ODAV MUINASJUTT ⟩ Aliis Aalmann: Märul ja unelm

32. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot.

Mart-Märten Märulii

Mart-Märten tahtis olla tark, aga õppida ta selleks ei viitsinud. Tahtis, et kooli poleks üldse olemas (kes selle sigaduse peale õieti tuli?), aga kui ta jäi pikemalt arutlema, tundus talle, et ühel hetkel hakkaks koduski igav. Videomängud ei jõua ju lõputult meelt lahutada. Ja koolis saab vähemalt lõuna ajal sooja sööki. Kodus peaks ise miskit hamba alla välja mõtlema (jah, just välja mõtlema, sest igava mängu poole pealt ei saa ju kööki lipsata, et võileiba teha!).

Kas ta viitsiks sõpradega õue minna? Praegu nagunii sügis, siis talv. Mis nad sealt õues konutaks? Alles kevadel võiks õuemelu põnevust pakkuda. No ja suvel on nagunii vaba. Prii nagu lind, nagu priiuserüütel ja tasuta wi-fi.

Mhh, aga ta ei saanud ju ometi tunnistada, et talle kool meeldib. Kool on mõttetu, õpetajad jamad, tunnid igavad. Pealegi teadis ta niigi juba kõike. Tähendab, ta teadis olulisi asju. Mõnda olulist asja. Võib-olla mitte päris kõike olulist, aga midagi ikka. Asi seegi! Samas, kui nüüd mõelda, mida ta siis täpselt teadis, jäi kogu teadmistepagas pisut ähmaseks. Äkki võiks korrata. Ah, ei! Kus sa sellega! Ei viiiiiitsi! Püha Google aitab. Vahet ju pole.

Ei, tema ei tahtnud kooli. Tema tahtis märulit! Ega ilmaasjata olnud ta perekonnanimigi Märulii. Seega raius ta nagu ustav kirvemees, et ilma koolita oleks ta palju tegusam ja targem. Elu ju õpetab, mitte õpetajad. Muudesse ülikoolidesse on katsed, pead ennast tõestama, aga eluülikool võtab vastu kõik, kes end näole annavad. Isegi need, kes ennast näole ei anna, seega oli igal juhul lootust. Pealegi ei tea õpetajad ega vanemad tänapäeva asjadest nagunii midagi, ainult jauravad.

Las siis elu õpetab. Mart-Märten ilmselt ei kuulaks, klapid peas, videomängumuusika põhjas, aga elu võib õpetada ikkagi – teab, kas ta saab paremini hakkama kui kooliõpetajad.

*

Unistuste äraspidine jõud

Tüdruk unistas, aga unistused ei täitunud. Jõi põllult korjatud taimedest tehtud teed, lootis terveks saada. Ei saanud.

Tallas rajad ja lootis, et need iialgi heina ei kasva. Kasvasid ikka.

Ta unistas siis, kui teised tema unistamist nägid, ja ka siis, kui polnud ühtki pealtvaatajat peale õrnade heledate varjulaikude toapõrandal. Unistas. Ei saabunud hobused kaariku ees, ei kusagil kaarikutki. Ei kuulnud isegi hirnumist, ei näinud kulla säramist. Ei jõudnud ta leida võluväge enne suureks kasvamist. Võluväge, mis oleks võinud raputada maailma. Ei tulnud oskust loitsida inimesi ega taimi. Kastis, mis ta kastis, väetas, mis ta väetas, kuid rohenäpp ta polnud. Unistas, mis ta unistas, unistajaks jäigi.

Aga kõik see, millest ta ei unistanud, täitus.

*

Printsess ihkab üksindust

Lühidalt.

Teate küll seda juttu Uinuvast Kaunitarist, Okasroosikesest. Et kuidas talle pandi peale mingi needus, mille kohaselt tüdruk vokinõela puutudes saja-aastasesse unne vajub. Ja et keegi ei saa teda äratada peale selle tubli printsi, kes kuskilt kaugelt kohale rutanud ja nüüd mõõgaga vehib. Kas siis keegi talle ei õpetanud, et pole mõtet teravate esemetega vehkida? Keegi võib ju haiget saada. Eks ta ise saigi – järgmisel päeval olid lihased sellest mõttetust vehkimisest valusad.

Kas te üldse teate, miks Roosi magas? Ta oli pidudest väsinud ja proovis nüüd unevõlga tasuda. Aga tuli mingi jorss ja proovis üles äratada. Minu versioonis ta sellega hakkama ei saa. Printsess magab edasi. Magab kas või teise saja veel otsa, võib-olla rohkemgi. Magab seni, et on küllaga. Ja kui ta lõpuks üles ärkab, on ta viimaks välja puhanud, mitte pooles vinnas zombi, kel endal aju vähe, nõnda et peab seda juurde nõudma: "Brains! Braaains! Give brains!"

Minu väljamõeldud loos on printsessil piisavalt ajusid, et mõista seda, et Redbullist ei piisa. Kohv ka ei aita. Imeravim on uni!

Ja see võiks olla õpetlik lugu sellestki, kuidas normaalsed inimesed on ka need, kes magavad kella kaheteistkümneni, mitte ei ärka kuke kiremisega virgalt ja viksilt.