elas metsasalus ka rott. Rott rääkis võõrast keelt, oli tulnud sea ja käo maale luba küsimata ning tal oli naljakas komme võtta, mis talle meeldis samuti luba küsimata. Näris näiteks trühvleid, hammustas teinekord käo munad katki ja käis pärast allikasse sittumas. Pererahvas muidugi pahandas, aga lõi tavaliselt lõpuks käega, sest elu oli üldiselt ikkagi hea ja rott ei saanud ju niikuinii ühestki keelest peale enda oma aru. Ja võib-olla oligi koos kuidagi seltsim elada.

Ühel kevadel otsustas siga maja ehitada. Kahju oli küll ilusaid puid maha võtta, aga mis sa ikka teed, kui tuleb talv ja varbad külma kardavad. Maja sai mõnus, siga käis rõõmsalt röhkides uksest sisse ja välja ning kägu võis katuselt otse tuppa kukkuda kui tuju tuli. Elu oli hea ja läinud koguni veel paremaks. Rott seadis ennast sõna lausumata sahvrisse sisse.

Suve saabudes märkas siga, et jõele on ilmunud parved. Parvedel istusid lähemad ja kaugemad naabrid, tüürisid allavoolu, lehvitasid ning hüüdsid, et sõidavad parema elu poole. Kägu lendas ümbruskonnas ringi ja avastas, et naabersalud on puha maha raiutud, puudest parved tehtud ning ülejääk rottidele müüdud, kes palkidest saepuru jahvatasid ja seda omavahel ostsid, müüsid ja vahetasid.

Elu on hea kuid saab tõesti ainult veel paremaks minna, ohkas siga, raius oma metsasalu lagedaks, ehitas samasuguse toreda parve nagu naabritel ning saatis veel suure koorma palke saepuruveskissegi. Majast lahkuda polnud raske – sinna oli märkamatult nii palju rotte siginenud, et siga ja kägu niikuinii enam sisse ei mahtunud ning sügis oli käes ja tali tulekul.

Jõgi oli vahepeal hulga kitsamaks jäänud ning rotisitta ja saepuru täis, aga parv ujus siiski nobedasti mööda endiselt pulbitsevat peavoolu. Teisi parvi enam näha polnud, eks need olid juba parema elu peale jõudnud, aga siga ja kägu olid õnnelikud, et liiguvad nemadki nüüd viimaks õigel teel.

Siga hoidis tüüri ja kägu jälgis, et helge tuleviku rada mõni salakaval kari ei ohustaks, kui eestpoolt hakkas kostma kahtlast kohinat. "Keeraks õige natuke," muretses kägu, "äkki see on kosk?" – "Otse!" vastas siga, "peavoolus pole meil karta midagi!" Kohin läks üha valjemaks. "Keeraks õige natuke," ütles kägu uuesti, "viimati kukume veel alla!"- "Otse!", jäi siga endale kindlaks, "ära ometi kuku pidevalt!".

Vool oli läinud väga kiireks ja parv kihutas nüüd täie hooga ees paistvate vahuste lainete ja nende kohal särava vikerkaare suunas. "Keeraks õige natuke," ütles kägu veel kord. Ning siga vastas: "Otse!"

Ja nii sõitiski siga kõige oma toreda parvega tükkis kosest alla kividele puruks. Kägu üritas viimasel hetkel lendu tõusta, kuid et suled olid märjaks saanud, kukkus temagi koos seaga vikerkaare alla, kus ees ootas juba palju purunenud parvi. Kukkumine oli kõrge ja kivid teravad – ei teinud pärast keegi enam selgeks, kes siga, kus kägu.

Peab ütlema, et seal ja käol ei vedanud – üsna pea jäi Peavoolu jõgi kuivaks sest rotid jõid kogu vee ära. Mida ära ei jaksanud juua, sellest tegid saepuru. Misjärel kõngesid lõpuks janusse. Ja kui poleks janusse kõngenud, oleksid nad ometi nälga surnud, sest polnud enam ei tõrusid ega trühvleid, ammugi mitte ka üraskeid. Saepuru oli rottidel küll, aga see ei sünni ju süüa.

Või mis teie arvate?

Jah, kas see muinasjutt just selline oli, ei julge enam öelda...