ODAV MUINASJUTT ⟩ Indrek Noormets: Miks kured enam lapsi ei too

30. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. 

Tõestisündinud lugu väljamõeldud loos!

Me kõik oleme kuulnud jutte kurgedest, kes lapsi toovad. Ehk siis kurejutte. Sellega on tehtud nalja, sellest on joonistatud humoorikaid pilapilte ja pulmakaarte. Aga vähesed teavad tõde. Täpselt nii, mina olen üks neist ja eluga riskides toon selle loo avalikkuse ette.

On olemas nö salaühing või ordu või miski muu nimetusega hulk inimesi, nimetagu igaüks seda kuidas soovib ja kuidas kellelegi mugav on. Mina nimetan seda lihtsalt ühinguks – Kureühinguks.Nad hoolitsevad inimkonna tuleviku eest, juhuks kui on vaja käiku lasta plaab B.

Mis on plaan B ja mis on hetkel toimiv plaan A ning kas on olemas ka plaan C? See ei oma mingit tähtsust.

Alustan hetkest, kui ei olnud üldse mingit plaani A, B või C.

Kas see toimus planeedil Maa või kuskil mujal Maa sarnasel keral, seda pole teada. Samuti puudub info, millal see oli. Ning sellel pole ka mingit tähtsust. Seega … alustame sellest, mis on teada.

On teada, et naised ei sünnitanud lapsi, nagu tänapäeval, vaid inimestele viisid beebisid kured. Jah see on tõsi. Pered tegid tellimuse, tellimus pandi töösse ning kurekuller tõi paki kohale.

Kurekullerid väga hindasid oma tööd ning tegid seda suure auga. Et sinna tööle saada, tuli läbida põhjalikud katsed, taustauuringud ning kui sealt pääses keegi edasi, siis algas koolitus, mis kestis mitu aastat. Ja see oli teoreetiline koolitus, peale mida tuli eksam ning need kes sealt edasi pääsesid, suunati praktikale, mis toimus samuti mitu aastat. Kes sealt edasi pääses, oligi nii öelda väljavalitu ja asus töötama väga vastutavale kohale – beebikullerina.

Salajasel saarel asus suur ja rangelt turvatud kompleks – laboratooriumid, kasvandused, laod jne. Territooriumi ümbritses mitu aeda ning valvurid andsid endast kõik, et keegi ei saaks territooriumile loata sisse ega ka välja. Kullerite sissepääsu koridor oli samuti rangelt turvatud ja kontrolliti põhjalikult kogu liiklust. Ka kogu saar oli tugevalt turvatud ja pideva valve all. Antud salajase saare elanikeks olid ainult kured, inimesi siin ei elanud ning selle saare olemasolust teadis väike arv inimesi.

Beebikullerid töötasid kolmes vahetuses, sest tarneid tehti üle maailma ja tellimusi oli palju.

Ja siis see juhtus. Erinevate infoallikate väitel oli see kas esmaspäev või teisipäev. Just oli toimunud kullerite vahetus. Ühed läksid koju magama, teised sättisid ennast valmis pikaks lennuks koos beebiga. Suures ruumis, kus toimus teekonna jagamine ja beebide pakkimine turvalennuhällidesse oli palju sigimist, sagimist ja müra. Sisse astus peakuller ja vaatas kurbade silmadega kogu seda korrapärast sigimist ja sagimist. Siis ta vilistas kõva häälega, mille peale hetkega saabus vaikus. Kõik pöörasid oma pilgud temale, mõistmata, miks kõige kiiremal ajal töö katkestada.

Nagu ma aru saan, siis teist keegi pole täna hommikusi lehti lugenud – ütles ta kõva häälega.

Ja kuidas olekski keegi saanud lugeda hommikusi lehti, kui tööpäeva algus oli mitu tundi varem lehtede ilmumisest. Mitte keegi ei noogutanud, kõik raputasid pead ja vaatasid peakullerile küsitava pilguga otsa.

On leitud tõendeid, et osad inimesed on hakanud sexima ning on ka fakte, et keegi on ka rasedaks jäänud. Seega, kui lehti uskuda, siis me jääme peagi ilma tööta – rääkis peakuller valjult. Ta soovis kohe veel midagi öelda, aga tegi närvekõditava pika pausi.

Ruumis valitses ikka veel vaikus, ainult mõne üksiku beebi nihelemist oli kuulda, kuigi nad magasid veel.

Mismõttes sexima? – küsis keegi kullerite seast. See on mingi jama, inimesed ei sexi – hüüdis teine. Kurat, kas sündmused on otsas, et kirjutatakse mingit väljamõeldud paska – arvas kolmas. 

Vaatame, eks aeg näitab, kui palju on siin sexi ja kui palju on siin paska – katkestas oma pausi peakuller.

Peakuller oli näost ära ja nii mõnigi tundis seda nähes kehas värinaid ja ärevuse võngete algeid. Ta jalutas laua äärde ja pani mõned lehed lauale lugemiseks.

See uudis oli esilehe uudis. Lugejate näod venisid pikaks.

Ma ei usu, see pole ju võimalik, et inimesed hakkaksid sexima. Milleks sellist jama kirjutada ja hirmu külvata – avaldas oma arvamust üks kulleritest. Kurat kui see peaks tõsi olema ja me tõesti hakkame töökohti kaotama, olen ma omadege psügavas sitas – kostis keegi. Kõik teised pöörasid küsitavalt pilgud tema poole. Ostsime just villa ja võtsime suure laenu – selgitas ta oma olukorda. Kurgede nokad hakkasid järgemööda üles-alla kõikuma, ehk siis noogutama ja oli näha et enamus on antud olukorras ning kohe ei jõudnud see oht neile pärale. Korraga oli kõigi töötahe kadunud. Ootamatu uudis inimeste seximisest oli hullem, kui tüli rebaste või närilistega. Neid sai nokaka surnuks peksta, aga takistada seximist...

Kuue kuu möödudes oli alles veel vaid pooled kullerid, teised koondati.

Meeleolu oli rusuv, ei olnud enam lõbusat lärmi ja huumorit, kõik teadsid, mis on tulemas. Koondatutest osad lahkusid mujale elama, osad hakkasid jooma ja jäid kodutuks, osad ei suutnud kuidagi selle uuest elukorraldusest tuleneva pingega toime tulla ja lendasid kõrgele pilvede peale ning langesid vabalt maapinnale surnuks.

Oli alanud kurerahva keeruline ajajärk. Õigem oleks öelda allakäik. Suurim küsimus oli, kust tööd saada, et mitte kodutuks jääda. Ja mis siis saab, kui tööd ei leia ning kodud kaovad. Kui beebisid enam ei toodeta, siis pole varsti seda salajast saart kellelegi vaja.

Viimane beebi pandi kulleriga teele kolm ja pool aastat peale kurikuulsa ajaleheartikli ilmumist.

Mis kurgedest edasi sai? Neile jäi lootus. 

Kui kurerahvas laostus, ei suutnud nad enam elada uhketes majades, vaid tegid endale minimaalsetes mõõtudes pesa, kus pere ilmale tuua. Nad usuvad siiani, et ühel päeval inimesed on nii laisaks ja mugavaks muutunud, et ei viitsi enam sexida ning hakatakse uuesti lapsi kurgede kaudu tellima. Kured hoiavad iga jummala päev inimestel silma peal, seepärast on ka nende pesad inimeste läheduses.

Kontakt inimeste ja kurgede vahel toimus salajase ühingu kaudu, kus tegeleti tellimuste ja muude küsimustega, mis puudutasid beebide transporti, sugu ja rassi jne. Ühing on tegev tuhandeid aastaid ja järjepidevalt on edasi antud oskusi ja teadmisi ja dokumentide arhiivi ja seadmeid ja kõike muud, mis oli vajalik kurgedega suhtlemiseks ning beebide tootmiseks. Kuidas see info minuni jõudis ja kas ka mina kuulun ühingusse, seda ei saa ma ei kinnitada ega ka ümber lükata.

Edasist me teame kõik, kured ei too enam lapsi. Sellest legendist on jäänud ainult jutud, joonistused ja huumor, mille üle naerdakse. Naerdakse teadmatusest.

Nüüd kui tõde on avalikuks tulnud, loodetavasti suhtutakse austavamalt kurerahvasse, sest iial ei tea, millal neid jälle vaja läheb.