Ühiskond on nagu tervikindiviid, kõikide inimeste kogum, mis on just niipalju rõõmus, ülev, kokkuhoidev, andestav, käegalööv või kibestunud, kui me seda ise kokku oleme. Kõige raskematel ajaloohetkedel oleme ühtsed olnud, mida vabam, lihtsam ja turvalisem on elukeskkond, seda rohkem erimeelsemad me tundume. Üldiselt oleme toredad ja üksteise suhtes lugupidavad, jaanide ajal veidi ülemeelikumad, jõulude ajal hoolivamad. Hoiame ja armastame üksteist, aeg-ajalt pettume ja kahetseme. Mõnikord kibestume.
Ypsiloni Antropoloogia Instituut võttiski vaevaks uurida, mida kibestumine tähendab, mis asjaolud seda põhjustavad, millised on näidetena ühiskonda kibestumisega mürgitavad inimesed, mis võib olla nende kibestumise põhjuseks ja mis võiks olla nende teeks tagasi elu rõõmsama poole peale ning kas see on nende puhul üldse võimalik.
Üks tuntud muusik ütles kord enda absoluutse muusikalise kuulmise kohta, et üheltpoolt toob see leiva lauale, teiselt poolt on see kõikjal saatev halastamatu painaja. Lähed kaubanduskeskusesse, kõlaritest kostuvad valestimängitud noodid, läbed pubisse, sama õudus, lähed laulupeole, lähed ükskõik kuhu ja ükskõik millal, ja igal pool, päevast-päeva, terve elu, otsekui kräuksutab keegi su kõrva vastas häälest ära viiulit.
Ypsiloni Antropoloogia Instituut võttis uurimise alla seitse tuntud kibestunud inimest Eestist ja esimene asi, mis nende juures silma hakkas, oli see, et kõik need inimesed on absoluutse... tundlikkusega. Need on sensitiivsed loomeinimesed, ühiskonnategelased, kõige teravamad pliiatsid, mis ühel hetkel murduvad. Või siis nüristuvad. No mõtleme, mida me saame, kui me asendame absoluutse kuulmisega inimese sellisega, kel on absoluutne tundlikkus? Me saame persooni, kes elab enda jaoks intuitsioonita ühiskonnas, ühiskonnas, kus mõte venib ja mitte kui keegi ei mõista. Keskkonnas, kus peab ilmselgeid asju üle rääkima. Keskkonnas, kus peab selgitama ka juhtudel, kui saaks sõnadeta... See on ebainimlik ja väljakannatamatu, ühel hetkel inimene väsib, kapseldub, loob endale kaitsekihi ning sealtpeale väljutab ühtainust mürgist sõnumit: Te kõik istute, kõnnite, hingate, mõtlete, elate ja olete valesti. Siitpeale on tegemist väljakujunenud kroonilise kibestumusega. Kui mitte isegi patoloogilisega. Lähtume sellest, et kibestunud inimese tunnusteks on: