ODAV MUINASJUTT ⟩ Lauriito Meriloo: Ega mul midagi uut eriti pole

31. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. 

Moodne muinasjutt

Astunud Maroof Ibn Rashid mööda liivaranda, kuni jõudnud imelisele maale.

Meeri siin seisma jäi ja muidugi seisis ka Maroofil, sest Meeri oli kena sinisilmne ja blond tütarlaps, kes ei varjanud oma juukseid, nägu ega sääri.

"Tahaksin sind tagant võtta nagu kaamelit!" õhkas Maroof neiule metafoori, milles sõna sai jumalikul kombel lihaks, ühendades tuhandete aastate araabiakeelse luuleloomingu millekski palju enamaks ja ülevamaks kui seda on mullaste varvastega matside talupoeglik sõnajalaõieotsing.

"Ei, mulle ei meeldi, kui mind tagant võetakse. See on liiga loomalik poos." ütles Meeri.

"Aga eest lased?" küsis Maroof.

"Mis mul neist!" vastas Meeri ja astus mööda muuli edasi, uhkelt ja püstipäi.

*

P.U.T.S

Uuno oli õnnetu. Ta tundis, et on millestki tähtsast ilma jäänud. Peaaegu kõigil ta tuttavatel olid häired, mõnel meeleolu- ja isiksushäired, mõnel unehäired, paljudel aga urineerimis- ja erektsioonihäired, ainult Uunol polnud midagi.

Veidi mõelnud ja uurinud, otsustas mees Lasnamäele minna. See Tallinna linnaosa oli nagu imedemaa, sealt sai raha eest kõike. Drjanikuid ja kozinakki, HIV-d ja LSD-d...

Vaevalt jõudis ta tselluloosikombinaadi klubist mööda minna ning mõned kilomeetrid Pae tänaval jalutada, kui kostma hakkas mitmehäälne kisa: "Trevooga! Häire!"

"Pee, uu, tee, ess" veeris Uuno. Punase Uulitsa Tuletõrjeselts.

Hetkegi kõhklemata otsustas mees vabatahtlike päästjatega liituda. Nii saigi ta omale kauaigatsetud häired. Mõnikord lausa mitu korda nädalas.

*

Idee ehk karumuinasjutt

Mati vaatas kabineti aknast välja ja ohkas. Mitukümmend aastat üks ja sama troostitu vaatepilt. Varasemaga võrreldes küll pisut parem, kuid paraku edenesid kõik muutused ikkagi aeglaselt ja vaevanõudvalt. Hea, et elevandimajagi kunagi rubla-aja lõpus valmis sai, üksikutele loomadele õnnestus mõnikord sponsoreidki leida, kuid kallist piletirahast ja omavalitsuse toetusest siiski ei piisanud.

Kaastundlikud loodusringide lapsed muidugi hoolitsesid kiskjate toidulaua eest loomaaeda viga saanud väikeimetajaid ja linde tuues, ning oma panuse andis ka hoogsalt paljunev kitsekari, aga see oli vaid piisake meres. Võtame kas või need karud...

Mati ohkas uuesti. Betoonbasseinid on - on, kapisuurune magamiskoht ka, aga vaja oleks maja. Mitte muinasjutulist kolme karu maja, vaid hoonet palju rohkematele mõmmikutele, kelle elu ja puure turistid pildistasid mitte niivõrd vaimustusest motiveeritult, vaid pigem erakordselt ebasõbralikke elamistingimusi fikseerides.

Võib-olla on Kerstil ikkagi õigus, arutles mees. Ehk ei olegi inimesed ja loomad nii erinevad. Ja kui värske turunduskonsultant Kersti võis õppemaksust vabanemisest alles jäänud raha rindade kohendamisesse investeerida, äkki peaks samal kombel käituma ka loomaaed? Sest tõesti, karu on karu, välimusest olenemata, aga samas armastasid pandasid kõik, jääkarusid aga müü kuidas tahes, erilist publikumenu nendega ikka ei pälvi. Ega see Frida ja Nora süü polnud, et nad jääkarudeks sündisid. Mõned on mehed ja mõned on naised, mõni on neeger ja teine on valge, mõni paks, mõni kaunis ja sale, mõnel on rinnad ja puusad, teisel jällegi pole...

Muidugi on veterinaaria pisut erinev ilukirurgide tööst, kuid muidu on tänapäeva maailmas siiski kõik korrigeeritav. Elu ja reaalsust saab parandada, kui mitte Photoshopi, siis kirurgi noa abil, operatsioongi oleks üpris tavaline, nagu operatsioon ikka. Tuimastus, natuke õmblusi, sidemed, kaela ümber operatsioonijärgne krae, et haavu ei saaks lakkuda ja muu selline. Paar päeva oleks küll baribali- ja jääkarupuurid ilma elaniketa, kuid siis järgneks läbimurre. Sensatsioon. Kroonika ja Eesti Looduse esikaas vähemalt. Ursus americanuse ja ursus maritimuse asemel oleks Tallinna Loomaaial üleöö 2 verivärsket elanikku, paar väljasuremisohus liigi esindajat.

Mati võttis markeri kaasa ja läks jääkarupuuri nahasiirdamiseks sobivaid piirkondi märkima. Veel paar nädalat tühje puure ja juba sel suvel võib baribali ja jääkaru asemel ette näidata kaks hiidpandat.

*

Dispuut

Beebi: "Äääh! Eääää!"

Sooneutraalne lapsevanem: "Noh, mis viga on? Pressid jälle patriarhaalset ja stereotüpiseerivat ühiskonnamudelit peale? Mina olen sinu teenija, jah? Ära arvagi, et kavatsen neile provokatsioonidele mingil moel alluda. Ma olen täiesti iseseisvalt otsuseid tegev sotsiaalteadusliku magistrikraadiga isik, kes ei tolereeri manipuleerimist!"

B: "Iiiääää! Õõh-õõh-õhh. Väää-uäää!"

SL: "On sul üldse kaka püksis? Heideggeri järgi on isegi olemise küsimus kahtlane. Isegi sinu enda olemine, rääkimata sellest, et kaka seisukohalt võttes oled sa subjekt. Ja subjektil ei saa põhimõtteliselt olla sõltumatut arusaama ega objektiivset tõlgendust kakast. See on su vaatenurk ainult. Arvamus, mitte absoluutne tõde. Ajutine olukorra peegeldus, mis on pealegi esitatud meessoo väärastunud ja primitiivsete tungide poolt moonutatuna. Derrida dekonstruktsionismi võtmes ei ole su mähkmes midagi. Ole parem vait ja aita palgalõhet vähendada. Niigi palju kasu…"

B: "Nh-nngh-üüüäääähäähääää!"

SL: "Nahui, sa rikud projekti ära! Mõistad? Pro-jek-ti! Ja siis mu MTÜ jääb sinu sitase perse ja meesšovinistliku riistapesemise tõttu Euroopa Sotsiaalfondi toetusrahadest ilma!"

B: "I-i-i-äääää!"

SL: "Kurat, ma ütlen! Tahad raputatud lapse sündroomi vä? Kordan veel kord – Diskrimineerimist kaardistava kompetentsikeskuse programm on tähtis! Sina ei ole!"

B: "Üüüüäää!"

Kui nad veel surnud ei ole, vaidlevad nad õnnelikult tänapäevani.

*

Masendus

Oli juba tublisti üle keskpäeva, kui Kauri silmi hõõrudes ärkas. Eilsel lõpupeol sai vist tõesti pisut liiale mindud. Eliitkool ikkagi, üüritud saunakompleks, ained ja nii edasi. Pohmakas oli jube ja poiss kippus kiiresti sõbraga ühendust võtma, et iPhone7 vahendusel oma eelmise õhtu muljeid jagada.

Siis järsku meenusid talle karistusseadustiku paragrahvid 178 ja 179 ning Kauri taipas, et tal ei olegi võimalik kiidelda. Äärmisel juhul võis pornograafilises või erootilises situatsioonis kirjeldada Põltsamaa Felixi mahedas marinaadis kodust kurki, kuid kindlasti tuli ära unustada Melissa ja tema noorema õega toimunu.

Kauri köhatas, sülitas kurku kogunenud klimbi põrandale, hõõrus selle kingatallaga laiali ja trükkis mobiili memo: "Elu ja reaalsus on liiga mahlased, jää fiktsiooni juurde, saagu kurgist porgand, mis liigub üleujutatud mügritunnelis."

Selliseid lastejutte produtseerisid igavad keskealised pere-emad igapäevaselt, küllap siis peabki nii olema.