MAGALATUUR VÄIKE-ÕISMÄEL VOL.3 ⟩ Autonoomne ja isetekkeline tänavakunst

«Isa-isa, ma leidsin kaheksa ASABit!» kilkab üks mu poegadest, «Häh, ma leidsin kaksteist,» teavitab teine üleolevalt. See on mäng, mida me hakkasime eelmisel aastal Õikale tagasi kolides mängima, ja selle mängu eesmärk on banaalselt lihtne: võidab see, kes leiab rohkem kohaliku tänavakalligraafi ASABi tääge. Auhind? Auhinnaks on esteetiline nauding, silmade trenn, tähelepanu trenn ning sür-eetiline mentaalne vabadus märkama «Tänavat» ja magalaprohvetite kirjutatud evangeeliume.

Täna jätkame magalatuuri ja keskendume taaskord avaliku kunsti peale. Seekord on legaalse ja kommunaalselt heakskiidetud kunsti asemel fookuses Väike-Õismäe autonoomne ja isetekkeline tänavakunst — gräff, täägid, pommid, piece’id ja stencil'id — ning kuidas võiks sellist nähtust mõtestada.

«Meie igapäevast ASABit anna meile tänapäev» Foto: Steven Vihalem

Täägid ja pommid

Viisakatele ja korralikele kodanikele ei meeldi see «sodi» ehk noorte kritseldused ehk täägid majade seintel, prügikastidel ja elektrikappidel, neile ei meeldi enamus asju siin maailmas, aga siuke sigadus ei lähe üldse peale. Tsipake progressiivsemad kodanikud ei salli ka tääge, kuid leiavad, et noored võivad küll gräffi teha, aga mitte nende maja peale, minge kuskile mahajäetud majja või osalege konkursil ja tehke siis seaduslikult. Ja noh, parem oleks ikka, kui teeks mingi normaalse pildi, mitte mingi sigrimigri, kust ei saa essugi aru. Üüberliberaalsed kodanikud — see on teoreetiline ja spekulatiivne inimrühm — ütlevad, et täägida võib ka, sest see esimene tääg on debüüt, millest alustada teekonda «suure kunsti» juurde; sest siis noored õpivad ja saavad meistriteks, kes teevad ilusaid suuri mural'e.

Täägimiskoht aadressil Paldiski mnt 189. Foto: Steven Vihalem

Tänavakunsti hierarhia korralike ja viisakate kodanike maailmas näeb välja umbes selline: supergraafika ehk mural ehk monumentaalmaal on oke, kui KÜ lubab; tervet seina katvad gräffid ehk piece’id ja korralikumad throw up'id ehk edasiarendatud ja viimistletud täägid on ka oke, kui need ei ole minu maja peal, hea oleks, kui need on kuskil tööstuslikus hipsterirajoonis või välismaa suurlinnas, minust eemal ühesõnaga; täägid ja väiksemad throw up'id on «prügi», vastik latrinaalia, seda ei taha viisakad ja korralikud kodanikud mitte kuhugile. Stencil seisab kuidagi eraldi, viisakad ja korralikud kodanikud ei tea veel täpselt, mida nad peaksid selle kohta mõtlema, et olla viisakad ja korralikud, Banksy ja Lõngus ajavad tundeid veelgi segasemaks.

Teoreetiliselt ja top level spekulatiivselt on olemas ka viisakad ja korralikud kodanikud, kes teavad, et teoreetiliselt võib see sama monumentalist teha oma suursugusest seinamaalist sada meetrit eemale kiire «pommi» ja sada meetrit teisele poole tillukese täägi, et teoreetiliselt ei pea toimuma pidev areng ja kord tänavatel elanu jääb sellele alati truuks. Teoreetiliselt ja ilma nimesid mainimata, sest ma ei ole snitch ehk koputaja.

Katlamaja Õismäe Vene Lütseumi ees — SALK nimeline kutt hakkas tegutsema umbes samal ajal kui Tarmo Jüristo sihtasutus, aga siiralt kahtlen, et kumbki üksteisest teadlik on. Foto: Steven Vihalem

Spot'id

Õika sisering on suhteliselt vaene sellistest töödest, mida korralikud ja viisakad kodanikud saaksid oma südametunnistusel lasta lihtsalt olla, ja põhjuseks võib tuua selle, et puuduvad mahajäetud majad, jõude seisvad seinad, potentsiaalsed spot'id ehk siis skeenele teadaolevad kohad kunstiga tegelemiseks. On elumajade seinad, aga nendele ei tasu midagi suurt teha, sest KÜd värvivad aktiivselt töid üle. Ses suhtes on hetkel näha tänavakunsti vaibumist Väike-Õismäel — olid ajad, kus pommiti kõike ja väga toorelt. Siseringil on tenniseseinad kahe staadioni vahel, seinad ja obstaaklid skatepargi juures, on üks katlamaja Õismäe Vene Lütseumi ees, teatakse, et nendel võib taies pikemalt püsida.

Katlamaja Õismäe Vene Lütseumi ees. Foto: Steven Vihalem

Spot'id on pigem perifeerias, linnaosa asumite vahelistel piiridel, eikellegimaal – endise Coca-Cola tehase betoonaiad, tööstushoonete seinad putukaväila ääres, garaažid Järveotsa tee ääres, Järveotsa keskuse tagune, betoonsein Ehitajate tee XXX Maxima taga, üksikud hajutatud katlamajad jne. Minu enda lemmik piece asus XXX Maxima taga – koomiksitegelase Lucky Luke teemaline teos valmis 2020. aasta juulis ja pakkus rõõmu kõigile Egmont Estonia toodangu peal üles kasvanutele. Kahjuks on tänavakunstiga see värk, et tegemist ei ole püsivate taiestega, ning juba aasta lõpuks tegi mingi SHAW selle peale suht mõttetu throw up'i, hetkel on järel vaid Lucky Luke ja tema hobune. Soovitan kindlasti seda kohta vaatamas käia, kuna see nurk on nii geto, et puhtalt hängimisest hakkab rubiitama. Kohe taiese kõrval on loomaaia ameerika piisonite aedik — peab mainima, et tegemist on kohaspetsiifilise piece’iga — ja seetõttu on kohalike hulgas hakatud seda nurgakest Piisoni baariks kutsuma.

Seljod Piisoni baaris. Foto: Steven Vihalem

Piisoni baar. Foto: Steven Vihalem

Vox strada ja tsensuur

Võimalik, et sa tahaksid tänavakunstis näha rohkem sotsiaalkriitilisi teemasid, Kuku raadio vox populi'st lihtsalt ei piisa ning tarvis on tõelist vox strada't ehk tänava häält. NP, mul on sulle koheselt pakkuda Kullerkupus Õismäe tee 46a asuv pikem tekst. Võimalik, et sulle ei sobi see sõnum, valdavale enamikule ei sobi, aga see ei vähenda selle teksti olemist ja toimimist sotsiaalkriitilise tänavatekstina. Inimene on algatanud dialoogi ja ainuvõimalik viis sellele vastamiseks on teha kõrvale parem taies vaktsiinisüstlast või Irja Lutsarist.

«Sa maxad raha rikastele, nemad ütlevad et sa võibolla haige, sa teed testi, kuigi oled terve nagu purikas, vaksiini ärikad leiavad et sa tõbine, sina ori maxad, Bill Psyhoopat Gates naerab, tema saab miljard dollarit kasumit Kaja Kallas saab sellest kopika ... Tahad sa sellist elu???» Foto: Steven Vihalem

Võimalik, et sinu arusaam sotsiaalkriitilisest gräffist on teistsugune, seetõttu pakun sulle hoopiski vaatamiseks seda SAMOlikku teksti, mis tekkis samal ajal, kui ühiskond arutas, kas täiskasvanud võivad lapsi panna või mitte.

«#14poleokei» Foto: Steven Vihalem

Tihtilugu võivad üksikud teosed jääda märkamatuks, kui sa ei näe neid kontekstis teistega. Näiteks see «#14poleokei» ei ole ainuke, sama on kirjutatud ka mujale ning paaris kohas on selle teemalisi stencil'eid. Samamoodi võiks mõelda, et Pikaliiva 7 asuva katlamaja seinale kirjutatud «LEGALISEERIGE PERSENUSS» on üksik vulgaarne purse. Kõrval olev tekst «OLE ENDA VASTU LAHKE», mis ilmus samal ööl kui «PERSENUSS», ja kasutatud punane värv viib meid hoopiski Õismäe tee 111 juurde, kuhu on samasuguse punasega kirjutatud «MA OLEN PEDE». Selline teadaanne mängib legendaarse «[sisesta nimi] on pede» latrinaaliaga, üüberspets ironiseerimine.

Onu Heino versus veganist vaimse tervise ekspert. Foto: Steven Vihalem

Õismäe tee 111 – «MA OLEN PEDE» Foto: Steven Vihalem

Kui sellest veel vähe on, siis näitan ma sulle ka üht väga lüheldast aega eksisteerinud teksti Paldiski mnt 165 seina peal, mis on eelnevatega samast seeriast. Kujutan ette, kuidas KÜ esimees, pakun huupi keskealist meest nimega Kalle, tuleb hommikul paraadnast välja ja näeb, et mingitel tüüpidel on õigus ja liberastide homoteerulliga on ka tema maja ära häbistatud ning sellel rõvetseb tekst «HOMOSEKS ON HEA».

Arutasime sõbraga, et see tundub meelega lapsik ja nunnu, antipood «PERSENUSSi» obstsöönsusele. Foto: Steven Vihalem

Ma teen nüüd ühe väikese kõrvalepõike ning räägin sulle hoopiski kirjandusest. Michael Muhammad Knighti debüütromaan «Taqwacores» kirjeldab fiktiivset punkmoslemite kommuuni. USAs avaldati see ilma igasuguse tsenseeringuta, Suurbritannias seevastu tehti see puhtaks igasugustest «jumalateotustlikest» osadest — kustutamisele läksid nii kõik osad raamatust, mis võiksid olla solvavad moslemitele, kui ka laused, kus sõnade «Allah», «Koraan» või «Prohvet» kõrval asetses mõni sündsusetu/nilbe sõna. Tänu «anonüümsele konsultandile» läksid tsensorid isegi tervete lõikude kallale, mis rääkisid ajalooliselt teadaolevatest faktidest nagu Koraani kokkupanek peale Prohveti surma või Prohveti ja tema naise Aaisha vahelised suhted. Kuna raamat tuli Suurbritannias välja peale Prohveti karikatuuride skandaali — lisaks vanematele jamadele kasvõi Salman Rushdie «Saatanlike värssidega» — siis on hüpersensitiivsus mõistetav.

«Taqwacores» pani alguse tervele punkmoslemite subkultuurile. Foto: Taqwacore

Nali peitub selles, et professor Knight on moslem ja kohalikke inglise moslemeid oli tarvis kaitsta tema sõnade eest. Knight ise võttis ka seda naljana ja ei hakanud tsenseerimisele vastu puiklema, sest: algne USA versioon oli samaaegselt kättesaadav ka Inglismaal; tsenseeritud osad tähistati tekstis asteriskiga; ning lõppeks oli sellise tsenseeritud teksti puhul tegemist märgiga, fenomeniga, mis ilmestab hetke ühiskonda ja selles valitsevaid meeleolusid, oleviku absurdsust. Knighti enda sõnutsi tekkis olukord, kus «... raamat muutuks etenduseks, tsensuurist sai vaatemäng»¹ — ta oli nõus laskma oma loomingut sandistada kunsti nimel, et avalikustada tsensuuri ja hetke religioosse diskursuse silmakirjalikkust. Professor Knight on tuntud transgressor, valge USAkas, kes näitas trääsa kristlikule maailmale ja hakkas moslemiks, näitas trääsa ka vahabiitlikule araabiakesksele islamile ning keskendus mustale islamile ja mustale sufismile — ta on klassikaline trikster, kes ületab ise sotsiaalseid norme ja piire ning saab lubada ka teistel enda kallal piire ületades toimetada, toores ükskõiksus konformistliku heaolu suhtes ja huvi vaid mängu/dialoogi kestvuse vastu.

Kuidas see kõik nüüd «HOMOSEKS ON HEA» lausega seina peal seotud on? See lause kustutati tänavalt nii, et sellest ei ole enam jälgegi ja seega on edasine dialoog võimalik vaid digitaalsete artefaktidega. Sama saatus on tabanud mitmeid teisi kirjutisi, aga mitte kõik KÜ’d ei ole olnud nii põhjalikud kui Paldiski mnt 165 maja omad. Näiteks Paldiski mnt 153 omadel oli rahhi mitte terve seina värvimiseks, vaid ainult täägide üle tegemiseks, lapiline sein aga räägib minuga samamoodi kui asteriskid tsenseeritud tekstis, märk millestki häbiväärsest, nagu kustutatud rahvavaenlased Stalini piltidel. Tänu Jumalale tuli Lasnast Disco ja küsis KÜ esimehelt otse: «Kes see diskotab siin?»

«Kes see diskotab siin?» Foto: Steven Vihalem

Kujutan ette, kuidas KÜ esimees Vassili tuleb hommikul oma mõisast välja, vaatab valdusi, vaatab just eelmine nädal parendatud seina ja küsimust sellel ning õrnas hommikuvalguses kostuvad väga vihased ja ebatsensuursed sõnad tema muidu viisakatelt huultelt. Dialoog, inimeste omavaheline suhtlus on väga oluline ja eluterve asi toimiva ühiskonna jaoks.

DJ Kastreeritud Rott

Töötan igapäevaselt ühes kohas, kus on siseruumis palju gräffi ja päris tihti kuulen ma väikeste laste suust küsimust: «Aga kes siin sodimas käis?» Olen hakanud vastu küsima, et kas see ei ole sinu arust ilus, ja selle peale vastatakse, et on küll, aga viisakad ja korralikud vanemad ütlesid, et seinte peale sodivad pahad lapsed. Soovitan lugeda DJ Tiine Roti artiklit Müürilehes, mis algab sellega, et tolle tänavakunstniku hiilgeajal lubasid täiskasvanud mehed teda FB gruppides ära kastreerida mänguväljakutele «sodimise» eest.

Ma ei ole oma esteetiliste/eetiliste arusaamade tõttu võibolla kõige õigem inimene seda kommenteerima, aga küsiksin retooriliselt, et mis inimene see on, kes läheb teist «kastreerima», sest ta sodis kuskile midagi? Või siis, et kas tõesti mingi elutu objekti muutmine — ei ole mõtet arutleda, kas sellise aktiviteedi puhul on tegemist kunsti või vandalismiga, see on teoreetiline lõks — väärib elus inimese füüsilist, mentaalset või finantsilist distsiplineerimist? Tigedik vastab mulle, et ma ei lase ju enda lastel koduseintele sodida. Ei lasegi, aga kui teevad, siis ei hakka peksma ka — kolmas ja kõige väiksem kutt kribas just hiljuti terve nurga enda toas täis, kuradima pastakaga, seda ei võta miski maha, päriselt ka, kraapisin kõigega, kuni värv hakkas maha tulema, küprokis ka vaod sees. Sindrinahk see poiss, aga mis ma teen? Üks silm nutab, sest uhiuus korter ja ma ei plaani veel järgneva 10 aasta jooksul remonti teha; teine silm naerab, sest kuradima hästi on kraapin’d selle pastakaga, detailselt ja südamest.

Veelgi parem küsimus selle magalatuuri lõppu on seotud artikli kaanefotoga. Oletame, et see «VANDALISM» ei ole kirjutatud iseseisva kunstniku poolt Väike-Õismäe bussipeatusesse, et selle all ilutseb H&Mi logo ja tegemist on osaga reklaamikampaaniast. Kas mina/sina peaksime olema rahul olukorraga, kus suuräri võib legaalselt (loe: korraliku raha eest) mind/sind visuaalselt «häirida», võtta linnaruumist mingi osa ja seal enda toodet müüa? Või siis veelgi otsesemalt, kas mina/sina peame olema sellised inimesed, keda häirib autonoomne ja anonüümne kunstnik, aga nii inimesi kui keskkonda ekspluateeriv rahvusvaheline äri on minu/sinu jaoks vastuvõetav?

Jätan sind selle üle mõtisklema ja kohtume taas järgmisel nädalal, et rääkida noorte tänavakunstnike haridusvõimalustest Väike-Õismäel, ühe kooli kuulsamatest vilistlastest ja kurikuulsast väljaheidetust. Selleks, et toimuks dialoog, on sul võimalik minuga ühendust võtta kirjutades meiliaadressile [e-mail] — oodatud on nii küsimused, täpsustused, soovilood kui ka sinu enda tähelepanekud, linnafolkloor jne.