ODAV MUINASJUTT ⟩ Jan Persidsky: Seitse muinasjuttu

28. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. 

Kosmeetik Kolja unistused

Kosmeetik Kolja unistas juba lapsest saati kosmonaudiks saamisest. Unistas oma tundlike sõrmedega seilata kosmonaut Titovi karmides kiharates. Teha romantilisi jalutuskäike avakosmoses, hingates sisse tähetolmu. Kosmeetik Kolja silmad valgusid vett täis, kui ta kõigele sellele mõtles.

Käsi põsakil, pilk läbi akna kaugusesse puuritud, ohkas ta sügavalt.

"Khm, khm" tõi kellegi köhatus kosmeetik Kolja Maa peale tagasi. "Jajah!" ajas kosmeetik Kolja end toolilt sirgu, kui nende pilgud kohtusid.

Tema ees seisis kosmonaut Titov. Kosmeetik Kolja alalõug hakkas alateadlikult värisema. Tekkis kohmetu vaikus. Selle purustas küüneviili kolksatus, mis kosmeetik Kolja lõtvunud sõrmede vahelt maha libises. See äratas mõlemad mehed justkui letargilisest unest. Kosmonaut Titov köhatas veel kord ja ütles oma heeliumist läbiimbunud õrnal häälel: "Ma... ma tahaksin kosmeetikuks saada. Kas te õpetaksite mind?"

Kosmeetik Kolja asetas oma iharad tuharad kosmonaut Titovi sülle ja ütles bassihäälel "Muidugi kullake, muidugi!"

*

Punane koit

Zinaida vajus mehe sinelihõlmast haarates põrandale. "Kas sa pead tõesti minema?" nuttis naine, tugevdades oma haaret. Makar prantsatas ohates toolile. "Pean Zinaidake, pean!" ja tõmbas varukaga luristades üle paistes silmade.

Zinaida põviltas taburetil nukralt põrnitseva mehe ees. Väike Ljuda haakus ema kitlisse, endal nutuvõru suu ümber: "Ema, kas isa läheb kauaks ära?" 

"Eih kullake, ei, küll ta jõuab varsti tagasi" paitas Zinaida tütrekese siidiseid juukseid, vaadates ise küsivalt Makari terashallidesse silmadesse. Mees ohkas. "Saage aru, ma pean oma kohust täitma... uus ühiskond nõuab seda!" ja Makar tõusis. Karmikoene sinel sahises põlvitava Zinaida käte vahelt.

"ID kaardi ikka võtsid?!" hüüdis Zinaida eemalduvale kujule järgi ning tajus läbi hommikuse udu Makari pea noogutust. Taamal hakkas punetama revolutsiooni koidik. Merelt kostus aurulaeva huilgav vile. Vaktsineerimiskeskuse avamiseni oli jäänud vaid 15 minutit.

*

Püksiõgard Pepe de Pepu

Elas kord Mehhikos, väikeses linnakeses Pepe de Pepu, kes armastas hirmsasti igasugu pükse nosida. 

Talle kõlbasid nosimiseks küll villased püksid, puuvillased, siidised ja isegi polüestrist püksid. Ei öelnud ta ära ka bermuuda ega capri pükstest. Eriti maitsesid talle õhulised flanellpüksid. Samas impregneeritud püksid jätsid talle alati kuidagi kuiva maitse suhu ja vuplitest kui sellistest ei saanud ta eriti isu täis.

Kord aga sattus ta kokku viigipükstega. Ta polnud kunagi selliseid pükse kohanud. Pepe de Pepul tekkisid sellest ootamatust kohtumisest lausa lohud põskedesse. Niivõrd innukas oli ta neid pükse enda suhu haarama. Pepe nuhutas igaks juhuks, kas õhk on puhas ja ajas oma suu lahti. "Ampsti" kõlas läbi pükste.

Nüüd toimus midagi ootamatut. Kortsunud viigipüksid tõmmati Pepe de Pepu suust nagu niuhti välja. Kõik läks korraga nii valgeks ja kuskilt kõrgustest kõlas kellegi vihane hääl, "Mitu korda ma olen juba öelnud, et ei saa niimoodi pükse kanda. See on ju lausa võimatu, kui kortsu su püksid kogu aeg lähevad ja näe nüüd veel sellisel pidupäeval pead ka kõik ära rikkuma. Mulle aitab..."

Pepe de Pepu põsed tõmbusid pingesse kui ta seda kuulis... "Aiiih!"

Muidu oli Pepe de Pepu kõigesööja aga nüüd sai ta aru, et on siiski olemas püksid, mis talle kuidagi ei maitse. 

Need olid triibulised püksid.

*

Näotu lugu

Vistrik Villu ringutas ja vaatas aknest välja. Ere hommikune päike lausa kiiskas talle silma. 

Ta tundis, et miski sund lükkab teda takka, end üha enam ja enam aknest välja upitama. Tema selja taga olev tuba tundus aina väiksemana ja maailm väljaspool seda veelgi suuremana.

"Kuhu nüüd?!" hüüdis Villule kõrval aknest välja piiluv Mati Mustpea.

"Appi, aidake!" karjatas just allpoolt ülesse kiikav kindrali lesk maadam Frunkel.

"Ära jumala eest tee seda!!!" hüüdsid kõik Näo tänava maja elanikud kooris.

Vistrik Villu ei teinud neid kuulmagi, vaid puhises omaette, jalgu üle akne ääre ajades. Kuid siis jäi ta akneraamidesse kinni. See aga ei takistanud Vistrik Villut. Ta võttis kokku kogu oma sisemise jõuvaru ja punnitas nigu jaksas. Akneraamid ragisesid pinge all ning korraga, käis üks ilmatu suur pauk, mis kõlas umbes nii: "Karpauhh!!!"

*

Seenemetsa romantika

"Ütle mulle midagi ilusat!" õhkas kõrvahark Malle Paulile kõrva. Nälkjas Paulil hakkas kuidagi imelik. Ammu polnud ta midagi ilusat Mallele öelnud.

"Ma ma...eee...võta üks suutäis head pilvikut!" nosistas Paul, suu pehmet pilvikut täis. "Päh" puristas kõrvahark Malle. "Mina räägin siin romantikast ja tema..." lõi Malle tundlaga.

"No kuule.." hakkas nälkjas Paul kogelema, "ega ma siis paha pärast," ohkas ta ja maitsev pilvik ei tundunudki enam nii maitsev. "Tõesti", mõtles Paul, millal ta küll viimati Mallega maasikapeenarde vahel roomamas käis või värskes kasteheinas sulistamas.

Seeneline Kolja kummardus pilviku kohale, kui teda tabas järsku kõrvetav valu vasakus õlas.

"Nu blj..." Kolja haaras rinnust ja vajus põlvili. Mõne hetkega oli kõik möödas. Kolja laienenud pupillid neelasid taevase peegelduse endasse. Kramp kadus ja nuga tema paremas käes kukkus mütsuga otse pilviku kõrvale maasse.

Nälkjas Paul tahtis midagi veel öelda, kui seen tema all värisema hakkas. Miskit metallselt kiiskavat lõi seene vaaruma. Kõrvahark Malle karjatas hirmust ning haaras kombitsatega nälkjas Paulist tugevalt kinni, et seenelt mitte maha pudeneda.

"Paul! Mis see oli?" küsis kõrvahark Malle. Nälkjas Paul ajas taas oma tundlad ihust välja ja hakkas ümbrust seletama. "Ma arvan, et see on märk millestki uuest ja ilusast." ütles Paul seenelise kogu natuke eemal silmates. "Oh, see oli nii romantiliselt öeldud," elavnes ka kõrvahark Malle. Nii nad siis hakkasid seenelise Kolja poole vudima.

Aastad möödusid ja Kõrvahark Malle ning Nälkjas Paul vaatasid uhkusega oma järelkasvu. Nälkharkide pesakonda, kes mööda kunagise seenelise jäänuseid kilgates ringi sibasid.

"Mäletad seda päeva?" vaatas kõrvahark Malle nälkjas Pauli sügavalt silma.

"Mäletan." vastas Paul ja nad embasid teinetest kirglikkult valendavate kontide taustal. Nii saidki Kolja luudest koolja luud.

*

Kopli romantika

Pooltühja trammi tuikus pooltäis Vitali. Vaikselt, ilma igasugu kärata, vajus ta puisele istmele. Vitali ei valinud seda istet juhuslikult. Kummaline kuu juhatas ta sinna. Ja seal ta oli. Need õhkõrnalt õlgadele vonklevalt langevad lumivalged kiharad punasel mantlil. Otse tema ees. Pingil, seljaga tema poole.

Trammi tasane liikumine lennutas Vitali poole noist siidilaadsetest kiharatest mõrkjalt magusat lõhna. Vitali sees jõnksatas miskit, või oli see tramm, aga ta sai aru, et nii see enam jätkuda ei saa.

Vitali tuikuv kuju kerkis istmelt. Ta avas suu, et eesistujale midagi ilusat öelda, kui raudteeülekäigu punased tuled teda järsku pimestasid. Trammijuht surus oma lihaselise villases sokis jala pidurile. Tramm pidurdas nii järsult, et trammijuhi ees juhtpuldil lösutav doktorivorsti tomati võileib sekundiga lihtsalt võileivaks moondus.

"Sa sinder sihuke..." vandus trammijuht läbi kullakarva hammaste. Vitali vajus samas kiharakandja pehmesse, polsterdatud sülle.

"Mis te endale lubate?" kostus Vitali südamedaami suust käredalt bassine hääl. "Ma...ma..." kogeles Vitali. Punases mantlis olevus tõusis, tõugates sülle vajunud Vitali trammi lumeporisele põrandale. Viimane asi, mida ta nägi, enne kui meelemärkuse kaotas, oli näärivana saapatalla filigraanne muster.

*

Hunt Uugu unetus

Hunt Uugul ei tulnud kuidagi und. Vähkres ühest voodi servast teise kuni tasakaalu kaotas ja partsti põrandale prantsatas nii, et põrandalauad ragisesid. "Aih!" hõõrus ta oma äralöödud taguotsa. "See ei lähe mitte!" Ajas end ägisedes ülesse ning mõtles, et ei jää tal muud üle kui unekosutuseks natuke värsket õhku hingata.

Plaan tehtud, lõi ta ukse lahti ja astus aasale. Seal märkaski ta Kuud taevas helendamas. Astus tollele ligemale, istus maha ja hakkas ulguma. Kuu, kes oli ennegi hunte niimoodi enda poole ulgumas näinud jäi kuulatama, "No mis sa seal ulud?"

Hunt Uugu hakkas kohe oma unetuse üle kaeblema. Kuu kuulas ja kuulas ning lõpuks ütles: "Unetuses on süüdi halvasti seeduv vanaema kes su kõhus on. Kuna on teada, et vanaemadega tulevad komplektina alati kaasa kudumisvardad. Seega kipuvad sinusugused olevused vanaemasid alla neelama koos varrastega.

Ja kui hunt Uugu surnud pole või kui vanaema kudumisvardad pole tema kõhus ära roostetanud, ulub ta seal siiani.