Päevatoimetaja:
Margus Hanno Murakas

LIS, WHIT & THE NFL Kaheteistkümnes nädal. Ebavõit ja hype enne tulemusi

Illustratsioon: NFL / montaaž / Ypsilon
Copy

Jälle. Jäl-le ei võtnud oponent mängu tõsiselt. Seni liigas teist kohta hoidnud Russelist sain küll jagu, aga kõigest kümne punktiga, kuigi Russeli algrivistuses oli kolm 0-venda.

Öäk. Võita on hiiglama tore ikkagi siis kui asi midagi väärt, mitte niisama kogemata üle jala. Kaotus teinuks mind muidugi veel tigedamaks, nii et neelan siis ebavõidu jälle alla ja tunnen rõõmu, et Team Tallinn 6-5 ja liigas neljandal positsioonil. This is fine.

Minu meestest tegi särava soorituse Dallas Cowboys linebacker Micah Parsons, kes juba mitmendat mängu järjest prognoositust paar-kolm korda rohkem fantasy punkte toob. Möödunud nädalal Kansas City Chefsi vastu võidetud matšist näiteks 15 punni, not bad! Dallas on NFC North divisjonis kindel liider ja kahtlemata ohtlik vastane playoffides. Veel tegi minu omadest hea töö running back Nick Chubb, kui Cleveland Browns Detroit Lionsi vastu tagasihoidliku skooriga (13-10) siiski võidu võttis ja Chubb 23.40 fantasy punkti koju tõi. Eile ehk tänupühal peetud 12. nädala mängus oli Detroit Chicago vastu küll taaskord võidule võrdlemisi lähedal, aga ei suutnud asja ära vormistada ja jätkab nukralt nulli võidu hooaega. Clevelandi ootab sel nädalal ees aga vana vaenlane Baltimore ja võit annaks juurde ivake lootust retsist AFC North (American Football Conference) divisjonist kuidagi playoffidesse jõuda. Kobisesin mõne nädala eest midagi sellest, kuidas NFC sel hooajal tugevam paistab. Võtan sõnad tagasi. Üsna sama seis mõlema konverentsi igas divisjonis: üks kõva meeskond ja siis kolm jeblajat. Erandiks ehk ülalmainitud AFC North, kus koos Baltimore Ravens (7-3), Cincinnati Bengals (6-4), Pittsburgh Steelers (5-4) ja Cleveland Browns (6-5). Selle kohta öeldaks pärisjalka MMil surmagrupp.

I don’t really care about fantasy right now - even though I actually won this week, currently in 10th place - because people who may as well be bots have been ranked higher than me all season. Seriously, I’m over here wheelin' and dealin' every single week trying to get viable players, while teams that consistently start 3 or 4 players who are either injured or on a bye week (translation: they get 0 points) continue to do better than me. It is quite disheartening to lose games I’m supposed to have a clear advantage in, but c'est la vie, it's never that simple. Is anything really?

However, something I do care about immensely are the performances of Cam Newton and Christian McCaffrey - I forgot to mention in my "Ode to Cam" last week that I absotutely picked him up in waivers as soon as news broke that we resigned him. With only a couple full practices under his belt and thus a limited playbook, Cam had a rock-solid performance in his first game back as QB1 (translation: he started) even though the Panthers lost to Washington Football Team (WFT) 21-27. Our "#1 pass defense" completely imploded and got gashed and abused by QB Taylor Heinicke and the Washington offense. Newton completed 21 of 27 passes for 189 yards and two touchdowns with an efficient 120.5 passer rating. He also ran for 46 yards and an additional touchdown. Fun fact: Cam has thrown and rushed for a TD 44 times in his career, 13 more times than any other player in NFL history. Here's his first rushing TD at Bank of America Stadium in Charlotte, NC since 2018. Is he home or is he home...

Teate, mis probleem mul Cam Newtoniga on? See, et ta imago ja vibe on väga, väga suur ja cool, AGA see võiks tulla pärast seda kui töö tehtud. Eelmisel nädalal püsisin kuss ja Whitney sai oma QB-d ülistada, ei saa salata, et oli minulgi liigutusest pisar (jah, täpselt nii tugevalt läheb hinge sport) silmas, et Cam kodus on ja kõik jutud. Aga. Aga. Aga. Hype on nauditav kui tulemus asjale kena krooni paneb. Ja sellest jääb Cami puhul ikka ja jälle puudu. Paiguti küll õige vähe, aga siiski jääb puudu. Olgu, see oli alles teine nädal, playbook on vaja selgeks õppida, play calling võiks parem olla ja nii edasi, kõik arusaadav. Aga ikkagi. Teinekord on targem olla vait ja tegu ära teha, et siis õigusega rusikaid vastu rinda peksta.

Cam could have definitely done more, and I am waiting for Offensive Coordinator Joe Brady to design some plays with Cam’s abilities in mind. We’ve also got to take some deep shots downfield. Robby Anderson, whose contract we extended before the season specifically for his deep ball prowess, and DJ Moore, who is literally one of the fastest players in the league, are downfield weapons that we absolutely have to utilize if we hope to sneak into the playoffs. Christian McCaffrey had a solid performance against Washington Football Team (WFT), despite their defense doing a pretty respectable job of minimizing his opportunities. This was only his third game back from injury and he has shown the last two games that he has fully returned. In our win against Arizona he brought in 95 yards rushing and 66 receiving for 27 fantasy points, and against WFT he picked up 55 yards rushing and 60 receiving along with that stellar TD catch from Cam, garnering 26.9 fantasy points.

The point is this: with both Cam and Christian back and healthy, this Panthers offense best be bumpin’ it up a notch. Just too much talent there not to see copious production weekly. As good as those guys played Sunday, Panthers defense was antithetically atrocious. Heralded as the top-ranked passing defense ahead of the game, our boys let Taylor Heinicke slice and dice them like a Ginsu wizard. I honestly don’t know what in the hell happened. They looked totally lost. It was definitely their worst performance of the season. Of course the bastards had to play like kaka Cam’s first game back. It was quite pleasurable to see one of the Assistant Coaches who goes by "Pot Roast" to rip the D a new asshole.

Sel pühapäeval ootab Carolinat ees Miami Dolphins (4-7) ja saab näha, kas ja kuidas ründerütm kulgeb. Võiks ja peaks tulema võit, seda on meeskonnal ja Camil hädasti vaja, sest Panthersi hooaeg ei ole veel sugugi läbi, võimalusi playoffidesse jõuda on ja tuleb neist haarata. Eile toimunud kolmest Thanksgiving mängust (Lions vs Bears 14-16, Cowboys vs Raiders 33-36, Saints vs Bills 6-31) on mul 12. nädala fantasy punktidega juba vaikselt persekursil, sest oponendi mängujuhiks oli Billsi Josh Allen (26.70 punkti) ja tight end positsioonil Dallas Cowboysi Dalton Schultz (15.60 punkti). Tiim nimega Great Britain 69ers võtab asja niisiis vägagi tõsiselt ja võitlus tuleb aus. Bengals vs Steelers ehk surmagrupi lahing on sel nädalavahetusel kindlasti üks põnev mäng vaadata, minu tiimist väljakul wide receiver Ja'Marr Chase (Cincinnati), keda kaitsemängijad viimastel nädalatel edukalt kinni parkinud on. Steelersi peatreeneri sõnul tähendab see, et rookie on vastaste respekti ära teeninud ja tema ohtlikkusest saadakse vägagi hästi aru. Kõik kena ja jutt õige ja tekitab tunde, et äkki peaks vahetuse tegema. Ja pange tähele, kui ma Chase’i pingile jätan ja tema asemel Ravensi wide receiver Marquise Browni algrivistusse lülitan, teeb Ja'Marr-poiss sellise mängu, et vähe pole. On vähe vastikumaid tundeid kui see, et su pink starteritele ära teeb.

Tagasi üles