L, 1.10.2022
ALATEADVUS ⟩ Sinu pea sees on veel keegi
Uuri seda tunnet Foto: Martin Luiga
Martin Luiga
Sinu pea sees on veel keegi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Tuletagem meelde üht kandvat episoodi lastekirjanduse kuldvaramust, Astrid Lindgreni “Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlikust elust”. Eva-Lotta on üksinda mahajäetud mõisa jäänud, poisid läksid mõrvapaiga juurde kaarti otsima, Eva-Lotta mängib, et ta on mõisa perenaine, kellel on suur perekond. Ilmub vana Greni mõrvar, Eva-Lotta ei tunne teda ära, too on põhjalikult oma välimust muutnud – aga ristib ta omas mõttes mängust lähtuvalt vanemaks vennaks Klasiks. Hiljem tuleb välja, et mõrvari nimi oli tõepoolest Klas.

Selles klassikalises momendis on lihtne jälgida alateadvuse tööd¹. Eva-Lotta oli näinud võlakirja, millel seisis mõrvari nimi. Ta polnud seda sealt välja lugenud, aga see informatsioon oli mingil latentsel kujul seal – Eva-Lotta oli võlakirja peale ka üsnagi palju mõtelnud, seda otsinud ja nõnda edasi, ehk siis see oli ka fookuses. Nagu me näeme, edastab alateadvus sõnumeid kodeeritud kujul.

Minu tõlgenduses ei ole ka ’vanem vend’ selles loos arbitraarne nimetaja, vaid viide piibli-Kainile, esimesele mõrvarile – piibel on ilmselgelt sõjajärgses Rootsis endiselt piisavalt oluline kultuuriline tekst, et alateadvusel oleks mõistlik selle kaudu oma asju ajada. Ja perekonna kujutamine, selle eesmärgiks oli meelde tuletada, et mõrtsukas *kuulub siiski inimeste perekonda*, hoolimata oma tegudest.

Olukordi, kus alateadvus sekkub, on veelgi. Kellelegi tehakse ülekohut, ta otsustab selle andestada, sest andestamine on voorus ja nii edasi. Olukorra tõde on aga see, et ülekohus on läbi protsessimata ning miski ei garanteeri, et antud ülekohus ei kordu. Alateadvus üritab seepeale probleemi lahendada, tekitades uusi konfliktiolukordi – sisuliselt konfliktiolukorda tagasi pöördudes. Alateadvus on põhimõtteliselt alati abivalmis, aga alati ta ei tea, kuidas seda olla, ning harilikult on probleemi lahendamiseks vaja ka teadliku teadvuse poolset sihiteadlikku tööd ja uurimist, et konflikte lahendada. Vastasel korral on tulemuseks lihtsalt see, mida me nimetame „konfliktseks inimeseks”.

Valdavalt näib, et inimesed elavad õndsas teadmatuses sellest, et psühholoogia üleüldse olemas on või siis vähemalt, et neil sellega midagi tegemist võiks olla. Reaalsust kogetakse otsekui vahetult ja ilma filtrita, inimeste reaktsioonid tunduvad paratamatud. Õieti tundub kultuur ja kogu sellega seotud ilmakorraldus depressiivne, depressiooni sümptomitega: ei suudeta ette kujutada midagi enamat, midagi teistsugust. Ka rakenduspsühholoogia maine on üldiselt madal: vähe kuuleb sellest, et keegi oleks kvaliteetset abi saanud või isegi, et psühholoog oleks suutnud jätta mulje, nagu ta tahaks või suudaks aidata. Ühendriikides, kus asjalood arstiabi kättesaadavuse ja taskukohasusega ning rahva vaimutervisega sugugi kiita ei ole, on aktivistid härjal sarvist haaranud, üritades infot jagades ning haigeid ja spetsialiste intervjueerides psühholoogiast rahvateadust kujundada, aidates inimestel lähtuda ellujäämisprintsiibist – kõigepealt tuleb aidata ennast ise, ja kui hästi läheb, siis on võimalik aidata kedagi teist.

Siinmail harrastatakse kindlasti nii seda kui teist, sest mis sa muud ikka teed, aga üldühiskondlikku diskursust sellest tekkinud pole, ehkki inimpsühholoogia parem tundmine aitaks leevendada paljusid probleeme laiemal tasandil – äärmiselt tihti jääb poliitiliste ja äriliste või ka isiklike ettevõtmiste õnnestumisele jalgu just inimpsühholoogia, ego kaitsemehhanismid muutuvad peamiseks motivaatoriks, hakates ratsionaalselt seatud eesmärke saboteerima. Samuti on praktiliselt ilma igasuguse psühholoogilise ettevalmistuseta inimesed kerge saak igasugustele manipulaatoritele, kelletaolistel on ego kaitsemehhanism kogu toimimise aluseks. (Natsionaalsotsialismi, stalinismi ja massipoliitikat tervikuna saaks käsitleda kui traumeeritud rahvastega manipuleerimist.)

Osati saab psühholoogiaeitamist mitmesugustel tasanditel – kuulukse, et psühhoanalüütiline meetod on kirjandusteaduses meie maal juba pikemat aega pigem vaeslapse rollis (vähem või rohkem aktiivselt tõrjutud) seletada samuti sellesama ego kaitsemehhanismiga: inimesed ei soovi tunnistada, et nende psühholoogiline aparaat võib olla ebatäiuslik, nad ei soovi lasta mingit diskursust või spetsialisti seda muutma ning neid häirib ka mõte sellest, et neil on iseseisev osa, mis suunab nende käitumist justkui nende tahte vastaselt.

Ometi on meil üldlevinud alkoholi- ja narkoprobleemid, mida moodsa teaduse järgi ei saa vaadata lahusolevana üldistest vaimse tervise probleemidest, samuti oleme enesetappude sageduse poolest ikka veel regiooni ülemises otsas. Lastepsühhoanalüütiku Melanie Kleini väitel pole tavatu, et lastel esineb skisosfreenia vm psüühiliste haiguste kliinilist pilti, mida enamasti ei märgata, kuna keegi ei viitsi süveneda sellesse, mis lapsel toimub, mäng ilmselt või jonnib. Enamasti on tegu mööduva nähtusega, millest laps ennast orgaaniliselt „välja mõtleb”, mille põhjal saaks täiskasvanud inimese vaimuhaigusi vaadata ka mingisse arengustaadiumisse pidama jäänute või tagasilangenutena. Tänapäeval, niihästi laste vaimse tervise kriisi kui koroonakriisi tingimustes muutuvad sellised osutused väga relevantseks – et osataks kasvõi tähelepanu pöörata sellele, et teisel inimesel toimuvad mingid psühholoogilised arengud ja protsessid, mida saaks iseenesest suunata ja neis osaleda.

Lõpetan ühe hiljuti kuuldud looga. Ühes Eestimaa otsas oli olnud üks nõid². Aidanud inimesi, aga inimesed päris terveks ei saanud, pidid ikka edasi käima (siin ei heida ma nõiale midagi ette, psühhoterapeudi või pihiisa juures käiakse ka pidevalt). Siis surnud nõid ära. Tema sõltlased päris ta üheksa-aastane tütar. See rippuvat nüüd päev otsa telefoni otsas ja andvat vanainimestele nõu.

Üsna tõenäoliselt konditsioneerib sellesse rolli seadmine ta kogu eluks selliseks, kes ei saa muudmoodi, kui peab proovima inimesi aidata. See, et tal ja teistel temasugustel lihtsam oleks

 

¹ Freud leiab, et tuleks öelda “mitteteadvus”, leides, et “all” ja “üleval”, et kus see “all” olema peaks. Minu arvates viitaks see eesti keeles jällegi sellele, justkui mitteteadvus ei teaks, mis on ebatäpne, tegelikult ta teab rohkem kui teadlik teadvus. Mina kujutaksin alateadvust sellise suure kuhja nodina, mille peal seisab inimene, kes suudab pilguga hoomata ehk viite-kuute asja korraga. On ka tõenäoline, et see sisaldab asju, mille keeles kirjeldamine võtaks kõvasti keskendumist või oleks ülepea

² Materialistlikus mõttes on nõid inimene, kelle tähelepanu teatud valdkondades, tihti ka praktilises inimestetundmises, on nii heal tasemel, et inimesed on nõus talle selle eest maksma või teda selle eest vihkama. *Tähelepanu*, süvenemise kohta väärib ka märkimist, et Simone Weil võrdsustas seda funktsiooni palve funktsiooniga.

Märksõnad
Tagasi üles