ODAV MUINASJUTT ⟩ Ahto Alas: Küll seal tehti piu ja küll seal tehti pau

35. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot.

Mitte eriti kauge tulevik. Kogu vaba maailm pole enam vaba. Viimane vabaduse kants on veel kaugel Põhja-Koreas. Väike täpp googel mapis on ka Tallinnas veel teist värvi, mis peaks tähendama vabadust.

Tallinn - elu on peaaegu sama, mis ennegi, eriti vahet pole märgata selle vahel mis oli enne ja on nüüd. Kui see totakas müür, mis ehitati aastaid tagasi ja kulgeb nüüd nagu mingi vonklev liba-Hiina-müürike läbi vanalinna, välja arvata. Inimesed vaatavad ikka õhtuti AK uudiseid, Margus Saar loeb neid, on teine endale paar iluoppi teinud ja näeb ikka suhteliselt sile välja.

Edgars vaatab, pilgus kauge unelev tühjus, telkust uudiseid ja seda, kuidas Marguse täissüstitud huul üritab ennast meeleheitlikult kõverdada nalja peale, millest ainult ta enda terav mõistus aru saab. Edgarsil oli eile sünnipäev. Joodud sai kõvasti, täna on pohmell ja peale pole veel ka midagi võetud. Üldse lubas ta ju endale, et teeb joomisega lõpparve kui 27 saab. Aga tahaks veel. Pole veel saanud janu täis juua, tunneb ta, küll see AA seal omal kohal püsib, kuhu ta eile suure suuga oma sünnipäeva kõnes lubas hommikul esimese asjana minna. Persse, pidu läks pikale, nüüd on juba kell üheksa õhtul ja peab selle hüva plaani homse varna riputama.

Vaja oleks plaane teha, kuidas ennast uuesti müüri alt läbi nihverdada ja sinna vaktsineeritute poolele jooma saada. Seal saab alati nii palju pulli. Alguses oli kõik vastupidi, kõik tahtsid siin vaktsineerimata inimeste ghetos käia ja tina panna, see oli nagu Sin City, kus kõik oli lubatud. Noh, valitsusel ei jäänud ju suurt muud üle ka, kui võtta vastu see otsus, et Eestis ikkagi jäävad mingid piirkonnad, kus tohivad ringi liikuda inimesed, kes pole veel süsti saanud.

Eks viimane piisk karikasse oli ka see, kui 26 lapsega pereema kogu oma pesakonna minivani surus ja protesti märgiks ära gaasitas. See oli juba liig, see mis enne oli olnud, need üksiküritajad, kes erinevate valitsushoonete ees ennast diisli, viina, Calvin Kleini lõhna ja muude kergesti süttivate vedelikega üle valasid ja põlema süütasid, ei ajanud hirmu nahka, et maksumaksjate tase võib nii drastiliselt langeda. See bussigaasitamise juhtum pani valitsuse meelt muutma ja julgeti lõpuks mingeid otsuseid teha Eesti jaoks.

Loomulikult olid ähvardused kogu aeg üleval - Brüssel lubas rahadest ilma jätta, Washington ähvardas kaitset mitte enam pakkuda ja Moskva jällegi lubas oma kaitse alla võtta. Hakkasid tekkima mittevaksineeritute baarid, klubid ja koosviibimise kohad. Muidugi Kapo range ja varjatud pilgu all. Tallinn oli nagu New Amsterdam, siin olid antivakserite pubid, siia võeti ette teistest Euroopa ja maailma riikidest seljakoti-trippe, kajastati uudistes, kasutati neid kohti filmides jne.

Aga see pidu ei kestnud kaua. Teiste riikide ravimiameti rahabossidele oli see pikalt pinnuks silmas, suruti sanktsioonidega, ähvardati Eesti jalkakoondis FIFAst välja heita (Pohlak ajas ennast protesti märgiks selle peale kiilaks ja pani oma kuulsa karakull-vesti põlema) ja seega ei jäänud muud üle, kui müür ümber sellele üleilmsele häbiplekile! 

See oli veel põnev aeg - telefoni teel liikusid salastatud sõnumid ja kutsed ja ikka saadi endid müüri kaitsvatest piirangutest läbi nihverdatud ja olla seal vabas kantsis. Põhiline kokkusaamise koht tavatses olla Vahur Kersna üheksa meetrise pronksskulptuuri juures. Selle, mille Vahur ise pidulikult avas, otse Vabadussõja võidusamba kõrval. Sealt liiguti kambas edasi, ees läks luurekuulaja, siis tulid suitsupommidega varustatud kamikadzed, kes vajadusel suitsukatet tegid ja ülejäänutel üle müüri lasid putkata kui juhtus, et KAPO agendid pimeduse varjust välja hiilisid ja varitsust üritasid korraldada.

"Njaa!" mõmises Edgars mõnutundest huuli limpsides ja himuralt neelatades.

Siis läks aga asi täitsa pekki, agendid imbusid neisse baaridesse ja hakkasid meelevaldselt salaja süste tegema. Niimoodi möödaminnes - suts ja tehtud, hilisemaid pretensioone ei arvestatud. Seega oli kõige kindlam, et kui ei tahtnud süstlasutsu vägistamise ohvriks saada, käia kohtades, kus seda hirmu polnud. Kuigi n-ö legaalsel poolel levis samuti alguses trend "küll küllale liiga ei tee" ja torgiti kõik üle, läbi, risti-rästi, tihtipeale pani kohal viibiv DJ mängima selleks ajaks isegi vana retrolaulukese "Küll seal tehti piu ja küll seal tehti pau". See trend õnneks vaibus. Rahvas läks lihtsalt sellega väga kaasa ja tegi sellest oma versiooni karjudes piu ja pau lõppu "...ja siis pussnugadega torgiti", ühesõnaga hakkas tekkima jällegi olukord, kus inimesi, kes maksavad makse, jääb vähemaks.

"Niih," ohkas Edgars ja otsustas särki selga vedades, et on aeg minna, teha veel üks viimane napsutamise õhtu ja siis homme värske pea ja puhanud energiaga kohe AAsse.

"Küll ma siis pärast, kui juba olen paar aastat kaine olnud, saan alles lugusid rääkida, nagu see Raua Mihkel," mõtles ta veel endamisi mõrult ja isegi veits kibestunult muiates. Kus see kuradima TV pult nüüd on, ei saa ju seda käima jätta, nii nagu vanasti seda tehti, mäletas ta oma ema ja isa jutustatud ammustest aegadest.

Nii, leitud, käsi sirutab juba välja pult pikalt ees, et telekas ja seal jutustav Margus Saar kinni klõpsata, kui korraga pälvib ta tähelepanu telediktori jutt. Surmtõsise näoga teatab too, et valitsus on vastu võtnud värske seaduse, mille kohaselt ei tohi enam alla 44-aastased inimesed külastada või viibida AA koosolekutel.