ODAV MUINASJUTT ⟩ Mario Pulver: Muinasjutt Andresest

37. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot.

Elas kord üks mees, Andres nimeks. Kust tema tuli – ei mina tea. Aga läks õnne otsima ja muudkui astus.

Tee oli pikk, kõndis üle soo ja raba, kohtas metsagi. Tuli vastu kaljurahn, seal peal hüljes.

"Kuhu lähed?" nõudis hüljes.

"Õnne otsima," kohmas Andres. Ei olnud tal pikka juttu ajada, hüljes ikkagi. Aga see ei jätnud jonni.

"Koletist otsima, jah?" ütles hüljes ja muigas vuntsi.

"No ei tea, vist küll", kehitas Andres õlgu.

"Siis on sul vaja mu sääreluud," teadis hüljes.

"Mis mul sellest?" imestas Andres.

"A' mis mina sellega peale hakkan?" irvitas hüljes ja laksas loivaga oma porgandikujulist alakeha. "Sinul see-eest on vaja relva."

Andres põrnitses teda.

"Tahad siis või ei taha?" käratas hüljes.

"Vist tahan," pomises Andres.

Sai hülge sääreluu, kõndis edasi. Vibutas konti käes – oli kindlam tunne küll. Võsast kostus sahinat. Andres piilus sinnapoole: siil. Võttis lausa mehe muigama.

"Hakkad mulle rääkima, et serviti, jah?" ütles Andres.

"Mis serviti?" kortsutas siil kulmu. "Olen midagi sellist öelnud või? Olen või?"

Andres raputas pead.

Siil puhises pahuralt. "Ma ütlen sulle, et toetad raskuse ühele puusale, lööd kaarega alt üles."

"Ahah," ütles Andres.

"Järsult ja teravalt, nagu piitsaga," porises siil veel enne minekule sättimist. "Tuleb siin isa õpetama, kuidas..."

Võsaragin neelas tema viimased sõnad. Andres harjutas korra lööki, kehitas jälle õlgu ja läks edasi.

Tee viis mööda soojärvest, kust vupsas veepinnale näkk. Andres vaatas teda silmanurgast ja nägi, kuidas näkk pitsitas oma prinke tisse.

"Juua tahad?"

"Mida?" ehmus Andres.

"Juua tahad?" kordas näkk aeglaselt.

"Ei tea, vist on hästi," köhatas Andres.

Näkk kallutas pea viltu. "Lapsena küll kõlbas, nüüd ei sobi?"

Andres tammus kohmetult jalalt-jalale.

"Aga kui ma ütleks, et on võlupiim, mis aitab koletise vastu, kas siis kõlbaks?" küsis näkk kelmikalt ja raputas rindu nii, et need loksusid.

Andres raputas pead. "Mulle tundub, et pigem mitte."

Näkk kergitas korraks kulmu, kuid vajus siis tagasi vee alla. "Ise tead," ütles ta enne kadumist. Kostus vaid kaks mulksu.

Andres neelatas ja kõndis edasi. Üle künkaharja – ja seal ta oligi. Kolme peaga koletis seisis tema teel ees, kätekujulised kombitsad vehklemas. Andres hüpitas hülge sääreluud ja sülitas pihku.

Iga kord, kui ta ühe käe kõrvale lõi, haarasid kaks temast kinni. Andres rabeles ja peksis, kuid koletis oli kolm korda tugevam. Viimaks ta jõud rauges ja ta vajus maha, koll klammerdumas külge. Andres sulges silmad ja oli valmis.

"Andres? Kuuled või?"

Andres avas silmad.

"On hästi või?" küsis murelikult keegi, kes lainetas nagu rohukõrs tuule käes. "Viimane asi, mida sa ütlesid, oli see, et sinu arust üldse ei mõju."

"Jajah," ütles keegi, kes lagunes tükikaupa ja sulas samal ajal lombiks. "Sina enam seeni ei saa."