ODAV MUINASJUTT ⟩ Sirly-Ann Meriküll: Printsess Mohita

34. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot.

Elas kord printsess, kelle nimi oli Mohita, oma seitsme maa ja mere taga. Mohital oli, nagu kõigil temavanustel printsessidel ja nagu juba mainitud, oma isiklik maa ja meri, muidugi ka linnaosa, tänav ja maja; lisaks sellele veel oma isiklik teener ja personaaltreener, eraõpetaja, isiklikult palgatud sõbrad, oma lemmikloomad, kellel oli muidugi mõista oma loomajalutaja; veel oli tüdrukul oma toidukuller, oma telekanalipakkuja, oma juuksur ja jumestaja, isiklik paelasiduja, kingaviksija, oma kokk, oma koristaja ja muidugi ka oma vanemad, kes küll oma nina tütre tegevustesse väga ei toppinud. Peale kõige selle oli Mohital ka oma laimiistandus. Üldse oli kõik, mida silm sealt Mohita kodu juurest seletas, tüdruku enda oma(nd).

Ühel päeval sattus printsess omaenda üüratus põrandast laeni riiuleid täis raamatukogus ringi uitama. Muidugi oli tal olemas ka isiklik raamatute ettelugeja, lausa oma kirjanikki oli tal, kes ikka printsessist vahvaid lugusid välja mõtles ja kirja pani ning siis tüdrukule näiteks unejutuks ette vestis; aga sel päeval tundis Mohita igavust. Tema isiklik igavusepeletaja ehk nutitelefon oli samuti just tühjaks saanud.

Igatahes kondas Mohita nüüd oma raamatukogus ringi ning otsis midagi põnevat, mida lugeda või lehitseda. Talle jäi kätte Dale Carnegie raamat "Kuidas leida sõpru ja mõjutada inimesi". Teos hakkas Mohitale huvi pakkuma ning peagi oli ta selle lugemisest tugevalt haaratud. Teda hämmeldas väga, et keegi oli kirja pannud käitumisreeglid, kuidas inimestega suhelda ning kuidas end neile meeldivaks teha. Seni oli printsess arvanud, et teda armastavad kõik ja seda iseenesestmõistetavalt. Ta polnud kunagi teadvustanud, et sõprade või teiste inimestega kuidagi eriliselt käituma peab, et neile meeldida.

Mohita hakkas kahtlema, kas ta sel juhul oma, tema enda palgatud "sõpradele" üleüldse päriselt meeldis või oli see vaid teesklus. Mohita tegi otsuse leida endale päris sõbrad.

Järgmisel hommikul ärkas Mohita vara - koos oma enda tehisintellektist kuke ja tehisliku koiduga. Eelmine õhtu oli tüdruk endale selgeks teinud ja läbi töötanud kõik loetud raamatu põhitõed. Nüüd otsustas ta seada sammud omaenda nimelise linna lähimasse kooli, et sealt enda esimesed päris sõbrad leida. Tuletame veel meelde, et printsess ise ametlikult ühegi kooli õpilaste nimekirjas ei olnud, sest tal oli kodus oma isiklik eraõpetaja.

Riidesse pani Mohita end võimalikult tavaliselt ja igapäevaselt - raamatu järgi pidi esiteks inimesega, kellele sa meeldida soovid, samastuma ja mitte näima temast parem, üle või rikkam. Siiski püüdsid teiste pilke esimesena alati tüdruku pikad kaunid läikivad mustad juuksed ning kui ta nüüd, kiharad lahtiselt lehvimas, reipal sammul koolimaja õuele astus, peatuseid temal nii mõnegi omavanuse kui ka vanema lapse pilgud.

Kooliõuel jäi Mohitale silma seltskond tüdrukuid, kes omavahel vaikselt vestlesid ning itsitasid. Väga hea, mõtles printsess, lõbusad sõbrad mulle sobiksid. Mohita astus julgelt (ta oli raamatust õppinud, et enesekindlus on võti) tüdrukute juurde ning asus kohe sõprussuhteid looma. Selleks astus Mohita grupi keskele, lai naeratus näol. Teised tüdrukud jäid uustulnukat uudishimulikult silmitsema ja lõpetasid omavahelise vestluse. Mohita oli õppinud, et teiste jutule vahele segada ei sobi ning seega tutvustas end teistele alles nüüd, vaikusehetkel. Sedagi tegi ta laia naeratuse saatel, mis mõjus natuke ebaloomulikult. Tüdruk tutvustas end väga peetult, viisakalt, selgesõnaliselt ning üsna valjusti, et kõik lapsed teda ikka kuuleksid. Millegipärast pakkus see aga tüdruku sõbrakandidaatidele nalja ning nii mõnigi turtsatas Mohita katse peale end neile viisakalt tutvustada.

Printsess aga ei andnud alla ega pühkinud naeratust näolt. Talle tuli hoopis meelde järjekordne õpetus targast raamatust käituda teistega nii, nagu tahetakse, et enesegagi käitutake. Nii otsustas Mohita võõraste tüdrukute ette põlvili laskuda ning nende lakk-kingadelt oma varrukaga tolmu pühkida. Selle peale kohkusid aga teised niivõrd, et põrkusid maas põlvitavalt printsessist eemale ning peagi kasvas üle grupi pea hukkamõistev naer. Mohita ehmus, tõusis kärmelt püsti ning jooksis pisarsilmi kodu poole.

Kodus lukustas ta end oma tuppa ning nuttis nii kaua, kuni lõpuks uinus. Unes nägi Mohita veidrat und. Ka seal oli printsess ahastuses ja kurb ning tema süda murtud ebaõnnestunud katsest endale oma päris sõbrad leida. "Tobe raamat!" hüüatas Mohita unenäos, võttis riiulilt Carnegie raamatu ning viskas kaminasse tule süütamist ootama. Raamat paiskas aga kaminas üles hea koguse tuhka ning selle alt hakkas paistma midagi helendavat. Tüdruk jättis nutu ning muutus uudishimulikuks. Ta sirutas käe helendava eseme poole ning see puutus vastu külma klaasi. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on džinnipudeliga. Mohita haaras pudeli kätte ning hõõrus seda oma varrukaga tuhast puhtamaks, et aru saada, miks pudel heleroheliselt helendab. Seepeale tõusis pudelisuust välja valge tolmupilv ning Mohita pillas pudeli ehmades käest.

Tolmu seest ilmus tüdruku ette inimkogu, kes hakkas rääkima. "Tere, Mohita. Aitäh, et mind, pudelis kinni olnud gini vangistusest vabastasid. Olin juba 10 aastat sellesama džinnipudeli üksikkongis kinni. Ma pole juba kümme pikka aastat oma mündiistanduse eest hoolitseda saanud. Muide, minu nimi on Mohito."

Printsess ei osanud üllatusest selle kõige peale veel midagi kosta, seega Mohito jätkas: "Ma tean, et sa arvad praegu, et näed und, ja tegelikult see nii ongi. Mida aga paljud ei tea, on see, et me saame oma unenägudest päris paljutki pärismaailma kaasa võtta või üle kanda. Seega on see sinu vaba valik, mis on päris ja mis vaid uni," ütles ta, ning lisas siis muites: "kui sellel üldse vahet on."

Kui gini oma monoloogi lõpetas, oli ka Mohita end koguda jõudnud ning tundis nüüd poisi vastu huvi: "Kui sa oled gini, siis muinasjuttude järgi peaksid sa ju täitma minu kolm kõige suuremat soovi, on see nii?" uuris tüdruk unenäoliselt tema ette ilmunud tegeleselt. "Need samad kolm soovi ongi elemendid, asjad, teadmised või inimesed, keda sa sellest unenäost oma pärisellu tahad," vastas poiss taas muiates. "Ma näen, et sa soovid omale tarkust, kuidas leida omale päris sõbrad. Ning samuti soovid sa, et meeldiksid inimestele päriselt, mitte vaid sellepärast, et neile selle eest makstakse," jätkas noormees elutargalt. "Kust sina seda kõike tead?" oli Mohita üllatunud. Selle peale nägi tüdruk veel viimast korda poisi kavalat muiet ning gini koos tossu ja helendava pudeliga oligi kadunud.

Hommikul ärgates oli Mohital justkui selge kõik, mida ta tegema peab. Tal oli tunne, et ta peab üritama oma öist külalist leida ja seeläbi teada saama, kas unenägu ning poisi sõnad olid olnud tõelised. Peale väikest internetis surfamist oli printess üles leidnud osariigi suurima mündiistanduse ning seadis sammud sinnapoole teele.

Kohale jõudes laius tema ees üüratu roheline põld, mis lõhnas mõnusalt piparmündi järele. Põllu äärest leidiski ta askeldamas tuttava näo - see oli Mohito. Tüdruk naeratas ning seadis sammud poisi poole. Tal oli jälle tema enesekindlus ning ta tundis seekord end väga loomulikult, kui noormehele lähemale astus ning end talle tutvustas. Sellest ajast peale olid Mohita ja Mohito lahutamatud ning veetsid väga palju aega koos.

Möödusid aastad ning noortest said täiskasvanud. Neil olid oma isiklikul krundil kõrvuti nii Mohita laimi- kui ka Mohito mündiistandus. Noorpaar teenis raha oma hitt-toote, džinnikokteil värske piparmündi ja laimiga, müügiga. Kokteili nimeks olid nad pannud noormehe järgi Mohito. Mohital oli ju juba niigi oma seitse maad ja merd, oma linnaosa, tänav ja maja, isiklik teener ja personaaltreener, eraõpetaja, lemmikloomad, loomajalutaja, toidukuller, telekanalipakkuja, oma juuksur ja jumestaja, isiklik paelasiduja, kingaviksija, oma kokk ja oma koristaja… nüüd oli tal ka päris oma isiklik sõber, armsam ja kaaslane - Mohito.

Kui nad veel surnud pole, elavad nad veel tänase päevani õnnelikult koos. Tuleb välja, et igale Mohitole leidub kusagil omaenda laimiviil, olgu kasvõi seitsme maa ja mere taga. ;)