VIHAKÕNE ⟩ Kumb oli enne – kas vihakõne või selle keelamine?

Eesti uuskonservatiivid hoiatavad meid "sõnavabaduse piiramise" ja "vihakõne keelamise" eest. Aga miks on vihakõne küsimus nii oluliseks muutunud? Lõpuks on ju tegemist nähtusega, mis on maailma demokraatlikes riikides juba ammust ajast keelatud. Ometi tõstab ühiskonnas üha rohkem pead nn woke-liikumine, teiselt poolt aga levivad ikka enam ka rassistlikud ideed ja "vihakõnelemine" kui selline. Kas me oleme jõudnud ühiskonna loomulikku ajajärku või seisame silmitsi generatsioonide sõja ja sotsiaalmeedia kõrvalmõjudega? Segadus selles vallas on suur, konkreetsete piiride tõmbamine aga keerukas.

Mõneti on selline segadus ka mõistetav, kuna antud juhul tungib ingliskeelse koloniaalkultuuri diskursus täiesti teistsugustes sotsiaalsetes ja ka rassilistes oludes konditsioneeritud idaeurooplaste maailmakorda. Me ei saagi täiel määral mõista eeskätt mustanahaliste rassilisi heitlusi ja segregatsiooni nii, nagu see on Ameerikas välja kujunenud ning sedakaudu ka mujale maailma imbunud.

Ehkki me ei ole kunagi oma indoeurooplastest naabrite moodi terveid rahvaid koloniseerinud, rasse orjastanud ning kultuure hävitanud, olles tegelikult ka ise Lääne-Euroopa kristliku koloniseerimise ohvrid, peame ometi tunnustama mustanahaliste kannatusi. Me ei pea tundma süüd, aga me peame mõistma, et sellised liikumised nagu Black Lives Matter (Mustad Elud On Olulised), samuti woke culture´i ehk ärkamiskultuuri peavoolustumine ei ole tekkinud tühjalt kohalt. Rassismiprobleem vajab tunnustamist täpselt samamoodi, nagu seda vajab ka Ameerika põliselanike, Austraalia aborigeenide või Venemaal elavate soome-ugri rahvaste füüsiline ning kultuuriline rõhumine. Oluline on tunnustada sedagi, et seoses sõja- ja kliimapõgenike arvu kasvuga peame meiegi pöörama senisest rohkem tähelepanu sellele, kuidas hoida Eesti ühiskonnaliikmeid vaenust teiste rasside ja kultuuride esindajate suhtes.

Iseküsimus on, kuidas woke ehk ärkamisliikumine on jõudnud peavoolukultuuri ning hakanud mõjutama meie poliitilisi olusid, keelekasutust, erinevate kultuurirühmade omavahelist läbisaamist jms. Liikumise peavoolustumine on ilmses seoses sotsiaalmeedia laialdase kasutamise ning töömehhanismidega, samuti noorema generatsiooni mõjuvõimuga selles meediumis. Samal ajal annab internet ka määratud võimalused vihakõne pidamiseks ja levitamiseks, nii et eemalt võib paista, nagu oleks woke-liikumise ja sellele vastuseisjate näol tegemist ühtse maoga, kes õgib oma sabaotsa, kasvades samal ajal keskpaigast pikemaks.

Meeleavaldus Black Lives Matter New Yorgis 18. juunil 2020. Protesteerija hoiab käes pilti George Floydist. Foto: Jeenah Moon/AFP

Mis või kes on «woke»?

Slängifraas stay woke (jää ärkvele) tuleneb aafrika-ameerika kohalikust dialektist, millega mustanahalised hakkasid 1930ndate USA-s tähistama omaenda kogukonna sisest teadlikkust sotsiaalsetest ja poliitilistest oludest, mis koloniaalorjandusliku mineviku ja sellega kaasuva segregatsioonipoliitikaga nende kogukonda rõhus. 20. sajandi teiseks pooleks tähistas termin woke eeskätt «hästi-informeeritust» ja «teadlikkust», seda peamiselt kultuurilises ja poliitilises kontekstis.

Eelmisel kümnendil on kõnealune termin omandanud märksa laiema tähenduse, hakates lisaks teadlikkusele rassiküsimus tähistama «ärkvelolekut» ka sellistes teemades nagu seksismi mõjud ühiskonnas, seksuaalne vabadus, erinevate kehatüüpide võrdne kohtlemine jms. Woke-liikumise peavoolustumine ning selle mõjud muu hulgas Eesti sisepoliitikale on käivitunud eeskätt eelmise kümnendi keskpaigast, väljendudes muu hulgas selles, et üha rohkem räägitakse teemadest nagu vihakõne ja selle keelamise vajadus, seksuaalvähemuste õigused, sooidenditeedi küsimused jms. Ühelt poolt on see tingitud internetikultuuri tähtsuse kasvust ning noorema generatsiooni mõjuvõimust neile nii hästi kättesaadavas meediumis. Teiselt poolt aga Ameerika poliitilisest olukorrast, mh äärmuskonservatiivsete vaadete levikust ning president Donald Trumpi skandaalsest ametiajast.

Micheal Brown Jr. Foto: Wikipedia

Internetikeskkonnas hakati terminit woke populariseerima sotsiaalmeediakampaania #BlackLivesMatter käigus, suunamaks ühiskonna tähelepanu politseipoolsetele vägivallaaktidele afroameeriklaste vastu. Sõnast sai internetimeem peale 2014. aasta Missouri tulistamist, kui valgenahaline politseinik Darren Wilson segastel asjaoludel 18-aastase afroameeriklase Michael Browni maha lasi. Tumedanahaliste inimeste Twitteri-kontode kaudu jõudis termin miljonite inimesteni ning seda hakati üha rohkem kasutama eeskätt noorema generatsiooni valgete hulgas, kes väljendasid sellega tihtipeale toetust BLM-i liikumisele. Afroameeriklaste kogukonnast on sel suunal ka üksjagu kriitikat tulnud, viidates valgete poolsele kultuurilisele omastamisele (cultural appropriation).

Darren Wilson lasi maha 9. augustil 2014. aastal Missouri osariigis Fergusoni linnas Michael Browni, kes oli sel hetkel 18-aastane. Wilson tulistas välja 12 kuuli, millest pooled tabasid Browni rindkerre. Sellele järgnesid Fergusonis nädal aega kestnud rahutused, Wilsonit süüdi ei mõistetud. Foto: Youtube

Juba sõna woke arengu ning hilisema peavoolustumise käigus on toimunud selge kultuuriline omastamine. Termin sündis afroameerika kogukonna seest, rõhutud vähemuse enda dialektist, eesmärgiga tuletada üksteisele meelde, et valgete rassilise rõhumise eest ei tohi pead liiva alla peita. Tuleb «jääda ärkvele», seismaks afroameeriklaste õiguste eest segregeerunud ja orjandusliku minevikuga Ameerikas. Praeguseks on sõna tähenduse laiendamine eeskätt valge keskklassi järeltulijate poolt hõlmanud kõikvõimalike vähemusgruppide õiguste küsimuse, kusjuures afroameeriklaste kogukonnast tõstatatud algne probleem (politseivägivald ja segregeerimine, samuti afroameerika kogukondade suurem vaesus, halvemad sotsiaalsed garantiid jms) taandub üha enam esteetilistesse vaidlustesse selle üle, missuguseid sõnu on mustanahaliste kohta sobilik kasutada. Või afroameeriklasi koondavate ametiühingute võitlusele selle eest, et vähemusrassidest karakterite parem esindatus meelelahutustööstuses võimaldaks nende kogukonnale paremaid töövõimalusi ja -tingimusi.

Iseenesest on tegemist healoomuliste nähtustega, aga debatid poliitkorrektsuse teemadel ja karjäärivõimalused meelelahutustööstuses on juba iseenesest privileegid, millest halvemates sotsiaalsetes oludes kasvanud afroameeriklased ainult unistada võivad. Samal ajal räägitakse vähe või peaaegu üldse mitte USA-s elavatest mustanahalistest, kes kannatavad põlvkondade jooksul valgete ameeriklaste konditsioneeritud sotsiaalsete olude tõttu igapäevase vägivalla ja surmahirmu käes, kusjuures ohu allikaks on nii politsei kui ka omaenda kogukonna liikmetest koosnevad gängid. Just sellistest oludest ja sotsiaalpoliitilistest probleemidest ongi slängifraas «stay woke» ja sellega kaasnev tähendusruum algselt sündinud. Ometi jäävad algselt tõstatatud küsimused liigagi tihti ärkamisliikumise äärealadele, kuna kogu debatt kipub taanduma sellele, kas valgenahalisel inimesel on lubatud n-tähega sõna kasutada või mitte.

Ärkamisliikumise peavoolustumine

On raske öelda, kui palju mõjutas BLM-i liikumise populariseerumine ning woke-termini levik Donald Trumpi presidendikandidatuuri esitamist ning valituks saamist ja kui palju aitas ärkamisliikumise paisumisele kaasa äärmuskonservatiivsete hoiakute kasv Ameerikas. Ometi on selge, et kui BLM-i liikumine 2020. aastal globaalse tähelepanu keskpunkti pääses, jõudes mitmeteks nädalateks ka teiste riikide, sealhulgas Eesti meediakanalite fookusesse, siis ei olnud selle peamiseks põhjuseks mitte mustanahalise George Floydi jõhker mõrv valge Minneapolise politseniku Derek Chauvini poolt, vaid samaaegu alanud presidendivalimiste kampaania, kus ka Donald Trump kandideeris.

Kinnipeetud Derek Chauvin Foto: Wikipedia

Asi ei ole selles, nagu poleks George Floydi tapmine olnud jõhker ja ülekohtune. Aga tegemist polnud mingi uudse nähtusega, mis oleks peale BLM-i esmast tähelendu 2014–2016 aastatel kusagile kadunud. George Floydi mõrv oli õudne, aga see ei muutnud vähem õudseks kõiki teisi politseipoolseid tapmisi, mis Floydi surmale eelnesid ja on sellele ka järgnenud, leides järjepidevalt kajastamist BLM-i liikumise meediasfääris.

Politseivägivallast ning rassismiprobleemist teadliku kogukonna jaoks polnud selles kõiges midagi uut. Küll aga oli uudne Ameerika valge kesklassi, juhtivate meediaväljaannete ning ülejäänud riikide laialdane toetus ja tähelepanu mustanahalisi rõhuvale politseivägivallale. Teades Donald Trumpi vastandlikku suhet meediaväljaannetega ning tõsiasja, et BLM-i liikumine puhkes erakordselt õitsele just presidendivalimiste kampaania alguses 2020. aasta kevadel, siis on raske neid kahte asja teineteisest lahutada. Oluline on kahtlemata ka tõsiasi, et Floydi mõrv suudeti kaameraga jäädvustada, kuna kõige mõjukamateks politseivägivalla juhtumiteks on saanud just videolindile püütud intsidendid.

1991.aastal kaameralindile jäänud Rodney Kingi peksmine. Kui aasta hiljem otsustas kohus mitte ühtegi peksmises osalenud politseniku süüdi mõista, vallandusid Los Angeleses ulatuslikud rahutused Foto: Ekraanipauk videost

Eelnev lähiajalugu aitab mõista, miks termin woke on just käesoleval ajajärgul peavoolumeedias sedavõrd oluliseks muutunud, et selle mõjud jõuavad sõnavabaduse ja sellega kaasneva vastutuse tõstatamise näol juba kombekohaseks peetavasse leksikasse ning mõnikord ka seaduseloomesse. Lisaks rassismiprobleemile tõstetakse arutelulauale ka naiste õiguste, seksuaalse identiteedi jt sotsiaalpoliitiliste probleemide valus reaalsus, mida eeskätt noorem generatsioon teravalt teadvustab.

Iseenesest pole vihakõne taunimises ja keelamises midagi uut. Juba Eesti põhiseaduses öeldakse, et «kõik on seaduse ees võrdsed» ja «kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu». Sellisele tegevusele õhutamine on ka seadusega keelatud ja karistatav.

Ometi on need elementaarsed demokraatliku riigi tunnuseks olevad õigused saanud viimase kümnendi käigus nii USA-s, Euroopas, Eestis kui mujal tärganud uuskonservatiivsete liikumiste teravaks kriitikaobjektiks. Raske on öelda, kumb tuli enne – kas mõnede rahvarühmade arvamus, et neile tahetakse «rääkimist keelata», või keelajad, kes reageerisid sellega süvenevale ebaviisakusele ja vaenule. Võiks siiski eeldada, et internet andis vihakõne pidamisele ja sellega ka uusrahvuslastele ennenägematu avaliku platvormi, mis omakorda tõi kaasa vihakõnelejate vastaste meeleolude kasvu. See aitas levida woke-meemil ja ärkamisliikumisel, mis aktiveeris jällegi nn vihakõne-eestseisjaid – ja iseennast õgiv maduuss oligi sündinud.

Oluline on tunnustada sedagi, et seoses sõja- ja kliimapõgenike arvu kasvuga peame meiegi pöörama senisest rohkem tähelepanu sellele, kuidas hoida Eesti ühiskonnaliikmeid vaenust teiste rasside ja kultuuride esindajate suhtes.

Nõnda loobitaksegi internetis vastastikku õli tulle, kusjuures selle tegevuse mõjuvälja jääb terve sotsiaalpoliitiline kaos rahvarühmi ja inimesi, kes räuskavad ja vaidlevad selle üle, kumb oli enne – kas muna või kana. Ehkki eeldatavasti olid seal nii vihakana kui teda ümbritsev keelumuna, selle ümber aga lai maailm, kus jalutasid esivanematena veel mingit laadi ürgne õigluskana ja kardetavasti ka rõhumist sigitav kukk. Võiks oletada, et vihakõne ja selle keelamine on sündinud homogeense paarikesena rõhumisest ja sellele paratamatult vastanduvast õiglustundest enesest – kuid mitte vastupidi.

Lõpuks pole kõnes ja kirjas väljendatud vihakõne mitte reaalse vägivalla ja rõhumise põhjuseks, vaid ainult selle raamiks – ja vahel võib vaenu «põranda alla» surumisega hoopis paisutada selliseid nähtusi, mida soovitakse tegelikult leevendada. Teadmata on seegi, kust jookseb piir põhjendatud korrale kutsumise ja tsensuurihõnguse vaigistamise vahel. Kui me kutsume üles keelamisele, siis vajame ka adekvaatset arutelu sõnavabaduse piiride küsimuses, et me ei hakkaks õõnestama demokraatlikul viisil arutleva ühiskonna alustalasid vaba sõna ülekohtuse summutamise näol.